Posts Tagged With: kino

Kinoskäigust, väljasõidust ja komöödiast

Tere talv! See tervitus sobib praegu nii Austraalia kui ka Eesti kliimasse. 😀 Meil algas 1.juunil ametlikult talv, kuigi ilm on jälle soojemaks muutunud ja üle 20 kraadi. Teil seal jälle ristivastupidi – ma siiralt loodan, et augustiks jõuab suvi vähemalt kohale. 😀 12.augustil, kui ma Tallinnas maandun, olgu olla!

Jätka lugemist

Categories: Austraalia, Boulder, Kalgoorlie, Lääne-Austraalia | Sildid: , , , , , | 5 kommentaari

Viimased nädalad Launceston´is

Märkamatult ongi meil ainult 16 päeva jäänud enne reisile minekut, mis ühtlasi tähendab ka Launceston´iga hüvasti jätmist. Päevast päeva vingume üksteisele, kuidas ei jõua lahkumist ära oodata, et tahaks tööga ühele poole saada ja üldse ei viitsi siin hostelis enam elada. Tegelikkuses läheb aeg üsna kiirelt, tööl on veel ainult 10 päeva käia ja hostelis pole midagi viga elada. 🙂 Hoiame end rakkes, nüüdseks on küll kõik asjad organiseeritud, ainult veel mõned pisidetailid  vajavad lihvimist, et teele asumine võimalikult valutu oleks.

Teisipäeval käisin töökaaslastega Jinxing Hiina restoranis õhtust söömas, kus tähistasime reserveeringu osakonnas töötanud Lyvia kolimist Brisbane´i. Söök oli hea, atmosfäär mõnus ja seltskond tore.

11018095_10204883202993138_7621791494739405301_n

Vasakult: Millie (tema töötas enne müügiosakonnas, kuid lahkus ja läheb Euroopasse reisima); tagareas on Kia (tema töötab hotelli vastuvõtus, aga lahkub 24.märtsil, et minna Euroopasse reisima) ning tema partner Chris. Millie kõrval on Lyvia, kes lahkus Brisbane´i ja tema kõrval Lynda, kellega nad koos moodustasid reserveeringute osakonna. Lynda on hotellis töötanud üle 20 aasta. Minu taga on Maree, kes töötab housekeeping´us supervisor´ina ja on hotellis töötanud 9 aastat ning tema kõrval vastuvõtus töötav Luke.

 

Kolmapäeval tähistasime seda, et Wilson käis täisteeninduses ja on nüüd pikamaa sõidukõlbulikuks tembeldatud. Ostsime pitsad kaasa ja pidasime Tamar´i jõe ääres pikniku. Proovisin ka lõpuks ise sõita ja noh, see oli kergelt öeldes naljakas. 😀 Vajab harjumist, kuna A) ma pole viimased paar aastat manuaalkäigukastiga väga sõitnud (minu Huyndai ei lähe arvesse siinkohal + manuaaliga sõites tundub vasaku käega käikude vahetamine ikka kuidagi harjumatu), B) ma pole kunagi minibussiga sõitnud, C) ma pole diisliga harjunud üldse sõitma, D) Wilsonil pole roolivõimu. Aga noh, eks ma võtan siis enda kanda need pikemad maantee otsad, kus palju pööramist-keeramist-parkimist pole vaja teha. 😀

Neljapäeval oli Aurora staadionil AFL´i jalgpalli mäng kodumeeskonna Hawthorn´i ja Collingwood´i vahel. Mängul ei käinud, aga Hawksi poisid ööbisid meil hotellis, seega neid sai nähtud küll. 🙂 Reede pärastlõunal toimus jõe äärses sadamapiirkonnas käsitöö laat, koos toidu ja muusikaga. Suundusime meiegi sinna, et enne Isaac´i tööle minekut õhtust süüa ja melu nautida. Vahvat kraami oli palju, aga ei hakanud midagi ostma, sest asju pole meil ju kuhugi panna. Seadsime kohad sisse ühe restorani väliterassil, kust oli kõigele hea vaade. Kohale tulid ka Hawksi mängijad, kes siis rahvale kerge show esitasid ning proovisid palli üle jõe vastu märklauda lüüa. Kahjuks ei õnnestunud see mitte ühelgi neist. 😀 Vahemaa oli 55 meetrit.

10431449_1026801400681050_5463946212395696576_n

Hiljem ei viitsinud ma niisama koju passima minna, mistõttu otsustasin kasutada ära ühe oma tasuta kinopääsmest ja minna vaatama “Fifty Shades of Grey“, mida ma pühalikult vandudes lubasin mitte kunagi vaatama minna. 😀 Aga et mul õigust kommenteerida oleks, siis mõtlesin, et okei, vaatan oma silmaga üle. Kui minu meelest oli raamat halb, siis film oli ikka kordades hullem. Raamatu puhul jäi vähemalt ruumi kujutlusvõimele, film oli lihtsalt igav, emotsioonitu ning halbade näitlejatega. Anu on oma blogis minu mõtted täpselt kirja pannud:

Ega ma suuremat kuluurielamust oodanudki, aga no päris õudne oli ikka! Lihtsalt NII klišee! Peategelaste valikuga on täiesti ämbrisse astutud. Naispooles polnud mingit vastupandamatut šarmi, süütust ja lummavat habrast ilu, mida raamatus lubatakse. On lihtsalt üks mittemidagiütlev keskpärane lammas. Mees on vähe kobedam, aga selles konkreetses rollis jällegi täiesti naeruväärne. Ei anna oma nunnude blondide lokkidega kuidagi alfaisase mõõtu välja. Räägib vahetpidamata, et ma pole romantiline tüüp, ma lihtsalt panen naisi; aga teeb seejuures ühe paduromantilise žesti teise järel, ainus, mis puudu jääb, on kallimale kuuvalgel luuletuste lugemine (ja sellest ei jää üldse mitte palju puudu). Kogu film on lihtsalt üks klišee teise otsa! Nagu paroodia juba! Üsna lõpus oli stseen, kus Ana sosistas Christianile: “I think I’m falling in love with you…“, mispeale keegi ohkas saalis eriti põlastavalt: “Oh God…” Aus reaktsioon.

Täna toimus kriketi MM-i mäng Austraalia ja Uus-Meremaa vahel ning läksime seda meiegi linna keskväljakule vaatama, kuhu oli suur ekraan püsti pandud. Kriket on nii austraalastele kui uusmeremaalastele püha spordiala ja võite ette kujutada, kui suurt elevust nende kahe riigi vaheline match tekitab. Üritus ise nägi ette suurt ekraani ja toiduputkasid ja laste meelelahutust ja taaskord Hakwsi poiste kohale ilmumist, aga kahjuks rikkus vihmane ilm kogu ürituse täie rauaga ja kohal oli nii 20 inimest. Ma ei jaga siiamaani sellest spordialast eriti midagi, seega detailidesse ei lasku, aga kui meie jõudsime sinna kella ühe ajal, siis oli mäng juba alanud ning kella viieks pubisse tööle liikudes mäng veel kestis. Mäng oleks võinud kesta kuskil kümneni õhtul, aga leidis oma lõpu veidi peale kella viit, kui Uus-Meremaa võitis. Austraalased polnud just kõige õnnelikumad… 🙂

11029497_10203351426817597_4504222284699199115_n (1)

Categories: Launceston | Sildid: , , , , , , | Lisa kommentaar

Kinos ja traumapunktis käigust

Neljapäeval otsustasime minna kinno vaatama filmi „Kingsman: The Secret Service“. Valisime 18:20 algava seansi ja seadsime end mugavalt toolidesse istuma. Treilierid hakkasid jooksma, kuid mida polnud, oli vastav heli – läksin üsna kiirelt välja andsin sellest kino töötajatele teada. Mul alati juhtub kinos käies midagi sellist, seega juba tean, et kui ise ei lähe, siis ei lähe keegi. 😀 Probleem sai lahendatud ja film algas. Kahjuks jätkusid tehnilised probleemid ja iga natukese aja tagant jäi pilt seisma või hakkas hakkima. Nii istusime seal kusagil 15-20 minutit mõeldes, et kaua võib, kui pandi tuled põlema ja öeldi, et võime soovi korral proovida filmi edasi vaadata, aga et projektor on vigane ja ilmselt seda korda ei saa. Kuna film tundus hea, siis otsustasime mitte oma kinoelamust rikkuda ja mõni teine kord tagasi tulla. Saalist lahkudes pisteti meile kompensatsiooniks pihku kaks tasuta kinopääset. Isaac pakkus aga välja, et peaks ikkagi raha tagasi küsima, olime ju popcorni ostnud ja juua jne… Mul väga vahet polnud, aga no miks mitte. Läksime tagasi leti juurde, kust suruti suht kohe pihku veel 2 tasuta pääset ja öeldi, et kahjuks raha tagasi pole võimalik saada, aga et soovi korral saame piletid samal päeval linastuvale järgmisele seansile kell 20:45. No, aga teeme ära! 😀 Nii sai kahest ostetud piletist 6 tasuta pääset – mulle sobib. 😛 Film oli ootamist väärt, meile väga meeldis ja kindlasti soovitan! Nüüd saab vabadel päevadel veel kaks kinoskäiku ette võtta. 🙂

Kingsman

Nädalavahetus möödus töötades ja kuumusega võideldes. Kahjuks pole meil hostelis ega pubis konditsioneeri, mis teeb olemise ikka väga umbseks ja higiseks – kraadid ulatuvad veel südaööselgi +30 lähedale. Pühapäeva õhtul baaris klaase poleerides suutis ühe shampuse klaasi jalg ära murduda otsapidi mulle keskmisesse sõrme. Olen varemgi korduvalt baaris endale ühel või teisel kombel sõrme lõiganud, aga seekord lendas verd veidi rohkem kui varasemalt. Tormasin kööki, et sõrm vee alla panna (?), aga see tegi päris palju valu, seega läksin tagasi esimese instinkti juurde lihtsalt survet peal hoida sõrmel. Rätik täitus üsna kiirelt verega, selleks ajaks oli ka Isaac kööki jõudnud ja otsis välja puhastusvahendeid esmaabi karbist. Valus mul polnud ja veri iiveldama ka ei aja, aga kui lõpuks vaatasime, et kui hullult klaas sõrme lõikas, siis läks küll süda pahaks veits – ma pole enne sedasi omaenda sõrmeliha välja haigutamas näinud. 😀

giphy

Selge, tuleb minna haiglasse ja ilmselt õmblema. Siis tekkis mul korraks paanika, et appi mul pole ju Medicare´i ja see maksab mulle miljoneid. Õnneks meenus kiirelt, et tegu on tööõnnetusega ja töökoht peab sellisel juhul kulud kandma. Järgmine paanika oli mul aga, et ma ei taha õmblusi, sest olen alati kuulnud, et need on jube valusad. Isaac, tore nagu ta mul on, jäi terve aja rahulikuks ja suutis ka mulle kaine mõistuse pähe rääkida. 🙂

Traumapunkti jõudes tuli esmalt minna õe vastuvõtule, kes hindab vigastuse suurust ja puhastab haava. Mulle sattus vanemapoolne Briti härrasmees, kes hiilgas oma sarkastilise huumorisoonega. Nii sain esialgseks diagnoosiks, et ilmselt tuleb sõrm amputeerida, Ebola saan kaubapeale ja F*CK YOU näitamiseks on mul nüüd ainult üks käsi kasutada. 😀 Õe juurest siidrusin edasi järgmise aknasse, kus andsin oma andmed ja paluti oodata. Kaua ootamisega ei läinud, kui mind arst juba sisse kutsus. Mind pandi istuma samasse ruumi, kus olid ka kõik teised hädalised – kes voodis pikali, kes kõrvavalu kurtmas ja mina seal oma sõrmega – tundsin enda mure päris tühisena olevat sel hetkel. Arst oli muhe ja pubist tuttav klient, kes viskas samuti nalja ja vaatas sõrme üle. Õnneks pääsesin napilt õmblustest, mille üle oli mul ainult hea meel. Selle asemel sain nagadega plaastrid ehk butterfly stitches (liblika õmblused :)), mida kasutataksegi siin rohkem tänapäeval õmbluste asemel. Töölt sain selleks õhtuks minema, kuna kätt tuli kuivana hoida. Kokku läks kogu asjaajamine tund aega ja kaasa sain tööandjale esitamiseks kompensatsiooni tõendi – selle jaoks tuleb jälle omajagu bürokaraatiat läbida, loodetavasti mingeid jamasid pubi poolt sellega ei kaasne. Ptui, ptui, ptui…

10994691_10203321635712838_169773940_n

Täna hommikuks on sõrm valutama hakanud, see jääb absoluutselt igale poole ette (parem käsi ka ju muidugi) ja lihatükikesed punnitavad plaastri vahelt välja. Eks see võtab omajagu aega, aga kuradi tüütu on. Pidin seetõttu ka oma tänaõhtuse restoranivahetuse tühistama, sest nii kui kätt sirutan, teevad haavad valu. Lisaks on need 5 päeva peal püsivad plaastrid hakanud juba lahti tulema, tuleb apteeki uute järgi minna. Aga ma ei vingu! Kokkuvõttes õnnelik õnnetus, oleks võinud palju hullemini minna. 🙂

Pubi teemadel veel nii palju, et sain maksuametist telefonikõne, kus anti teada, et pubi on omalt poolt neile info edastanud, aga mind töötajate nimekirjas esitatud pole. Seega et asja edasi uurida, on neil vaja minu nõusolekut kasutada minu nime, mida ma hetkel andnud ei ole. Kuna ma oma huvide tõttu ei soovi praegu mingisse jamasse sattuda, siis soovitati mul oodata kuniks olen sealt lahkunud ja siis uus avaldus sisse anda kogu informatsiooni ja oma nime kasutamise õigusega ehk et puhkuselt naastes läheb andmiseks. On alles sulid!

Categories: Launceston | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Tükike Eestit Launceston’is

Novembri algul toimub Launceston’is filmifestival BOFA ehk Breath of Fresh Air, link siin. Tegu on umbes PÖFF’i sarnase üritusega, ainsa vahega, et siinne kestab vaid ühe nädalavahetuse. Chancellor on ürituse üks sponsoritest, mistõttu saime mõned tasuta piletid, mida ülemus mul netis lunastada palus. Viskasin programmile ka pilgu peale, kui mulle hakkas silma film nimega “Tangerines” ehk eesti keeles “Mandariinid”. Olin sellest varem kuulnud ja suur oli mu imestus, kui leidsin, et ongi tegu selle sama kodumaise linateosega Tasmaania filmifestivalil. 🙂 Mainisin seda ka ülemusele ja ta andis kohe 2 piletit mulle, et muidu jagab ju täitsa suvalt laiali.

Teisipäeval käisin kohvil eestlanna Janega, kes Tasmaanias juba 2009. aastast elab. Tore oli vahelduseks eesti keeles jutustada ja Launceston’i muljeid jagada. Lisaks oli mõnus sotsialiseeruda kellegagi väljaspool töökeskkonda, olen ju täielikuks erakuks muidu muutunud selles osas. 😀

Täna on meil siin riigipüha, sest toimub Royal Launceston Show ehk laat, link siin. 😀 Mina sain selle puhul vaba päeva ja nii käisime meiegi seda uudistamas. Laat nagu laat ikka, küll suuremas mastaabis, kui see Esperance’s oli. Atraktsioone oli palju ja kommiletid iga nurga peal. Lisaks meeldis mulle see, et loomi oli palju ja kolme päeva jooksul on võimalik vaadata erinevaid võistlusi ja näituseid. Eks ta paras raharöövel ole, eriti kui lastega minna, aga samas oli ju täitsa tore. 🙂

Categories: Launceston | Sildid: , , , | 1 kommentaar

Blog at WordPress.com.