Posts Tagged With: mesinädalad

Uus-Meremaa

Lend Brisbane’ist Christchurch’i oli ainult 3 tundi, aga kuna olime nii kaua juba üleval olnud, tundus see kui igavik. Isaaci kodused tulid meile vastu ja esimesed paar päeva veetsime tema vanemate juures aklimatiseerudes. Üleminek kuumast Indoneesia kliimast sügisesse Christchurch’i polnud just kõige lihtsam, aga saime hakkama. 😀

Kes pole kursis, siis 2011.aastal toimusid Christchurch’is suured maavärinad, peale mida kogu kesklinn hävis ja nüüd 4 aastat hiljem on see kõik ikka veel väga kurb ja masendav seal. Mis enne oli ilus aedlinn, on nüüd suur ehitusplats täis laevakonteinereid. Endiselt on püsti suured hotellid ja majad, mis on pragusid täis ja kasutuskõlbmatud ning tuleks maha võtta – need muudavad kogu õhkkonna ikka väga masendavaks ja ei lase kellelgi juhtunud unustada. Nii on kogu kaubandus ja ärid kolinud äärelinnadesse jätte Christchurch’i ilma korraliku keskuseta.

Sugulased ära nähtud ja vinge rendiauto matkavarustust täis algas meie lõunasaare ringreis. Kuna nüüdseks on juba liiga kaua aega möödas, võtan selle tripi üldisemalt ja piltidega kokku. Telkisime enamasti jõgede ääres, et Isaac saaks kalastada ja ei peaks maksma tobedaid tasusid. Muidugi oli sellisel viisil reisimisel omad miinused – WC ja dušši puudumine pole just kõige mõnusam, kui väljas on juba päris sügisene ja 10 kraadine jõevesi suplema ka ei kutsu. 😀 Vaatamata sellele, saime ilusa ilma osaliseks ja vaid kahel päeval sadas paduvihma, mille tõttu jäid meil kuulsad liustikud nägemata.

Meie eesmärgiks oli näha Uus-Meremaa lõunasaare kaunemaid ja huvitavamaid looduslikke vaatamisväärsusi, mistõttu jätsime linnad ja muu sellega kaasneva tulevikku. Isaac on elanud väga mitmetes kohtades seal ja töötanud ka giidina, mistõttu oli ta ideaalne teejuht. 🙂 Pikk jutt lühidalt kokku võttes – Uus-Meremaa on üks imeline ja maagiline paik, kus on koguaeg midagi autoaknast vaadata. Mäed on pea igal pool ja minu lemmikuks kõikidest külastatud paikadest on Milford Sound, kuhu saamiseks tuleb mäe seest läbi sõita. Aga mis ma siin ikka pläkutan, vaadake parem pilte. 🙂

 

Categories: Uncategorized | Sildid: , | Lisa kommentaar

Karvased ja sulelised ehk Bali loomaaed, meeleolukas peoõhtu ja agressiivsed vanamutid

Postitus on kirjutatud üle paari nädala, kuna olen olnud Uus-Meremaa lõunasaare metsade ja mägede vahel seiklemas. Sellele on järgnemas veel üks Indoneesia kohta ja järgemööda ka Uus-Meremaa omad. 🙂

Esmaspäeva hommikul olime varakult valmis ja puhanud, et minna Bali loomaaeda, peamise eesmärgiga elevantidega sõita. Loomaaed oli ilus ja metsa sisse peidetud, mis lõi loomade vaatlemiseks loomuliku keskkonna. Minu lemmikuteks oli loomade söötmine: kitsed, vallabid, hirved, jänesed said kõik ära toidetud. 😀 Lisaks saime ka elevantidele süüa anda, mis oli päris naljakas kogemus. Sõita saime nendega ka või siis noh, nende seljas tooli peal istuda. Juht istus elevandi kaelal ja kogu jalutuskäik kestis 30 minutit. Mul on hea meel, et seda proovida sain, aga ilmselt ei teeks seda uuesti – elevantidest hakkas lihtsalt kahju.. Peale lõunat oli võimalik enda käes hoida erinevaid eksootilisi loomi, ma sain süles hoida krokodilli beebit ja mu õlal istus väike ahvi beebi. Mulle kokkuvõtes Bali Zoo meeldis igatahes, aga mulle meeldivad vist ka kõik kohad, kus mul loomi katsuda lubatakse. 😀

Peale pärastlõunat jahutavas hotellitoas võtsime lõpuks ette Kuta peotänava eesmärgiga üks meeldejääv peoõhtu ära pidada, sest mida muud esmaspäeva õhtul ikka teha on, eks?! 😀 Alustuseks einestasime ühes restoranis, mille toit oli kogu Indoneesias veedetud aja jooksul kõige hullem. Kui muidu soovitatakse värsket salatit, karbilisi ja muud sellist mitte süüa, kuna see on kohaliku veega kokku puutunud, mis pole joogikõlbulik ja maitseb nagu kanalisatsioon haiseb, siis sealses restoranis maitses kõik kui virtsavesi. Kokteile sai osta aga poole liitristes kummipartides kaks ühe hinnaga, kokku umbes 4 dollarit kahe eest, siis vaatasime jubedast toidust mööda ja tegime paar drinki. 😀

Edasi suundusime juba varem külastatud Vi Ai Pi baari, kus on võimalik süüa, juua, vesipiipu teha ja elavat muusikat ning show’sid nautida. Nii võtsime eesmärgiks läbi juua kogu 2in1 kokteililist, kus oli vist 16-17 kokteili. 😀 Õnneks toodi lauale koguaeg näksimiseks popcorni ja nii oli isegi võimalik neid kangeid kokse juua, millele tavaliselt peale alkoholi muud sisse segatud polnud. Ütleme nii, et õhtu oli lõbus, kuna ühel hetkel leidsin end lavalt kohaliku bändi saatel ABBA “Dancing Queen’i” laulmast, endal pooled sõnad meelest läinud. 😀 Õnneks oli mu mikrofon peaaegu maha keeratud, et keegi väga aru ei saanudki. Kokteililistiga jõudsime vist kuuenda joogini, kui pidasime paremaks edasi liikuda.

Koduteel tuli kindlasti läbi käia Engine Room’i nimelisest ööklubist, sest see pidi kõige popim olema. Neoontuledes vilkuv ja 2000ndate hittidest tümpsuv diskoteek ootas meid avasüli ja uksel pisteti pihku voucher, millega sai soetada kaks kolmekordset Vodka Redbulli vaid 3 AUD eest. Sisse astudes tundus pidu täies hoos olevat, aga üsna kiirelt selgus, et näe jooki tuleb lunastama minna hoopis teise korruse baari. Seal oli olemine aga hoopis igavam ja koht ise meenutas mulle Marxi baari, kui keegi veel sellist kohta mäletab. 😀 Plaan oli kiirelt joogid ära teha ja tagasi alla suunduda, aga see osutus keerulisemaks, kui esmapilgul hinnanud olime, kuna viina asemel oli kasutatud kohalikku samakat, mis maitseb lihtsalt nii jubedalt, et isegi RedBull ei suutnud selle maitset peita. Nii sai selgeks, et ilmselt oleks targem ikkagi kodutee ette võtta ja seda me ka tegime. Teel põrkasime kokku ühe purupurjus austraallasega, kellega koos veidi maad jalutasime ja talle tema hotelli suuna kätte juhatasime – pime juhib ikka pimedat ju. 😀 Hotelli jõudes, tegin enne magamaminekut veel ühe värskendava supluse, et järgmisel hommikul ikka parem olla oleks, aga kahjuks see ei aidanud. 😀

Teisipäeval ärgates needsime me kõik eelmise õhtu vägevad joomisvõistlused maa alla ja vedelesime voodis senikaua, kuni housekeeping meie tuba korda tegema tuli. Ajasime kargud alla ja hiilgava ideena suundusime üle tee Kuta randa, kus ma varem käinud polnud. Isaac seletus süsteemi lahti: et varju alla toolile istuma saada tuleb varju haldajalt midagi joogiks osta ja tool on sinu kasutuses. Kõlab lihtsalt, aga hetkel, mil sinu taguots toolil maandub ümbritseb sind kari vanu naisi, kõik sooviga mingit teenust osutada: jalgu, käsi, selga masseerida; maniküüri ja pediküüri teha; juukseid patsidesse punuda; kõrva-nina-sõrme-varba-seljakarvu lõigata ja mida kõike veel. Me jäime kindlaks oma “tänan, ei soovi” fraasile ja nii saime isegi hea 15 minutit kudeda seal jalad liivas Bintangi libistades ja surfareid vaadates. Ühel hetkel tegi muttide parv uue lähenemiskatse ja kuna olime plaaninud hiljem nagunii massaaži minna, siis andsime rumalal kombel oma sõrme ja võeti terve käsi. Minu kallal oli kolm naist: üks masseeris jalgu ja tegi pediküüri, temaga oli kokkulepe, et masseerib ka mu käed ja õlad. Teine libistas end aga sujuvalt sinna vahele ja hakkas mu küüntele lillekesi joonistama, enne kui ma arugi sain. No mis seal ikka, kui lilled, siis lilled. Patsipunujat proovisin pikalt eemale peletada, kuniks tegin saatusliku vea ja lasin tal ühe tasuta näidispatsi punuda. See nägi täitsa okei välja, mille peale asus ta mu juuste kallale. Pohmelus oli piisavalt suur, et mitte nendega võidelda jaksata, mistõttu otsustasin olukorda lihtsalt aksepteerida. Isaac, vaeseke, oli ümbritsetud 5-6 mutist, üks kõvemini rääkimas kui teine, et mida kõike ta teha oskab – kes pakkus välja, et võib ta kõrvakarvu lõigata ja kes tahtis tema hallid juuksekarvad peast välja kiskuda. 😀 Isaac põgenes vahepeal pangaautomaadist raha välja võtma ja mul oli tõsine kahtlus, et ta ei naasegi. Mutid tegid juba nalja ka, et kui ta tagasi ei tule, siis hakkan nende heaks tööle.. 😀 Lõpuks ta siiski naases ja peale pikka kauplemist maksime neile rohkem, kui tavaliselt väärt, aga soov nendest sel hetkel lahti saada oli kordades suurem. Minu pediküür, küünemaaling, massaaž ja patsid läksid kokku 30 AUD ehk 10 dollarit igale naisele – võrdluseks salongis maksad tunni aja jala- ja seljamassaaši eest umbes 6-8 AUD.

Peale katusekohvikus õhtustamist ja imeilusat päikeseloojangut otsustasimegi minna ühte nendest salongidest, et saada korralikku massaaži. Võtsime tund aega jala- ja seljamassaaži ning otsa näohoolduse, peale mida tundsime end kui uuesti sündinud ja pohmelus oli seljatatud! 😀 Ühele inimesele maksid kõik protseduurid kokku 17 AUD. Kuna sealsed töötajad teenivad iga kliendi pealt vaid 1 dollari, siis jätsime oma massööridele ka 10 AUD jootrahaks. Sellega sai see jube teisipäev otsa ja otsustasime, et kolmapäeva, oma viimase päeva Indoneesias, veedame produktiivsemalt.

Categories: Bali, Indoneesia | Sildid: | Lisa kommentaar

Saabumine Balile

Tervitused Uus-Meremaalt! Enne kui jutujärjega aga siia jõuan, veel mõned postitused Indoneesia kohta…

Pühapäeval, 22.märtsil, jätsime Gili T-ga hüvasti ja suundusime tagasi Kutasse, Balil. Merereis oli üsna nõme, võrreldes sinna minekuga. 21.märts oli Balil püha – Hindu uue aasta tähistamine ehk Nyepi – ja kõik asutused, kaassaarvatud rahvusvaheline lennujaam, olid suletud ning kohalikud ei lahkunud oma kodudest – saar oli täielikult isoleeritud. See tähendas aga omakorda seda, et pühapäeval leidus meeletu hulk turiste, kes kõik tagasi Balile tahtsid minna. Nii oli meie laevuke ikka täiega ülerahvastatud ja ma veetsin 2 tundi märja ja külmununa välistekil. Isaac nautis samal ajal sees väljakannatamatut kuumust ja diislihaisu. Küll aga nägin ma delfiine, mis mu tuju paremaks tegi ja sisendasin endale, et need on ainult 2 tundi mu elust. 😛 Balile jõudes polnud saaga veel aga läbi… Nimelt oli merel mõõn ja laev ei saanud oma tavalises kohas randuda ja jäi selle asemel hoopis pidevalt kividesse kinni. Nii me seal tiirutasime edasi ja tagasi suplevate kohalike ja kalurite vahel kuni lõpuks võtsid tublid kohalikud mehed kätte ja tirisid meid köiest tõmmates õigetpidi enam vähem kaldale. Läbi vee surasime laevalt maha ja meie pagas kanti peade kohal mustale liivale. 😀 20 minutit kestnud suure segasummasuvila vältel leidsime lõpuks oma jalanõud ja pagasi ja hotelli transfeeri, kes meid väsinutena meie viimasesse Indoneesia peatuspaika – Kuta Beach Heritage hotelli transportis. 🙂

Hotell oli meil äge – tegemist on endise kaubanduskeskusega, mis tähendab, et selle interjöör oli hoopis erinev tavalise hotelli omast ning lisaks oli seal palju huvitavaid ja isegi futuristlike lisasid. Meid tervitasid toas jälle luikedeks volditud rätikud, koos päris roosi ja koogiga. 🙂 Lisaks oli meil päris oma bassein rõdul koos voolava kosega, mis oli küll teiste sama korruste tubadega ühendatud, aga kedagi seal sel hetkel ei peatunud.  Lisaks oli teine bassein hotelli katusel, kust avanes imeilus vaade loojuvale päikesele ja Kuta rannale. Proovisime kohe esimesel õhtul järgi ka samal korrusel asuva restorani, kuid kahjuks polnud sealne toit midagi erilist. Tegime õrnalt tutvust ka peamise peotänavaga, aga jätsime suurema pidutsemise järgmiseks õhtuks, kuna esmaspäeva hommikul pidime varakult valmis olema, et Bali loomaaeda minna. 🙂

Ahjaa ja kuidas sain ma unustada tualetipoti meie toas, millega oli võimalik oma taguots kohe peale häda tegemist puhtaks pesta? 😀

Veel pilte Gili Trawanganilt:

Categories: Bali, Gili Trawangan, Indoneesia | Sildid: | Lisa kommentaar

Gili Trawangan

Peale kohaliku elu-oluga tutvumist broneerisime endale järgmiseks päevaks snorgeldamistuuri, mis viis meid ümber kolme Gili saare: Gili Trawangan, Gili Meno ja Gili Air. Esimene peatuspunkt oli meie üllatuseks sisuliselt sama koht, kus eelmisel õhtul oma hotellist üle tee käinud olime. Seega sealsete asukatega olime üsnagi tuttavad. 😛 Teine peatus pidi olema hea kilpkonnade nägemiseks, aga kahjuks sel päeval õnnetus meil vaid kahte kaugelt silmata ja ülejäänud aja mängisime oma giidiga tagaajamist läbi sügava vee, kus polnud isegi koralle näha. Kolmanda peatuskoha juurde jõudes oli ilmselge, et seal me proovima ei hakka, kuna tuul oli tõusnud ja lained liiga suured. Nii suundusime hoopis Gili Air saarele lõunatama, kust lahkusime hunniku pärlikeedega, mis on Gili saartel suur müügihitt ja imeodavad. Meie õnneks viidi meid peale lõunat ikkagi ühte alternatiivpaika õnne proovima, kus üsna madalas vees silmasime väga palju erinevaid värvilisi kalu. 🙂 Kogu ekskursioon kestis 5-6 tundi ja kuigi me ei kogenud kõike lubatut, siis 10 dollarist kahju igal juhul ei hakanud. 😀 Lisaks saime kaasa korraliku päikesepõletuse mõlemi seljal, mis vähemalt nüüdseks on peale naha maha ajamist päevituseks moondunud. 😛

Ülejäänud päevad nägid välja üsna ühesugused – imeline hommikusöök meie hotellis, seejärel basseini äärde lõõgastuma ja ujuma, lõuna taaskord hotellis, millele järgnes siesta ja snorgeldamine ning õhtuks kuhugi mujale õhtustama. Kui kartsime, et saab raske olema igapäevarutiinist lahti rebida ja korralikult lõõgastuda, siis eksisime täiega õnneks – juba esimesest päevast Wilson’s Retreat’is olime täielikult maha rahunenud ja vägagi lõõgastunud. 🙂

Snorgeldamiseks olime ette valmistunud ja oma lestad ja maskid ise kaasa võtnud, mis tegi elu tunduvalt kergemaks ja ei pidanud neid kuskilt rentima. Meie ebaõnnestunud kilpkonna jahile snorgeldamistuuril järgnes aga ülimalt vägev kogemus jällegi meie hotelli läheduses, kui meil õnnestus näha kokku 6 kilpkonna poole tunni jooksul, neile järgi ujuda ja neid isegi söömas näha. Meist nad ennast väga häirida ei lasknud ja saime palju ägedat videomaterjali. 🙂 Kahjuks ütles meie snorgelamisvarustus reisi lõpuks üles – minu toru hakkas vett läbi laskma ja sama juhtus Isaaci maskiga. Aga oligi lihtsam need hoopis maha jätta – vähem asju tassida.

Kuna Gili T keskusesse oli hea pool tundi kõmpida ja tahtsime ka ülejäänud saart avastada, siis rentisime omale viimaseks kolmeks päevaks jalgrattad. Kolme päeva hind kahe ratta eest oli 30AUD – võrdluseks üks ots hobukaarikuga keskusest meie hotelli oli 75 000 IDR ehk 7.50 AUD. Päevas oli liikumist omajagu ning kiire matemaatika näitas ära, et mõtekam on kondimootori jõul liikuda. 🙂 Saarele tegime ringi peale kaks korda, mis võttis olenevalt tempost 30-45 minutit. Keskuse läbimine oli alati omaette seiklus, sest turiste, hobukaarikuid ja teisi rattureid olid kõik kohad täis ja mingitest liiklusreeglitest polnud haisugi. 😀 Kõige targem oli mõne hobukaariku sappa võtta ja selle tuules püsida, siis oli rahutu liiklemine tagatud ja tee vaba. 😛

Ühel õhtul jalutasime saare läänekaldale, et päikeseloojangu saatel ühes kuurordis õhtustada. Vaade oli imeline, aga peab nentima, et meie hotelli miljööd ja menüüd see ikkagi ületada ei suutnud. 🙂 Kahel õhtul suundusime aga keskusesse, et proovida kohalikke roogasid ööturul, kus on müügil värsked mereannid, mis siis kohapeal valmis küpsetatakse. Minu maitsele oli kõik veidike liiga vürtsikas, aga kogemus omaette oli see juba iseenesest. Küll aga mekkisid meile mõlemile kohalikud maiustused.

Wilson’s Retreat’i julgen soovitada kõigile – eriti neile, kes keskuse saginast veidi rahu tahavad saada. Saare põhjaosa oli mõnusalt vaikne, üle tee asus üks parimatest snorgeldamispaikadest ja hotell ise oli puhas ja ilus. Töötajad olid kõik sõbralikud ja isegi kui teeninduse koha pealt kohati puudu jäi, tehti see naeratustega tasa. 🙂 Näiteks esimesel paaril päeval toodi meile alati hotelli naastes värskendavad rätikud ja värsked puuviljad, lõpupäevadel mitte. Rätikud olid algul iga päev volditud luikedeks, viimasel päeval polnud aga näiteks ühtki rätikut meile jäetud. Me aga ei lasknud sellest end absoluutselt häirida, kuna koht ise on lihtsalt imeline. Kuna kokku on seal ainult 8 sviiti ja 2 villat, siis polnud seal ka inimesi liiga palju – basseini ääres oli alati hea kohta valida ja restoranis ei pidanud kunagi kaua ootama. Ka meelelahutus oli olemas naabrite kitse näol, kelle me Gary-ks ristisime. 😀 Küll ronis ta mööda aeda, et puu otsast lehti närida või siis nillis rannaribal laudade vahel palukest.

Gili Trawangan ei sarnane ühegi kohaga, kus ma siiani käinud olen ja läheksin sinna iga kell tagasi. 🙂 Küll aga sooviksin ilmselt avastada ka Gili Air’i ja Meno’t, kuna need on veel väiksemad ja rohkem puutumata, kui Trawangan.

Categories: Gili Trawangan, Indoneesia | Sildid: | Lisa kommentaar

Bali

Nagu mainitud, tervitasid meid esmaspäeva õhtul Denpasari lennujaamas maandudes 29 kuumakraadi ja imeilus uus lennujaam. Indoneesiasse sisenemiseks tuleb osta lennujaamast 35 USD eest 30 päevane turistiviisa, mida me ka tegime. Passi- ja turvakontrollid läksid ülimalt valutult, olin valmistunud tüütumaks protsessiks. Ametlikult taksoteenuse pakkujalt saime takso organiseeritud ja olimegi teel oma hotelli – Grand Ixora Kuta Resort (link) – poole.

Hotelli jõudsime umbes 10 minutiga, läbisime check-in protseduurid ja jõudsime lõpuks oma tuppa, mis oli küll üsna väike, aga ilus ja õnneks vaatega siseõuele ja basseinile. Olime eelnevalt teada andnud, et oleme mesinädalatel, mistõttu oli meile voodile tehtud ka armas kaunistus. 🙂

Peale väikest värskendust läksime keha kinnitust otsima ja raha vahetama. Indoneesias on kasutusel Indoneesia ruupia, mille kurss on ümmarguselt: 1,000,000 IDR = 100 AUD = 72 EUR. Ehk et hinnad jäävad sinna kümne ja sajatuhandete kanti, näiteks kohalik õlu Bintang maksab umbes 30,000 IDR ehk 3 dollarit; praad restoranis 150,000 IDR ehk 15 AUD; kokteil 70,000 IDR ehk 7 dollarit jne. Meie jaoks on hinnad väga odavad, keskeltläbi on kõige hind poole odavam, kui Austraalias. Nii on aga väga lihtne ikka paarsada dollarit isegi päevas hakkama panna, kui tellida igal pool kolm käiku ja mitu jooki, sest kõik on ju nii odav. 😀

Õhtust sõime ühes mitmetest restoranidest, mis Kuta tänavatel leida võib ja suundusime tagasi hotelli, et rampväsinutena voodisse kukkuda. Olime üleval kella 6st hommikul, eelmisel ööl sisuliselt magamata ja ajavahe tõttu oli meie jaoks juba kell 2 hommikul ning järgmisel hommikul oli äratus kell 5:30, et Gili Trawangan saarele suunduda.

Categories: Bali, Indoneesia | Sildid: | Lisa kommentaar

Kibe, kibe!

Emotsioone on nii palju, et ei teagi kohe kust alustada. Kes veel kursis pole, siis esmaspäeval, 16. märtsil, sai minust Mrs. Kellian ehk et tegime Isaac’iga salaja pulmad. 🙂 Pulmade ettevalmistustest saab lugeda siit.

Nagu nimme suutsin ma eelneval nädalal ikka sajaga haigeks jääda, et pidin töölt kaks vaba päeva võtma ja isegi arsti juurde minema. Järgmine kord olen targem ja ravin oma külmetust/grippi pigem Ibuprofeni ja voodirežiimiga, kuna arstitädi kirjutas mulle hoopis antibiootikumid, mis mulle kaheks päevaks päris hullud kõhukrambid tekitasid. Reedel läksin uuesti tagasi arsti juurde, seekord õnneks sain teise arsti, kes imestas esimese asjana, et miks nii kanged rohud ja käskis nende võtmise lõpetada. Nii sain hoopis maokrampide vastu rohtu ja Coldrexi ikka ei antud – siin nimelt käsimüügist seda ei saa, kuna väidetavalt keedavad kõik sellest omale muudkui narkootikume kokku. Selleks ajaks oli juba veidi parem ka, seega otsustasin üldse need rohud sinna paika jätta ja enne pulmi lihtsalt veel võimalikult palju puhata.

Pühapäeval saime lõpuks hostelist välja kolitud, 6 nädalat oli natuke liig… Oma van’i parkisime ühe sõbra juurde ja tegime mu töö juures check-in’i. Pühapäeva hommikul oli ka meie pulmaproov, et näha kuidas ja mis kõik esmaspäeva hommikul välja nägema hakkab. Siis hakkas veidi nagu kohale jõudma, et päriselt lähengi mehele ja altari ette Birgiti “Et uus saaks alguse” saatel kõndides tuli korraks isegi pisar silma. Ülejäänud päeva proovisime niisama oma sviidis lõõgastuda, kuhu töökaaslased mind majutasid – hostelist oli see ikka mega üleminek – kahe toaga sviit koos vanni, kahe teleriga ja ilusa vaatega linnale. 😀

Öösel vastu esmaspäeva ei saanud me kumbki peaaegu üldse magada, närv oli liiga suur. Ärgates avastasin muidugi ka tärkava ohatise oma huulelt – panin kohe plaastri peale. Hommikusöök oli super ja jälle olid töökaaslased mind hellitanud, saates meile viie mehe portsjoni koos šokolaadi ja puuviljadega. 😀 See oli hetk, kui mõlemile läks ikka mega närv sisse, et nüüd oleme juba omadega hiljaks jäänud ja ei jõuagi kuhugi. Ma jäin vanematega veel netis suhtlema ja Isaac läks end valmis panema.

Poole kaheksa ajal saabusid mu meikar ja juuksur ja töökaaslane ning fotograaf ja sealt edasi käis kõik nagu konveierlindil. Mina istusin toolis, samal ajal tehti mulle meik ja soeng, fotograaf klõpsis pilte ja kõik naised sädistasid omavahel. Mina istusin seal enamuse ajast ja mõtlesin vaikselt, et kas päriselt hakkangi abielluma või? 😀 Samas valdas mind õnneks täielik rahu, mis oli üsna kergendav, et okei, teeme siis ära. 😛

Ajakavast pidasime kõik kinni ja kell 9 olin Gorge’s kohal ja seisin trepi otsas, et sealt alla Isaac’i juurde kõndida. Kleit oli mul ikka väga pikk ja raske, et oli tükk tegu mitte ninali käia, aga hakkama sain. 😀 Avalugu suutis kõik nutma panna, kuid seekord polnud mina nende seas, endalegi üllatuseks. Vastupidi, naeratus mu näolt ei kadunud hetkekski. 🙂

Tseremoonia oli soe ja ilus ja südamlik. Annie tundus olevat rohkem närvis, kui meie. 😀 Tema abikaasa filmis kõike, seega kui aega ja korralikku netti, siis saate ka teie sellest osa. 🙂 Umbes poole tunniga saidki meist abikaasad ja oli aega piltide tegemiseks. Tanya oli väga hea fotograaf ja tundsime end temaga ülimalt mugavalt. Tunni aja jooksul saime ilmselt päris ägedat materjali, piltidega tuleb kusagil paar nädalat nüüd oodata.

11070515_838638586192507_5807403807566522888_n

Tagasi hotelli jõudes vahetasime kiirelt riided, viisime Isaaci ülikonna tagasi ja võtsime takso, et lennujaama minna. Olime endiselt graafikus ja kuigi pagasit oli meil veidi üle, lasi tore töötaja meil need ikkagi ära anda ilma lisatasuta. 🙂 Melbourne’i lend hilines kusagil 15 minutit, aga õnneks oli meil piisavalt seal ümber istumiseks aega varutud.

Lend ise kestis 45 minutit ja möödus üsna sündmustevaeselt. Melbourne‘s palju aega niisama passimiseks ei jäänudki, tuli pagas jälle ära anda ja uuesti check-in teha ja passi ja turvakontroll läbida. 16:45 istusime Bali lennule ja 6 tundi hiljem maandusime Denpasar’is, kus tervitasid meid 29 kuumakraadi. 🙂

Olen seda postitust proovinud juba 2 päeva kirjutada, aga sõnadest jääb väheks. Istun meie hotelli basseini ääres Gili Trawangan saarel ja olen nii õnnelik ning midagi ei jõua ikka kohale, et nüüd olengi abielus ja veedan oma mesinädalaid siin paradiisisaarel. 🙂

Categories: Bali, Indoneesia, Launceston, Tasmaania | Sildid: , | 4 kommentaari

Blog at WordPress.com.