Posts Tagged With: superannuation

Kinos ja traumapunktis käigust

Neljapäeval otsustasime minna kinno vaatama filmi „Kingsman: The Secret Service“. Valisime 18:20 algava seansi ja seadsime end mugavalt toolidesse istuma. Treilierid hakkasid jooksma, kuid mida polnud, oli vastav heli – läksin üsna kiirelt välja andsin sellest kino töötajatele teada. Mul alati juhtub kinos käies midagi sellist, seega juba tean, et kui ise ei lähe, siis ei lähe keegi. 😀 Probleem sai lahendatud ja film algas. Kahjuks jätkusid tehnilised probleemid ja iga natukese aja tagant jäi pilt seisma või hakkas hakkima. Nii istusime seal kusagil 15-20 minutit mõeldes, et kaua võib, kui pandi tuled põlema ja öeldi, et võime soovi korral proovida filmi edasi vaadata, aga et projektor on vigane ja ilmselt seda korda ei saa. Kuna film tundus hea, siis otsustasime mitte oma kinoelamust rikkuda ja mõni teine kord tagasi tulla. Saalist lahkudes pisteti meile kompensatsiooniks pihku kaks tasuta kinopääset. Isaac pakkus aga välja, et peaks ikkagi raha tagasi küsima, olime ju popcorni ostnud ja juua jne… Mul väga vahet polnud, aga no miks mitte. Läksime tagasi leti juurde, kust suruti suht kohe pihku veel 2 tasuta pääset ja öeldi, et kahjuks raha tagasi pole võimalik saada, aga et soovi korral saame piletid samal päeval linastuvale järgmisele seansile kell 20:45. No, aga teeme ära! 😀 Nii sai kahest ostetud piletist 6 tasuta pääset – mulle sobib. 😛 Film oli ootamist väärt, meile väga meeldis ja kindlasti soovitan! Nüüd saab vabadel päevadel veel kaks kinoskäiku ette võtta. 🙂

Kingsman

Nädalavahetus möödus töötades ja kuumusega võideldes. Kahjuks pole meil hostelis ega pubis konditsioneeri, mis teeb olemise ikka väga umbseks ja higiseks – kraadid ulatuvad veel südaööselgi +30 lähedale. Pühapäeva õhtul baaris klaase poleerides suutis ühe shampuse klaasi jalg ära murduda otsapidi mulle keskmisesse sõrme. Olen varemgi korduvalt baaris endale ühel või teisel kombel sõrme lõiganud, aga seekord lendas verd veidi rohkem kui varasemalt. Tormasin kööki, et sõrm vee alla panna (?), aga see tegi päris palju valu, seega läksin tagasi esimese instinkti juurde lihtsalt survet peal hoida sõrmel. Rätik täitus üsna kiirelt verega, selleks ajaks oli ka Isaac kööki jõudnud ja otsis välja puhastusvahendeid esmaabi karbist. Valus mul polnud ja veri iiveldama ka ei aja, aga kui lõpuks vaatasime, et kui hullult klaas sõrme lõikas, siis läks küll süda pahaks veits – ma pole enne sedasi omaenda sõrmeliha välja haigutamas näinud. 😀

giphy

Selge, tuleb minna haiglasse ja ilmselt õmblema. Siis tekkis mul korraks paanika, et appi mul pole ju Medicare´i ja see maksab mulle miljoneid. Õnneks meenus kiirelt, et tegu on tööõnnetusega ja töökoht peab sellisel juhul kulud kandma. Järgmine paanika oli mul aga, et ma ei taha õmblusi, sest olen alati kuulnud, et need on jube valusad. Isaac, tore nagu ta mul on, jäi terve aja rahulikuks ja suutis ka mulle kaine mõistuse pähe rääkida. 🙂

Traumapunkti jõudes tuli esmalt minna õe vastuvõtule, kes hindab vigastuse suurust ja puhastab haava. Mulle sattus vanemapoolne Briti härrasmees, kes hiilgas oma sarkastilise huumorisoonega. Nii sain esialgseks diagnoosiks, et ilmselt tuleb sõrm amputeerida, Ebola saan kaubapeale ja F*CK YOU näitamiseks on mul nüüd ainult üks käsi kasutada. 😀 Õe juurest siidrusin edasi järgmise aknasse, kus andsin oma andmed ja paluti oodata. Kaua ootamisega ei läinud, kui mind arst juba sisse kutsus. Mind pandi istuma samasse ruumi, kus olid ka kõik teised hädalised – kes voodis pikali, kes kõrvavalu kurtmas ja mina seal oma sõrmega – tundsin enda mure päris tühisena olevat sel hetkel. Arst oli muhe ja pubist tuttav klient, kes viskas samuti nalja ja vaatas sõrme üle. Õnneks pääsesin napilt õmblustest, mille üle oli mul ainult hea meel. Selle asemel sain nagadega plaastrid ehk butterfly stitches (liblika õmblused :)), mida kasutataksegi siin rohkem tänapäeval õmbluste asemel. Töölt sain selleks õhtuks minema, kuna kätt tuli kuivana hoida. Kokku läks kogu asjaajamine tund aega ja kaasa sain tööandjale esitamiseks kompensatsiooni tõendi – selle jaoks tuleb jälle omajagu bürokaraatiat läbida, loodetavasti mingeid jamasid pubi poolt sellega ei kaasne. Ptui, ptui, ptui…

10994691_10203321635712838_169773940_n

Täna hommikuks on sõrm valutama hakanud, see jääb absoluutselt igale poole ette (parem käsi ka ju muidugi) ja lihatükikesed punnitavad plaastri vahelt välja. Eks see võtab omajagu aega, aga kuradi tüütu on. Pidin seetõttu ka oma tänaõhtuse restoranivahetuse tühistama, sest nii kui kätt sirutan, teevad haavad valu. Lisaks on need 5 päeva peal püsivad plaastrid hakanud juba lahti tulema, tuleb apteeki uute järgi minna. Aga ma ei vingu! Kokkuvõttes õnnelik õnnetus, oleks võinud palju hullemini minna. 🙂

Pubi teemadel veel nii palju, et sain maksuametist telefonikõne, kus anti teada, et pubi on omalt poolt neile info edastanud, aga mind töötajate nimekirjas esitatud pole. Seega et asja edasi uurida, on neil vaja minu nõusolekut kasutada minu nime, mida ma hetkel andnud ei ole. Kuna ma oma huvide tõttu ei soovi praegu mingisse jamasse sattuda, siis soovitati mul oodata kuniks olen sealt lahkunud ja siis uus avaldus sisse anda kogu informatsiooni ja oma nime kasutamise õigusega ehk et puhkuselt naastes läheb andmiseks. On alles sulid!

Categories: Launceston | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Mida teha, kui tööandja ei maksa Superannuation´i makseid ja maksab ümbrikupalka?

Olen juba mõnda aega mõista andnud, et pubis ei ole asjad päris nii nagu olema peaks. Sellest saime tegelikult aru kuskil 3 kuud peale seal tööle asumist, aga sealt edasi võttis ka omajagu aega, et asjade käiguga end kurssi viia ja aru saada, mida tegema peab.

Esimeseks ohumärgiks oli see, kui töökaaslastelt oli kuulda jutte, et mitte keegi kes seal kunagi töötanud on või töötab, pole kunagi saanud Superannuation´i makseid pubi poolt. Kõigepealt tuleb ära seletada, mis on Superannuation. Nimelt peab tööandja maksma iga töötaja nädalasest brutopalgast miinimum 9,5% maksu Sinu superannuation´i kontole ehk pensionifondi. Seda siis täiskohaga töötaja puhul. Casual´i puhul saad ka super´it, aga ainult sel juhul, kui teenid kuus üle $450. Super´i konto saad valida ise (neid on kümneid, kui mitte sadu, kus on võimalik oma pensionifondi hoiustada) või saad lasta selle tööandjal endale määrata. Tihti on erinevatel tööandjatel lepingud erinevate fondidega, mis tähendab, et lihtsaim on endale üks pakkuja valida ja lasta tulevastel tööandjatel sinna makseid teha, et siis pärast ei peaks oma raha erinevatest fondidest taga ajama. Minu Super kasvab näitaks Hostplus´i nimelise pakkuja juures (link siin), mid kasutavad tihti enamus hotellid, baarid ja muud hospitality valdkonnaga tegelevad ettevõtted. Nende kodulehelt on siis võimalik jälgida, millal ja kui palju on tööandja makseid teinud ja kas need vastavad palgalehtedele.

Kui huvi pärast meie kontojääke kontrollisin, siis märkasin, et pubi poolt pole ei kummagi kontole ühtegi makset tulnud. Eelmiste tööandjate omad kõik ilusti reas Austraaliasse tulemisest saadik, aga Irish´i poolt ei ühtegi makset. Kõigepealt uurisin siis järgi, et kui tihti on tööandja kohustatud neid makseid tegema ja tuli välja, et 4 korda aastas. Ootasime siis esimese tähtaja kenasti ära, aga ikka ei midagi. Lasin Isaac´il siis pubi raamatupidaja käest küsida, et mis teema on ja vastuseks tuli väga üldine, et „teame jah, et oleme hiljaks jäänud, aga küll varsti maksame“. Kõlas kahtlaselt, aga sel hetkel jätsime asja natukeseks sinna paika. See kõik toimus siis oktoobri lõpus.

Läks paar kuud edasi, kui ei olnud ikka ei kippu ega kõppu Super´i maksetest ja asjad hakkasid veel kahtlasemaks muutuma. Jõudis kätte päev, kui töötasin oma esimese riigipüha pubis ja veel isegi hõiskasin siin, et muidu väga ei viitsiks, aga et vähemalt on topeltpalk. Võta näpust! Kõik töötajad saavad riigipühadel hoopis $25 tunnis sulas. Mis tähendab, et ametlikult ei olegi kedagi tööl nendel päevadel – keegi ju palka ei saa! Tegelikkuses on pubi lahti, rahvast murdu, aga palka saavad kõik kenasti pisikestes ümbrikutes, meeldib või ei. Kui julged ametlikku palka küsida, mis küündib kuskil $40 dollarini tunnis (casual´ina), siis Sind sel päeval lihtsalt tööle ei panda. Minu puhul oligi veel kõige haigem see, et keegi isegi ei maininud või küsinud, et kas olen sellega nõus ja teada sain sellest alles palgapäeval.

Sellele kõigele lisaks kuulsime jutte, kuidas puhkuserahasid saab vaid siis, kui ilusti küsida, aga „if you´re a bitch about it“, siis ei saagi midagi. Oota, kuidas palun? Et minu väljateenitud rahale polegi mul õigust ja pean hakkama seda paluma? Siinkohal Isaac, mitte mina, kuna ma olen seal vaid casual, aga siiski, saate point´ile pihta küll.

Ma ei hakka üldse lahkamagi seda teemat, kuidas esialgu lubati Isaac´ile peale 3 kuud $100 palgatõusu nädalas, aga kui aeg kätte jõudis, siis polnud sellest haisugi. Kompensatsiooniks maksti ületundide eest $20 dollarit sulas kätte, mis on vähem tema tavapalgast ehk et miks ta peaks nädalas rohkem tunde tegema, kui saab selle eest vähem palka. Idiootsus!

Mul viskas see kogu kamm kopsu üle maksa, viimase tilga tõrva meepotti pani raamatupidaja üleolev suhtumine, et mida te umbes uurite ja puurite, et olge õnnelikud sellega, mida saate. Vabandust, aga me ei küsinud mitte midagi rohkemat, kui milleks meil õigus on?! Päris ütlemiseks pole sedasi läinud, aga vastik hõõrumine on selle kohaga meil igatahes olnud peaaegu koguaeg, just nendel eelnimetatud põhjustel. Niisiis, võtsin detsembri lõpus kätte ja helistasin maksuametisse, et välja uurida, mida ma pean tegema, et oma Super´i rahad tagasi saada ja kogu see äri neile ette sööta. Rääkisin kogu loo ära, sinna lisandub veel ka fakt, et kaks kassat ei ole süsteemiga ühendatud, mis tähendab, et kogu sealt läbikäiv raha pole arvel ja sellest siis makstakse palka neile, kes ongi mustalt tööle võetud – ahjaa, unustasin mainida, et nad moodustavad umbes poole sealsetest töötajatest.

Nagu arvata oli, siis on protsess pikk ja keeruline, kuna Austraalias asjad juba nii käivad ja samas ka arusaadav, tegu on ju suure riigiga. Esmalt, et oma pensionirahad kätte saada, tuleb esitada avaldus iga kvartali kohta eraldi, mil makseid tehtud pole. Avalduse saab teha telefoni teel või Internetis. Mina valisin viimase, kuna on vaja esitada oma Tax File Number ja andmeid firma kohta + palgainfo, mida mul telefoni otsas kohe käepärast polnud. Link, kus avaldust esitada saab, asub siin. Esitasime Isaac´iga mõlemad oma avaldused detsembri lõpus ja telefonikõned saime jaanuari keskel, kui paluti saata tõestuseks oma palgalehed ja öeldi, et ooteaeg on 12 kuud, aga millegi pärast muretseda pole vaja, raha tuleb kindlasti. Need avaldused olid siis tehtud juuli-september perioodi kohta ja järgmised oktoober-detsember kohta saame esitada alles veebruari lõpus.

Vahepeal muutis pubi vaikselt ka oma ametliku nime ja ABN-i (registreerimisnumbri) ja suure suuga hõisati, et „me maksime nüüd Super-it!“. Tegelikkuses maksti Super-it vaid ühe kuu jagu, detsembri eest. Vana firma võlad oktoobri ja novembri eest on ikka õhus. Meile tähendab see nüüd seda, et ühe avalduse asemel tuleb täita kaks – iga ABN-i kohta eraldi. Tüütu!

Vähemalt on see pall veerema saadud ja ei jää teha muud, kui oodata. Nii palju veel lisaks, et välismaalasena on riigist jäädavalt lahkudes võimalik oma Superannuation välja võtta – mingi protsent makse läheb küll maha, aga suurema enamuse saad tagasi.

Lisaks pensionirahade tagaajamisele tegin avalduse ka maksupettuse teatamiseks, et anda teada kogu sellest sularaha jamast ja diskrimineerimisest, kui ei ole nõus töötama riigipühadel sandikopikate eest. Selle jaoks leiab avalduse siit. Antud avalduse kohta pole mulle isiklikult mingit tagasisidet tulnud, seega ei oska öelda, kas uurimus on algatatud või mitte. Mõlemi avalduse puhul on märgitud, et esitaja anonüümsus garanteeritakse ja seda kinnitas ka klienditeenindaja telefonis, et kui juba kaebus tuleb, siis vaadatakse ettevõtet tervikuna.

Nüüd on meie ainus mure veel see, et kas me ikka saame Isaac´i puhkuserahad, kui lahkume. Nad teavad pubis meie reisiplaanidest ja omanik oli vägagi mõistev, et miks lahkume jne – talle me muidugi seda kogu kupatust pole ette ladunud, seega põhjust mitte maksmiseks olla ei tohiks, aga nende puhul ei saa enam millelegi kindel olla. Nii võtsin ühendust kolmanda organisatsiooniga, milleks on Fair Work Ombudsman (link siin), ehk siis sisuliselt midagi tarbijakaitse taolist. Olen neile online avalduse saatnud ja sain teate, et pean neile helistama. Eks siis paistab, mis sealt öeldakse, et kuidas peab käituma, kui puhkuserahasid ei taheta välja maksta. Mainisn ära ka kõik muud jamad, millest eelnevalt maksuametilegi avaldus sai tehtud, kuna maksuamet tegeleb otseselt rahaasjadega, aga Ombudsman kannab rohkem töötajate õiguste eest hoolt.

Ma arvan, et need kes nüüd siiani on vastu pidanud ja selle postituse läbi lugenud, väärivad kuldmedalit, aga tahtsin selle kõik siia ikkagi kirja panna, et teisi rändureid siin riigis informeerida sellistest juhtumitest ja äkki saan kellelegi ka kasuks olla, et kuhu pöörduda. Super´i mitte maksmine on nii tavaline nähtus ja kahjuks on see miski, mille paljud kahe silma vahele jätavad ja ei kontrolli.

Categories: Austraalia, Launceston, Tasmaania | Sildid: , , , | 3 kommentaari

Blog at WordPress.com.