Launceston

Töö- ja viisajuttu

Ma olen viimasel nii palju paberimajandusega tegelenud, enamasti just immigratsiooni- ja maksuametiga, et võin varsti vist ametikohta vahetama hakata ja hoopis viisaagendina leiba teenida. 😀 Täna veetsin terve pärastlõuna dokumente skännides ja paljundades – tuleb välja, et siiski ei ole veel kõik vajalik atesteeritud, enne kui viisa avalduse teele saan panna. Aga ma pigem kontrollin enne mitu korda üle, kui uisapäisa midagi ära saatma hakkan. Ma tean, et ideepoolest ei tohiks meie puhul mingeid probleeme selle viisa osas ette tulla, aga siin ei saa kunagi midagi eeldada ja teen omalt poolt kõik, et oleks võimalikult palju tõendeid. Seega, kel kunagi peaks küsimusi olema partnerviisa taotlemise osas, siis mul on kogemust nüüd nii New Zealand Citizen Family Membership (461) omaga ning kohe varsti ka tavalise partnerviisaga (820 ja 801).

Tegelikult tahtsin täna hoopis keskenduda aga töö teemadele ning täpsemalt pensionifondi maksetele ehk superannuationile. Kirjutasin Tasmaanias elades sel teemal täpsemalt, kui meil seal pubis töötades sellega probleeme oli (vaata SIIT). Tol hetkel jäi kogu protsess katki, kuna sain maksuametist küll kõne, kuid nad ei saanud uurimisega jätkata, sest ma polnud nõus sel hetkel oma nime tööandjale avaldama (tööandja saatis maksuametile nimekirja, kus mind üldse polnudki!). Töötasime ju sel hetkel veel seal ja enne pulmi oli iga sent arvel, nii ei saanud riskida, et selle tõttu kinga saaks või asjad hapu(ma)ks läheks. Nii jäi see kõik kuidagi soiku, kui mesinädalatelt naasesime ja koguaeg on see teema end küll kuskil kuklas vaikselt meelde tuletanud, kuid pole mahti olnud midagi ette võtta. Juuni lõpus võtsin end lõpuks kokku ja esitasin maksuametile ära kõik avaldused nii enda kui ka Isaaci kohta kõikide pubis töötatud kuude kohta, kui meile superannuationit ei makstud või maksti liiga vähe. Juuli keskel saime kirjad, et juhtumid on algatatud, aga kogu protsess võib võtta vähemalt 12 kuud, enne kui mingeid vastuseid tuleb (enam üldse ei üllata!). Mina sain paar päeva tagasi aga juba kirja, et üks kolmest firmast, mille all ma töötasin (omanikel oli kombeks iga paari kuu tagant uusi firmasid asutada, et siis võlad vana firma kanda jätta ja kasumid uuele üle viia) läks likvideerimisele juba 2015. aasta veebruaris ja sealt võin pensionimakseid ootama jäädagi. Üsna nõme, aga noh, mis teha.. Kaks on veel jäänud, äkki sealt midagi tuleb. Ja kui ei tule, siis pole ka katki väga midagi, kuna see summa polnud nüüd mingi jube suur (paarsada dollarit), aga asi on pigem põhimõttes. Pubi on nüüdseks ammu müüdud ja suurem enamus vanadest olijatest lahkunud, need kes jäänud, on samuti maksuametisse omad avaldused vanade omanike kohta teinud.

Pubi teemaga tuli mulle just meelde meie teine vana töökoht Esperance‘st, mis ka alati oma tegemistes just kõiki seadusi järgida ei tahtnud, aga me õnneks pääsesime sealt puhaste lehtedega. Umbes kuu aega tagasi muutus nende Facebooki kaanepilt Fair Work’i reklaampildiks, mis on siis nn. ausa töö ühing, kelle ülesandeks on töötajate õigusi kaitsta. Tuli välja, et omanikud olid manageridele jätnud päris korralikud summad maksmata ning kui üks neist lahkus ja oma rahasid sisse nõudis, saadeti ta lihtsalt pe#!e, mille peale ta kogu firma maksuametile, Fair Work ombudsmanile ja immigratsiooniametisse ette kandis. Ei teagi, mis sellest kõigest sai, aga järjekordne hea näide, et kus iganes te töötate siin riigis, tehke kindlaks, et teil on vähemalt mingisugune kirjalik kokkulepe või leping!

Aga selle kuiva bürokraatiajutu lõpetuseks jagan teiega pilte, mis me (enamasti Isaac) viimase kuu jooksul klõpsinud. Kellele linnud ei meeldi, võib kohe vahele jätta. 😀

Advertisements
Categories: Austraalia, Daintree, Esperance, Launceston, Queensland, Tasmaania | 3 kommentaari

Tüüpiline “võtame aasta kokku” postitus

Meil on jälle toimiv kanalisatsioonisüsteem, jee! Elektrik ja torumehed jõudsid lõuna ajal kohale teisipäeval ja lahkusid paar tundi hiljem, saateks mitte just kõige toredam aroom terve lodge ümber. Mingil põhjusel oli paagis korralik kiht rasva!, mis omakorda kõik umbe ajas ja pumpad lühisesse viis. Ei hakka nimesid nimetama ja näpuga näitama, aga suure tõenäosusega on selle taga meie eelmised vabatahtlikud. Me oleme ise väga teadlikud, mida tohib ja mida ei tohi kraanikausist alla valada (õlid ja rasvad käivad lisaks kemikaalidele sinna kategooriasse) ja käime kõik need asjad üle iga kord, kui uued inimesed siia tulevad. Kahjuks ei saa me igal hetkel teada, mis nad oma majakeses korda saadavad ja saime seekord natuke ebameeldiva üllatuse osaliseks, kui seda peale nende lahkumist kontrollima läksime. Üldjuhul on elementaarne see, et enda järelt koristatakse enne lahkumist toad ära, aga seekord jäeti maha ikka üsna räpane majake, eriti köögiosa. Rasva oli IGAL POOL, ma tõesti ei tea, mida nad seal kokku kokkasid, aga eks need jäägid kraanikausist alla läksid, mis muud. Eks inimene õpib iga päev ja nüüd on jälle üks asi juures, mida kindlasti rõhutama peab neile, sest see olukord maksis omanikule ikka üsna korraliku summa ajal, mil iga sent loeb.

On vist paslik teha kokkuvõte möödunud aastast, sest ega seda palju järgi pole. Alles nüüd on kohale jõudnud kui kiiresti viimane aasta tegelikult möödus.

Aasta alguses olime Tasmaanias ja aeg venis kui tatt – käisime mõlemad nii palju tööl kui sai, et säästa nii palju kui võimalik oma pulmadeks ja mesinädalateks märtsis. Samal ajal polnud me väga õnnelikud, kuna kahjuks polnud me kumbki oma töökohtadega rahul – pubi oli jälk ja kahtlane oma paberimajanduses ja palkade maksmises, hotellis olid omad draamad. Vaba aega meil palju koos ei olnud, kuna töötasime vastupidiste graafikutega. Üleüldiselt meile Tasmaania meeldis, aga olime lihtsalt valede töökohade peal ja ei tekkinud seetõttu ka seda tunnet, et tahaks sinna paikseks jääda.

Märtsis sai lõpuks avaldatud meie suur saladus ja 16.märtsil abiellusime. 🙂 Meie mesinädalad Indoneesias ja Uus-Meremaal olid imelised, saime lõpuks ka koos reisitud nii, et ma lasin oma sisemise kontrollifriigi lõdvaks ja läksin lihtsalt asjaga kaasa. 😀 Peab tunnistama, et eks reisi lõpuks Austraaliasse naastes oli korraks hetk, kus tekkis küsimus, et mis nüüd saab? Tööd ju meil ei olnud, elukohta polnud – oli vaid meie truu kaaslane, buss Wilson. Kuigi oleme üsna eraklikud inimesed, leidub õnneks siiski veel sõpru, kelle toele loota saab ja nii saime me õnneks paar päeva end koguda Ben’i ja Amanda juures Melbournes. Rohkem polnudki vaja, sest juba 2 päevaga oli meil töökoht olemas ja tuli hakata mööda rannikut üles poole sõitma.

SI-68

Idaranniku läbimine oli juba ammu meie mõlemi bucket listis olnud, kuid kahjuks oli meil selleks alla 2 nädala aega, mis tähendas, et palju jäi nägemata. Ilma vastu samuti ei saa, seega näiteks Sydney jäi meil üldse nägemata, kuna jõudsime sinna aegade ühe suurima tormi ajal. Seevastu nägin ma üle paari aasta oma kallist sõbrannat Siretit ja veetsime nädalavahetuse tema juures Gold Coastil ja väisasime Dreamworldi lõbustusparki, kus ma endalegi üllatuseks väga hirmutavatel sõitudel käisin. 😛

1.mail jõudsime me enda uude elu- ja töökohta Daintree Wilderness Lodge’s, mis asub World Heritage Listed Daintree vihmametsas kõrvuti Suure Vallrahuga, Austraalia kirdeosas. Peame nurka häbenema minema ja tunnistama, et meil polnud selle piirkonna olemasolust eelnevalt õrna aimugi. Õnneks oleme nüüd avastanud, et me pole ainsad ja fair enough, kuna tegelikult on see vihmametsa osa üsna väike, aga vanem kui näiteks Amazonase vihmamets!

Elu siin on teistsugune kõigest, mida me varem oleme teadnud. Hüppasime pea ees tundmatusse vette hakates majandama turismiasutust ilma mingisuguse kogemuseta. Mis seal ikka – Isaac õppis süüa tegema ja mina voodeid; mõlemad teame nüüd, kuidas generaatorid ja akud töötama peavad ning mida teha, kui kraanist enam vett ei tule. Oleme pidanud madusid ja lugematul hulgal ämblikke eemaldama; igal sammul hallituse ja roostega võitlema ning kuumuse ja niiskuse juures enam vähem esinduslikud välja nägema klientidega tegeledes (vahemärkuseks võin öelda, et meiki kandsin viimati meie pulmas, siin sulab see lihtsalt maha :D). Ma arvan, et see ongi selle töö suurim väljakutse – töö iseenesest on lihtne, aga kõik see muu, mis selle koha juurde käib (elektri puudumine, privaatne veevärk ja kanalisatsioon ning kliima ja kohalikud asukad üleüldiselt) on see, mis vahel juukseid peast välja tõmbama paneb. 😀

Võrreldes aga eelmiste aastatega Austraalias, möödus 2015 neist kõige kiiremini ja tegelikult ka kõige õnnelikumalt. 🙂 Me oleme alustanud oma finantsilise kindluse rajamisega ja mõtleme tulevikule – kus me elada tahame, mida teha tahame ning mida peame tegema selleks praegu, et seda saavutada. Mina ootan pikisilmi kojutulekut, mis on juba ammu liiga palju edasi lükkunud, aga eks see on elu. Ühel hetkel tuleb teha valikuid, mis tol hetkel ei ole just kõige paremad, aga see-eest vajalikumad. Igatahes, 35 päeva on veel jäänud! 🙂

Kui Eestis käidud, siis keskendume ilmselt veelgi rohkem raha säästmisele, et siis ühel hetkel see kuhugi investeerida. Kuhu täpselt, seda me veel ei tea, aga selgemaks hakkab saama see, et kellegi teise heaks me tulevikus töötada ei soovi. Lisaks tuleb hakata ajama Isaac’i viisat, et meist tulevikus saaksid Austraalia püsiresidendid. Uusmeremaalased saavad Austraalias elada nii kaua kui tahavad, aga ilma residendiks saamata, ei saa nad osa kõikidest hüvedest (pension näiteks). Et jah, tuleb otsustada, millise tee me valime (tal on kaks valikut, millest üks on raskem aga odavam, teine veidi lihtsam kuid ajakulukam ja tunduvalt kallim) – see bürokaatia on aga natuke liiga keeruline selle postituse jaoks, kirjutan sellest mingi hetk pikemalt. 🙂

Selline oli meie aasta ja sellised mõtted uuele aastale vastu astudes! Aastavahetusel toimub ühes kohalikus kuurordis karnevaliteemaline rannapidu, kuhu me ilmselt ka läheme, kui just pussnuge alla ei saja (mis on siin praegu üsna tõenäoline tegelikult – ojad ja jõed ujutavad iga paari päeva tagant üle). 😀

Mis teil aastavahetuseks plaanis?

Categories: Bali, Cairns, Daintree, East Coast, Gili Trawangan, Hobart, Indoneesia, Launceston, Queensland, Tasmaania | Lisa kommentaar

Kibe, kibe!

Emotsioone on nii palju, et ei teagi kohe kust alustada. Kes veel kursis pole, siis esmaspäeval, 16. märtsil, sai minust Mrs. Kellian ehk et tegime Isaac’iga salaja pulmad. 🙂 Pulmade ettevalmistustest saab lugeda siit.

Nagu nimme suutsin ma eelneval nädalal ikka sajaga haigeks jääda, et pidin töölt kaks vaba päeva võtma ja isegi arsti juurde minema. Järgmine kord olen targem ja ravin oma külmetust/grippi pigem Ibuprofeni ja voodirežiimiga, kuna arstitädi kirjutas mulle hoopis antibiootikumid, mis mulle kaheks päevaks päris hullud kõhukrambid tekitasid. Reedel läksin uuesti tagasi arsti juurde, seekord õnneks sain teise arsti, kes imestas esimese asjana, et miks nii kanged rohud ja käskis nende võtmise lõpetada. Nii sain hoopis maokrampide vastu rohtu ja Coldrexi ikka ei antud – siin nimelt käsimüügist seda ei saa, kuna väidetavalt keedavad kõik sellest omale muudkui narkootikume kokku. Selleks ajaks oli juba veidi parem ka, seega otsustasin üldse need rohud sinna paika jätta ja enne pulmi lihtsalt veel võimalikult palju puhata.

Pühapäeval saime lõpuks hostelist välja kolitud, 6 nädalat oli natuke liig… Oma van’i parkisime ühe sõbra juurde ja tegime mu töö juures check-in’i. Pühapäeva hommikul oli ka meie pulmaproov, et näha kuidas ja mis kõik esmaspäeva hommikul välja nägema hakkab. Siis hakkas veidi nagu kohale jõudma, et päriselt lähengi mehele ja altari ette Birgiti “Et uus saaks alguse” saatel kõndides tuli korraks isegi pisar silma. Ülejäänud päeva proovisime niisama oma sviidis lõõgastuda, kuhu töökaaslased mind majutasid – hostelist oli see ikka mega üleminek – kahe toaga sviit koos vanni, kahe teleriga ja ilusa vaatega linnale. 😀

Öösel vastu esmaspäeva ei saanud me kumbki peaaegu üldse magada, närv oli liiga suur. Ärgates avastasin muidugi ka tärkava ohatise oma huulelt – panin kohe plaastri peale. Hommikusöök oli super ja jälle olid töökaaslased mind hellitanud, saates meile viie mehe portsjoni koos šokolaadi ja puuviljadega. 😀 See oli hetk, kui mõlemile läks ikka mega närv sisse, et nüüd oleme juba omadega hiljaks jäänud ja ei jõuagi kuhugi. Ma jäin vanematega veel netis suhtlema ja Isaac läks end valmis panema.

Poole kaheksa ajal saabusid mu meikar ja juuksur ja töökaaslane ning fotograaf ja sealt edasi käis kõik nagu konveierlindil. Mina istusin toolis, samal ajal tehti mulle meik ja soeng, fotograaf klõpsis pilte ja kõik naised sädistasid omavahel. Mina istusin seal enamuse ajast ja mõtlesin vaikselt, et kas päriselt hakkangi abielluma või? 😀 Samas valdas mind õnneks täielik rahu, mis oli üsna kergendav, et okei, teeme siis ära. 😛

Ajakavast pidasime kõik kinni ja kell 9 olin Gorge’s kohal ja seisin trepi otsas, et sealt alla Isaac’i juurde kõndida. Kleit oli mul ikka väga pikk ja raske, et oli tükk tegu mitte ninali käia, aga hakkama sain. 😀 Avalugu suutis kõik nutma panna, kuid seekord polnud mina nende seas, endalegi üllatuseks. Vastupidi, naeratus mu näolt ei kadunud hetkekski. 🙂

Tseremoonia oli soe ja ilus ja südamlik. Annie tundus olevat rohkem närvis, kui meie. 😀 Tema abikaasa filmis kõike, seega kui aega ja korralikku netti, siis saate ka teie sellest osa. 🙂 Umbes poole tunniga saidki meist abikaasad ja oli aega piltide tegemiseks. Tanya oli väga hea fotograaf ja tundsime end temaga ülimalt mugavalt. Tunni aja jooksul saime ilmselt päris ägedat materjali, piltidega tuleb kusagil paar nädalat nüüd oodata.

11070515_838638586192507_5807403807566522888_n

Tagasi hotelli jõudes vahetasime kiirelt riided, viisime Isaaci ülikonna tagasi ja võtsime takso, et lennujaama minna. Olime endiselt graafikus ja kuigi pagasit oli meil veidi üle, lasi tore töötaja meil need ikkagi ära anda ilma lisatasuta. 🙂 Melbourne’i lend hilines kusagil 15 minutit, aga õnneks oli meil piisavalt seal ümber istumiseks aega varutud.

Lend ise kestis 45 minutit ja möödus üsna sündmustevaeselt. Melbourne‘s palju aega niisama passimiseks ei jäänudki, tuli pagas jälle ära anda ja uuesti check-in teha ja passi ja turvakontroll läbida. 16:45 istusime Bali lennule ja 6 tundi hiljem maandusime Denpasar’is, kus tervitasid meid 29 kuumakraadi. 🙂

Olen seda postitust proovinud juba 2 päeva kirjutada, aga sõnadest jääb väheks. Istun meie hotelli basseini ääres Gili Trawangan saarel ja olen nii õnnelik ning midagi ei jõua ikka kohale, et nüüd olengi abielus ja veedan oma mesinädalaid siin paradiisisaarel. 🙂

Categories: Bali, Indoneesia, Launceston, Tasmaania | Sildid: , | 4 kommentaari

Tõmbame otsi kokku

Praegu peaksin oma juukseid värvima ja voodil olevat riidehunnikut sorteerima, pesu pesema ning vaikselt kohvreid pakkima – mis tuleb kaasa ja mis mitte, aga selle asemel istun siin selle riidehunniku otsas hoopis ja kirjutan blogi. 😀 Sisendan endale, et aega on selle kiire asjaga, aga järelejäänud päevad on töö kõrvalt asjaajamisi täis, seega eriti väga polegi. Osta pole enam midagi vaja – sügise tulekuga oli kõik suvekaup muidugi allahinnatud ja odavatest kettidest (Kmart, Best&Less, Target) skoorisin endale kogu uue suvegarderoobi võileivahinnaga (keskmiselt üle $5 / 3,5EUR millegi eest ei maksnud). Majutused, lennud, kindlustused on makstud. Nüüd on jäänud vaid minna.

Rahast muidu ei räägita, aga oleme oma eelarvest kuidagi üle läinud – jooksvaid kulutusi on rohkem ette tulnud, kui arvestanud olime. Kui Isaac pubist kõik oma puhkuserahad korralikult kätte saab, siis pole Austraaliasse naastes hullu miskit. Kui mitte, siis… Selleks juhuks on krediitkaart ja oleme arvestanud ka sellega, et siis tuleb lihtsalt varem kusagil mõneks ajaks tööle minna, et fonde jälle edasi reisimiseks värskendada. 🙂 No worries, noh – selleks me omale van´i muretsesimegi, katus on pea kohal igal ajal! Ja kütust võtab ka nii vähe!

Laupäeval jalutasime üle tee ühte uude kohvikusse hommikust sööma, kus varem polnud käinud. Kuna seal samas asub ka kohalik muuseum QVMAG ehk Queen Victoria Museum and Art Gallery, link siin, siis otsustasime ajatäiteks seda külastada. Meie üllatuseks oli sissepääs annetuspõhine, otsest piletihinda ei küsitudki. Muuseum asub kihvilt vanas trammitehases ja laiub läbi kahe hoone ja välisala, kus on näiteks vanad sepa töökojad. Näha sai dinosauruste skelette, Tasmaanias esindatud loomi, Teise Maailmasõja sõdurite kirju ja elulugusid, lennukeid, laevavrakki ja palju muud. Eraldi osas oli midagi meie Ahhaa keskuse sarnast, kuid väiksemas mastaabis – paljusid eksemplare olen Eestis juba katsetanud. Täitsa asjalik muuseum oli kokkuvõttes ja mulle meeldis, lisaks saime paariks tunniks toast välja end tuulutama. 🙂

Pühapäeval tegin oma viimase vahetuse Irish´is, õhtu venis nagu tatt, aga õnneks sain enne sulgemist minema. Ootasin kuni Isaac ka tööpäeva lõpetas ja kuskil 4 ajal hommikul jõudsime koju – esmaspäev oli riigipüha ja vaba päev, sellest ka pikk õhtu pubis. Jalanõud, sokid ja püksisääred olid taaskord muidugi kenasti läbiligunenud, kuna leti taga on kiiretel õhtutel põrand nii märg, et vesi alkoholi-ja-nõudepesumasina-vee-segu lirtsub pahkluuni. Täpselt sellise räpase tunde jätab minusse selles pubis töötatatud aeg – reisilt naastes annan sisse avalduse, et tagasi saada mulle 8 kuu jooksul maksmata jäetud Superannuation.

Eilne riigipüha oli Eight Hour Day ehk Kaheksa Tunnine Päev. Mujal osariikides tuntakse seda Labour Day nime all ehk Töö Päevana. Tasmaanias ja Victorias tähistatakse seda märtsikuu teisel esmaspäeval, Lääne-Austraalias märtsikuu esimesel esmaspäeval, Põhja-Austraalias maikuu esimesel esmaspäeval ja ülejäänud osariikides oktoobrikuu esimesel esmaspäeval. 😀 Kõik need päevad märgivad aga üht sündmust – päeva, mil austraalastele kehtestati ühtne 8-tunnine tööpäev ning samuti peetakse meeles tööliste panust riigi majandusele. Nagu enamus nendest pühadest, pole ka sel päeval mingeid erilisi traditsioone või kombeid – inimesed veedavad lihtsalt aega lõõgastudes, kes läheb telkima, kes teeb grilli, kes veedab aega perega. Poed ja asutused on kinni ja isegi pubi oli kinni eile, mis tähendas, et meil mõlemil oli Isaac´iga koos vaba päev!

Nii võtsimegi kätte ja suundusime Tasmaania idarannikule, St. Helens linna ja Bay of Fires piirkonda, kuna see oli viimane meie listis, kuhu enne lahkumist jõuda tahtsime. Nüüd võime öelda, et Tasmaaniale on ring peale tehtud! Sõit sinna kestis ca 2,5 h ja alustuseks lõunatasime St. Helens´is laeva peal asuvas fish&chips restoranis ning nautisime mõnusat ilma. Pärastlõunal ujusime ja snorgeldasime ühes eraldatud rannas ning õhtupoolikuks suundusime tagasi linna ja proovisime muulilt kala püüda. Midagi konksu otsa ei hakanud, seega korjasime hoopis hunniku austreid, mida leidus seal igal pool nii palju. Tagasi sõitsime teist teed kaudu ja põikasime sisse Halls Falls koskede juurde, mis oli väga äge jalutuskäik – erinevalt tüüpilistele turisti atraktsioonidele oli sel kohal lastud üsna metsikuks kasvada. Koju jõudsime rampväsinutena tunnike enne südaööd, kuid õnnelikena. 🙂

 

Categories: Launceston, Tasmaania | 4 kommentaari

10 päeva

Ja just täpselt nii läkski nagu ma eelmises postituses ennustasin – peale avaldamist meenus mulle teine asi, mida ma Tasmaania puhul igatsema võiksin jääda. Ärge seda nüüd valesti võtke, aga vahelduseks oli päris hea elada kusagil, kus pole suurte jõukudena esindatud Austraalia pärismaalased. Tasmaanias aborigeene peaaegu pole, ma olen vist siiani üht kodanikku näinud tänaval. Nii on päris turvaline tunne pimedas töölt koju jalutada, mida päris igal pool sedasi teha ei julgeks.

Meil on 10 päeva jäänud Launceston´is, ma ei suuda seda uskuda, et oleme nii lähedal minekule. Olen teid selle heietamisega ilmselt juba ära tüüdanud, aga nüüd olen juba elevil – reisipisik on ikka tugev ja ongi aeg puhkuseks. 🙂 Esmaspäeval on siin riigipüha, mis tähendab vaba päeva. Seega peale tänast on mul jäänud järgi 4 tööpäeva hotellis järgmisel nädalal ja 2 päeva pubis sel nädalavahetusel ja ongi nende kohtadega ühel pool!

Meie mõlemi töökaaslased ja tuttavad küsivad koguaeg, et millal siis lahkumispeod ja dringid teeme, aga kui nüüd lõpuni aus olla, siis me tahaks lihtsalt vaikselt minna. Keegi ei taha seda väga aga mõista. Mul hotellis on õnnestunud veidi siiski teiste lahkujate varju jääda, nemad teevad oma lahkumispidusid ja õhtusööke ja loodetavasti saan mina lihtsalt oma viimase tööpäeva teha ja ongi korras. 😀 Pubisse lähme järgmise laupäeva õhtul kella viieks kohale, et head aega öelda ja poole kaheksaks broneerisime endile ühes Tasmaania parimas mereandide resotranis laua, mis annab meile hea vabanduse lahkuda. 😀 Sellega peaks siis kõik ühel pool olema.

Eile, vahelduseks hostelis passimisele, sõitsime sisemaale ja käisime vaatamas Liffey Falls koskesid ning Great Lake järve, mis asuvad Launceston´ist 90km kaugusel. Eile oli sealkandis lund sadanud, aga õhtuks polnud selleks kuskil enam haisugi – ainult jube külm oli. 😀 Kosed olid üsna veevaesed, aga siiski saime ägedaid pilte jalutades läbi sõnajalametsa. Järve äärde jõudmise ajaks oli ilm tõmmanud nii pilve ja vihmaseks, et midagi väga teha polnud, aga vaated olid see eest ikkagi kihvtid – olime merepinnast 1200m kõrgusel. Tagasi koju sõites hüppasime läbi Deloraine´i pubist ja hostelisse jõudes vajusin jalapealt voodisse. Seniks kui enda fotosid pole veel üles laadinud, siin on kaks Internetist:

Great Lake

Great Lake

Liffey Falls

Liffey Falls

Telefoniga läks nii, et Telstra andis mulle uue sama mudeli telefoni, kuna ei olnud mõtet minu oma parandama hakata. Maksma selle eest ma ei pidanud, kuna garantii veel kehtib. Mulle sobib! 😀

Categories: Launceston, Tasmaania | Lisa kommentaar

Launceston’ist

Eilset postitust üle lugedes oli ilmselge, et olin ikka täiega unedemaal omadega – nii paljud mõtted jäid kirja panemata. 😀 Esiteks, kuhu kadus suvi? Pühapäeval, 1.märtsil, algas ametlikult sügis! Ja nädal enne seda pöördus ilm päevapealt külmaks ja vihmaseks. Räägitakse, et tegelikult on aprillis siin ka veel ilus ja mõnus, aga puudel vahetavad lehed juba vaikselt värve… Õnneks meie seda enam ei näe, vaid liigume suvega kaasa sel aastal. 🙂

Keegi küsis minult, et mida ma Launceston´i juures kõige rohkem igatsema jään. Olen selle küsimuse üle nüüdseks paar nädalat mõtisklenud ja põhimõtteliselt on vaid üks asi – pimedaks läheb hilja, mitte plaksust kell kuus õhtul. Mida rohkem talve poole, seda varasemaks see aeg muidugi kukub, aga ma tõesti naudin neid valgeid õhtupoolikuid, kui saab pikalt päikese loojumist nautida ja õues istuda. Tasmaanias olles kogesin seda Austraalias esimest korda ja nii mõnusalt kodune tunne oli! Temperatuur on täpselt paras, ei ole liiga kuum – nagu kodus noh, Eestimaa suveõhtute vastu ikka ei saa. 🙂 Täna meenus mulle veel midagi, aga kuna ma seda töötuhinas kirja ei pannud, siis nüüdseks on jälle meelest lipsanud. Raudselt tuleb siis meelde, kui olen selle postituse juba avaldanud. 😀

Üleüldiselt mulle Launceston´i õhkkond meeldib, aga teisalt on see koht nii väljasurnud. Siin puudub üks generatsioon, kelleks on minu ja Isaac´i vanused (25-35) – vanureid ja lapsi on see eest aga palju. Nii on päris kurb vaadata, kuidas narkomaania on siin ikka väga suur probleem, sest pealekasvaval põlvkonnal pole korralikke eeskujusid – 18-aastased pidutsevad mööda linna crack´i uimas ringi ja põletavad tänavatel kumme. Austraaliast ja narkootikumidest võiks üldse eraldi posituse teha, kui igapäevane see siin on – või olin ma lihtsalt nii sinisilmne Eestis elades… Aga jätame selle teiseks korraks. Igatahes, sellepärast ei ole meil raske siit lahkuda – me andsime sellele kohale võimaluse, kuid tundsime, et siia paikseks jääda ei taha. Nii palju Austraaliast on ju veel avastamata! 🙂

Sõrm on mul väga hästi paranenud – õnneks oli haav sirge ja puhas ning põletikku ei tekkinud. Teatud liigutusi tehes on ikka valus, aga selle elab üle.

Nüüd sain vist kõik südamelt ära räägitud, mis eelmisel korral ununes. 😀

Categories: Launceston | Lisa kommentaar

Unine esmaspäev

Ega midagi tarka öelda polegi, kasutan lihtsalt juhust, kui bossi tööl pole ja võtan veidi vabamalt. Eile läks pubis kuskil kaheni, magama sain umbes enne nelja ja kaheksast üles täna hommikul, seega hetkel näen välja umbes täpselt selline:

sleepy-o

Päris mitu töökaaslast on küsinud, kas minuga on kõik korras, et ei pidavat just kõige värskem välja nägema. Ma isegi ei viitsinud end üles mukkida hommikul, silmad ei seisnud lahti. 😀 7 päeva nädalas töötamine jätab oma jälje, mis siis et pikki vahetusi ei tee. Kokku olen vist kuu aega olnud iga päev tööl, aga iga sent on ka arvel, seega mõnusa puhkuse nimel ei ole kahju veidi rügada. 🙂

Mu telefon otsustas, et ei taha enam minuga korralikult koostööd teha, mistõttu pidin selle eelmisel nädalal Telstrasse viima, kust see garantiisse saadetid. Lubati nädalaga vastus anda, loodetavasti said probleemid lahendatud ja saan selle varsti tagasi. Ekraan jamas tal juba ammu ning kaasa ei aidanud ka fakt, et see mul veeklaasi kukkus. 😀

Puhkusele ja peale seda rändama minnes jäävad kahjuks blogipostitused ilmselt vähemaks, ei hakka midagi lubama, aga proovin korra nädalas teid ikka kursis hoida, kuhu meid tee viib. 🙂 Austraalias on ju selle tasuta Wifi-ga nagu ta on ja mobiili data-t sööb igasugune netitamine ka hullu kiirusega.

Aga proovin nüüd paari tunni jooksul ka midagi kasulikku siin ära teha! 🙂

Categories: Launceston | Lisa kommentaar

Viimased nädalad Launceston´is

Märkamatult ongi meil ainult 16 päeva jäänud enne reisile minekut, mis ühtlasi tähendab ka Launceston´iga hüvasti jätmist. Päevast päeva vingume üksteisele, kuidas ei jõua lahkumist ära oodata, et tahaks tööga ühele poole saada ja üldse ei viitsi siin hostelis enam elada. Tegelikkuses läheb aeg üsna kiirelt, tööl on veel ainult 10 päeva käia ja hostelis pole midagi viga elada. 🙂 Hoiame end rakkes, nüüdseks on küll kõik asjad organiseeritud, ainult veel mõned pisidetailid  vajavad lihvimist, et teele asumine võimalikult valutu oleks.

Teisipäeval käisin töökaaslastega Jinxing Hiina restoranis õhtust söömas, kus tähistasime reserveeringu osakonnas töötanud Lyvia kolimist Brisbane´i. Söök oli hea, atmosfäär mõnus ja seltskond tore.

11018095_10204883202993138_7621791494739405301_n

Vasakult: Millie (tema töötas enne müügiosakonnas, kuid lahkus ja läheb Euroopasse reisima); tagareas on Kia (tema töötab hotelli vastuvõtus, aga lahkub 24.märtsil, et minna Euroopasse reisima) ning tema partner Chris. Millie kõrval on Lyvia, kes lahkus Brisbane´i ja tema kõrval Lynda, kellega nad koos moodustasid reserveeringute osakonna. Lynda on hotellis töötanud üle 20 aasta. Minu taga on Maree, kes töötab housekeeping´us supervisor´ina ja on hotellis töötanud 9 aastat ning tema kõrval vastuvõtus töötav Luke.

 

Kolmapäeval tähistasime seda, et Wilson käis täisteeninduses ja on nüüd pikamaa sõidukõlbulikuks tembeldatud. Ostsime pitsad kaasa ja pidasime Tamar´i jõe ääres pikniku. Proovisin ka lõpuks ise sõita ja noh, see oli kergelt öeldes naljakas. 😀 Vajab harjumist, kuna A) ma pole viimased paar aastat manuaalkäigukastiga väga sõitnud (minu Huyndai ei lähe arvesse siinkohal + manuaaliga sõites tundub vasaku käega käikude vahetamine ikka kuidagi harjumatu), B) ma pole kunagi minibussiga sõitnud, C) ma pole diisliga harjunud üldse sõitma, D) Wilsonil pole roolivõimu. Aga noh, eks ma võtan siis enda kanda need pikemad maantee otsad, kus palju pööramist-keeramist-parkimist pole vaja teha. 😀

Neljapäeval oli Aurora staadionil AFL´i jalgpalli mäng kodumeeskonna Hawthorn´i ja Collingwood´i vahel. Mängul ei käinud, aga Hawksi poisid ööbisid meil hotellis, seega neid sai nähtud küll. 🙂 Reede pärastlõunal toimus jõe äärses sadamapiirkonnas käsitöö laat, koos toidu ja muusikaga. Suundusime meiegi sinna, et enne Isaac´i tööle minekut õhtust süüa ja melu nautida. Vahvat kraami oli palju, aga ei hakanud midagi ostma, sest asju pole meil ju kuhugi panna. Seadsime kohad sisse ühe restorani väliterassil, kust oli kõigele hea vaade. Kohale tulid ka Hawksi mängijad, kes siis rahvale kerge show esitasid ning proovisid palli üle jõe vastu märklauda lüüa. Kahjuks ei õnnestunud see mitte ühelgi neist. 😀 Vahemaa oli 55 meetrit.

10431449_1026801400681050_5463946212395696576_n

Hiljem ei viitsinud ma niisama koju passima minna, mistõttu otsustasin kasutada ära ühe oma tasuta kinopääsmest ja minna vaatama “Fifty Shades of Grey“, mida ma pühalikult vandudes lubasin mitte kunagi vaatama minna. 😀 Aga et mul õigust kommenteerida oleks, siis mõtlesin, et okei, vaatan oma silmaga üle. Kui minu meelest oli raamat halb, siis film oli ikka kordades hullem. Raamatu puhul jäi vähemalt ruumi kujutlusvõimele, film oli lihtsalt igav, emotsioonitu ning halbade näitlejatega. Anu on oma blogis minu mõtted täpselt kirja pannud:

Ega ma suuremat kuluurielamust oodanudki, aga no päris õudne oli ikka! Lihtsalt NII klišee! Peategelaste valikuga on täiesti ämbrisse astutud. Naispooles polnud mingit vastupandamatut šarmi, süütust ja lummavat habrast ilu, mida raamatus lubatakse. On lihtsalt üks mittemidagiütlev keskpärane lammas. Mees on vähe kobedam, aga selles konkreetses rollis jällegi täiesti naeruväärne. Ei anna oma nunnude blondide lokkidega kuidagi alfaisase mõõtu välja. Räägib vahetpidamata, et ma pole romantiline tüüp, ma lihtsalt panen naisi; aga teeb seejuures ühe paduromantilise žesti teise järel, ainus, mis puudu jääb, on kallimale kuuvalgel luuletuste lugemine (ja sellest ei jää üldse mitte palju puudu). Kogu film on lihtsalt üks klišee teise otsa! Nagu paroodia juba! Üsna lõpus oli stseen, kus Ana sosistas Christianile: “I think I’m falling in love with you…“, mispeale keegi ohkas saalis eriti põlastavalt: “Oh God…” Aus reaktsioon.

Täna toimus kriketi MM-i mäng Austraalia ja Uus-Meremaa vahel ning läksime seda meiegi linna keskväljakule vaatama, kuhu oli suur ekraan püsti pandud. Kriket on nii austraalastele kui uusmeremaalastele püha spordiala ja võite ette kujutada, kui suurt elevust nende kahe riigi vaheline match tekitab. Üritus ise nägi ette suurt ekraani ja toiduputkasid ja laste meelelahutust ja taaskord Hakwsi poiste kohale ilmumist, aga kahjuks rikkus vihmane ilm kogu ürituse täie rauaga ja kohal oli nii 20 inimest. Ma ei jaga siiamaani sellest spordialast eriti midagi, seega detailidesse ei lasku, aga kui meie jõudsime sinna kella ühe ajal, siis oli mäng juba alanud ning kella viieks pubisse tööle liikudes mäng veel kestis. Mäng oleks võinud kesta kuskil kümneni õhtul, aga leidis oma lõpu veidi peale kella viit, kui Uus-Meremaa võitis. Austraalased polnud just kõige õnnelikumad… 🙂

11029497_10203351426817597_4504222284699199115_n (1)

Categories: Launceston | Sildid: , , , , , , | Lisa kommentaar

Kinos ja traumapunktis käigust

Neljapäeval otsustasime minna kinno vaatama filmi „Kingsman: The Secret Service“. Valisime 18:20 algava seansi ja seadsime end mugavalt toolidesse istuma. Treilierid hakkasid jooksma, kuid mida polnud, oli vastav heli – läksin üsna kiirelt välja andsin sellest kino töötajatele teada. Mul alati juhtub kinos käies midagi sellist, seega juba tean, et kui ise ei lähe, siis ei lähe keegi. 😀 Probleem sai lahendatud ja film algas. Kahjuks jätkusid tehnilised probleemid ja iga natukese aja tagant jäi pilt seisma või hakkas hakkima. Nii istusime seal kusagil 15-20 minutit mõeldes, et kaua võib, kui pandi tuled põlema ja öeldi, et võime soovi korral proovida filmi edasi vaadata, aga et projektor on vigane ja ilmselt seda korda ei saa. Kuna film tundus hea, siis otsustasime mitte oma kinoelamust rikkuda ja mõni teine kord tagasi tulla. Saalist lahkudes pisteti meile kompensatsiooniks pihku kaks tasuta kinopääset. Isaac pakkus aga välja, et peaks ikkagi raha tagasi küsima, olime ju popcorni ostnud ja juua jne… Mul väga vahet polnud, aga no miks mitte. Läksime tagasi leti juurde, kust suruti suht kohe pihku veel 2 tasuta pääset ja öeldi, et kahjuks raha tagasi pole võimalik saada, aga et soovi korral saame piletid samal päeval linastuvale järgmisele seansile kell 20:45. No, aga teeme ära! 😀 Nii sai kahest ostetud piletist 6 tasuta pääset – mulle sobib. 😛 Film oli ootamist väärt, meile väga meeldis ja kindlasti soovitan! Nüüd saab vabadel päevadel veel kaks kinoskäiku ette võtta. 🙂

Kingsman

Nädalavahetus möödus töötades ja kuumusega võideldes. Kahjuks pole meil hostelis ega pubis konditsioneeri, mis teeb olemise ikka väga umbseks ja higiseks – kraadid ulatuvad veel südaööselgi +30 lähedale. Pühapäeva õhtul baaris klaase poleerides suutis ühe shampuse klaasi jalg ära murduda otsapidi mulle keskmisesse sõrme. Olen varemgi korduvalt baaris endale ühel või teisel kombel sõrme lõiganud, aga seekord lendas verd veidi rohkem kui varasemalt. Tormasin kööki, et sõrm vee alla panna (?), aga see tegi päris palju valu, seega läksin tagasi esimese instinkti juurde lihtsalt survet peal hoida sõrmel. Rätik täitus üsna kiirelt verega, selleks ajaks oli ka Isaac kööki jõudnud ja otsis välja puhastusvahendeid esmaabi karbist. Valus mul polnud ja veri iiveldama ka ei aja, aga kui lõpuks vaatasime, et kui hullult klaas sõrme lõikas, siis läks küll süda pahaks veits – ma pole enne sedasi omaenda sõrmeliha välja haigutamas näinud. 😀

giphy

Selge, tuleb minna haiglasse ja ilmselt õmblema. Siis tekkis mul korraks paanika, et appi mul pole ju Medicare´i ja see maksab mulle miljoneid. Õnneks meenus kiirelt, et tegu on tööõnnetusega ja töökoht peab sellisel juhul kulud kandma. Järgmine paanika oli mul aga, et ma ei taha õmblusi, sest olen alati kuulnud, et need on jube valusad. Isaac, tore nagu ta mul on, jäi terve aja rahulikuks ja suutis ka mulle kaine mõistuse pähe rääkida. 🙂

Traumapunkti jõudes tuli esmalt minna õe vastuvõtule, kes hindab vigastuse suurust ja puhastab haava. Mulle sattus vanemapoolne Briti härrasmees, kes hiilgas oma sarkastilise huumorisoonega. Nii sain esialgseks diagnoosiks, et ilmselt tuleb sõrm amputeerida, Ebola saan kaubapeale ja F*CK YOU näitamiseks on mul nüüd ainult üks käsi kasutada. 😀 Õe juurest siidrusin edasi järgmise aknasse, kus andsin oma andmed ja paluti oodata. Kaua ootamisega ei läinud, kui mind arst juba sisse kutsus. Mind pandi istuma samasse ruumi, kus olid ka kõik teised hädalised – kes voodis pikali, kes kõrvavalu kurtmas ja mina seal oma sõrmega – tundsin enda mure päris tühisena olevat sel hetkel. Arst oli muhe ja pubist tuttav klient, kes viskas samuti nalja ja vaatas sõrme üle. Õnneks pääsesin napilt õmblustest, mille üle oli mul ainult hea meel. Selle asemel sain nagadega plaastrid ehk butterfly stitches (liblika õmblused :)), mida kasutataksegi siin rohkem tänapäeval õmbluste asemel. Töölt sain selleks õhtuks minema, kuna kätt tuli kuivana hoida. Kokku läks kogu asjaajamine tund aega ja kaasa sain tööandjale esitamiseks kompensatsiooni tõendi – selle jaoks tuleb jälle omajagu bürokaraatiat läbida, loodetavasti mingeid jamasid pubi poolt sellega ei kaasne. Ptui, ptui, ptui…

10994691_10203321635712838_169773940_n

Täna hommikuks on sõrm valutama hakanud, see jääb absoluutselt igale poole ette (parem käsi ka ju muidugi) ja lihatükikesed punnitavad plaastri vahelt välja. Eks see võtab omajagu aega, aga kuradi tüütu on. Pidin seetõttu ka oma tänaõhtuse restoranivahetuse tühistama, sest nii kui kätt sirutan, teevad haavad valu. Lisaks on need 5 päeva peal püsivad plaastrid hakanud juba lahti tulema, tuleb apteeki uute järgi minna. Aga ma ei vingu! Kokkuvõttes õnnelik õnnetus, oleks võinud palju hullemini minna. 🙂

Pubi teemadel veel nii palju, et sain maksuametist telefonikõne, kus anti teada, et pubi on omalt poolt neile info edastanud, aga mind töötajate nimekirjas esitatud pole. Seega et asja edasi uurida, on neil vaja minu nõusolekut kasutada minu nime, mida ma hetkel andnud ei ole. Kuna ma oma huvide tõttu ei soovi praegu mingisse jamasse sattuda, siis soovitati mul oodata kuniks olen sealt lahkunud ja siis uus avaldus sisse anda kogu informatsiooni ja oma nime kasutamise õigusega ehk et puhkuselt naastes läheb andmiseks. On alles sulid!

Categories: Launceston | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Snorgeldamas

Kolmapäeval võtsime kätte ja viisime Wilsoni esimesele pikemale sõidule, et näha, kuidas ta vastu peab ja kuidas sõita on. Ütleme nii, et pisivead on nüüdseks ilmnenud – maailma lõppu õnneks ei ole, ainult summuti (ma olen alati arvanud, et see on SUMBUTI, haha) vajab vahetust, sest see kipub madalamatel käikudel päris kõvasti plärisema.

Suundusime taaskord Hawley randa, kus paar nädalat tagasi kalal käisime ja meritähti pildistasime. Seekord oli meil enne jõule soetatud snorgeldamisvarustus kaasas, mis vajas enne Indoneesiasse minekut testimist ja lõpuks ometi oli merevesi piisavalt soe, et ei pidanudki krabikombel vett katsudes tagasi välja minema.

Algul võttis maski ja lestadega harjumine veidi aega, sest viimane snorgeladmiskogemus jääb minul vist 2008. aastasse. Isaac tundis end nagu kala vees ja siirdus kohe kivide ümbrusesse, et näha, kas sealt võib leida pāua-t (Uus-Meremaa nimetus) ehk abalone-t (ingl. k.) ehk eesti keeles merikõrvu. Tegu on väga väärtuslike merimolluskitega, mis on jõevähkide kõrval vaat et uusmeremaalaste rahvustoit. Lisaks on hinnatud ka nende karbid, mis meile vist rohkem tuntud on, kuna neist tehakse ehteid. Kiire googeldus andis vastuseks, et abalone kilohind oli 2008. aastal 40 USD ehk ca 35 EUR. Tasmaanias on abalone püügiks vaja vastavat luba, mida meil ei olnud, aga psst! mõned korjasime siiski, mis jäid lubatud suurusesse – üle 14cm laiuses. Vaene Isaac suutis oma käed ikka päris katki ja veriseks teha, sest neid on üsna raske kividelt kätte saada, tavaliselt tehakse seda vastava peitliga. Mina abalone fenomeni ei mõista, tegu on suhteliselt maitsetu ja kummise ollusega, aga väidetavalt seisneb tema võlu võimes ükskõik mille maitse omandada, millega seda koos valmistada. Snorgeldada ja ujuda oli aga ülimõnus! 🙂 Sain loodetavasti ka ägedat GoPro materjali sealt.

Kõik pildid Internetist:

Peale ujumist külastasime oma lemmikud Narawntapu rahuvsparki ja katsetasime oma uut fotokaamerat, mille siin mõned nädalad tagasi soetasime. Pildistasime vallabisid ja pademeloneid ning nägin ka esimest päris jubedat SUURT ämblikku vabas looduses – olen oma 2,5 Austraalias veedetud aasta jooksul kuidagi suutnud neist mööda käia, ptui, ptui, ptui…

Categories: Launceston, Tasmaania | Sildid: , , , , , | 4 kommentaari

Blog at WordPress.com.