Perth

Kuidas läinud on?

Paar kuud tagasi avastasin Facebookis kohaliku jaapanlanna, kes korraldab enda kodus Jaapani toidu ja sushi valmistamise koolitusi ning pikalt plaanimata panin end koos Isaaciga järgmisele algajate sushikoolitusele kirja. Olen sushit juba päris mitmeid aastaid ise kodus valmistanud, kuid soov oli siiski õigeid tehnikaid ja nippe õppida ning Isaac on samuti suur huviline.

Jätka lugemist

Categories: Austraalia, Lääne-Austraalia, Perth | Lisa kommentaar

Crab Fest 2018

Mandurah on eelkõige tuntud oma delfiinide ja krabide poolest ning seda tähistatakse suurejooneliselt igal aastal märtsis, mil leiab aset Crab Fest ehk krabifestival. Tegu on kahepäevase festivaliga, mis toimub lahe ääres pargis ning kõik ümberkaudsed ärid võtavad sellest samuti osa.

Jätka lugemist

Categories: Austraalia, Lääne-Austraalia, Mandurah | Lisa kommentaar

Kolmas pulma-aastapäev

16.märtsil oli meie kolmas pulma-aastapäev, mis algas toredalt lillede ja kingitustega. Olime just parasjagu oma hommikusööki sööma asumas, kui otsustasin enne veel linnud õuepuuri viia. Kuna neil on tiivad kärbitud ja oleme neid üsna tihti harjutanud ka õues puurist väljas olema, siis pole see kaks sammu toauksest puurini kunagi mingi probleem olnud. Kuniks selle hommikuni, mil Jay otsustas, et oleks hea mõte veidi tiibu sirutada ning minema lennata…

Jätka lugemist

Categories: Austraalia, Lääne-Austraalia, Mandurah, Perth | Sildid: , , , , , , , , , , | 2 kommentaari

Tööotsingutest ja Eesti sõpradest

Sõbrapäeva tripil käidud, jätkasin ma CV’de laiali saatmist ja töökuulutuste läbikammimist. Ühel hetkel hakkasid ka vastused tulema, mis tähendas, et käisin pea ülepäeva tööintervjuudel või vastasin kõnedele ning e-mailidele.

Jätka lugemist

Categories: Austraalia, Lääne-Austraalia, Mandurah, Perth | Lisa kommentaar

Tere Mandurah!

Kirjutan teile meie armsast uuest elukohast, kus nüüdseks üle nädala kolm nädalat elanud oleme. Kogu meie kolimise protsess on nii kiirelt läinud, et pole aega olnud hingegi tõmmata. Samas on kõik laabunud täpselt nii nagu oleme tahtnud, et ei saa üldse kurta. 🙂

Jätka lugemist

Categories: Austraalia, Lääne-Austraalia, Mandurah | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Kurat! Kus must leib on?!

Olen vist enne ka maininud, et post käib siin kaks korda nädalas: teisipäeviti ja reedeti ning seda suurem on rõõm, kui kohale tuleb suisa hunnik kirju ja pakke. Üldjuhul on tegu töökirjadega, kuid vahel leiab nende seast ka isiklikke – nagu täna. Saime Isaaciga mõlemad kätte oma uute nimedega pangakaardid – kokku 6 eraldi kirja, mõlemile kolm ehk iga konto kohta üks. Mina sain kätte Queenslandi juhiload, millega ei läinudki kaua. Austraalia juhilubadel on näiteks aadress ka peal ja kolides tuleb see kindlasti ära vahetada – saad kleepsu uue aadressiga, mille vanale peale kleepida. Lisaks saime mõlemad oma ravikindlustuse maksuaasta kokkuvõtted, millesse pikemalt ei jõudnud hetkel süveneda, et kas saame sealt siis mingi osa tulumaksuga tagasi või mitte. Tulumaksutagastust lähme tegema raamatupidaja juurde Mossmani järgmisel reedel ehk 22.juulil. Oleme igal aastal seda raamatupidaja juures teinud just seetõttu, et Austraalias saab lisaks palgalt maha läinud maksudele tagasi taodelda ka ostetud asju, näiteks kui kasutad oma isiklikku sõidukit töö jaoks, siis mingi protsendi saab kütusekuludelt tagasi taodelda; sama kehtib ise ostetud tööriiete jms osas.

Kõige suuremat rõõmu pakkus mulle täna aga Perthist tellitud Muhu leivad, mida ma lootsin juba teisipäeval kätte saada, kuid jõudsid siiski alles täna. Õnneks polnud neil midagi viga ja Isaac sattus just täpselt siis postkasti juurde, kui postiljon pakki väevõimuga postkasti toppima hakkas ning suutis ta õigel ajal peatada. 😀 Leibasid küpsetatakse pühapäeviti ja pannase posti esmapäeva hommikuti Perthis, Lääne-Austraalias. Olen neist ammu kuulnud, kuid polnud tellimuseni jõudnud. Nüüd aga tuli suurem leivaisu jälle peale, kuna see saia nosimine muutub ikka üsna üksluiseks pikapeale ja ümberkaudsetes poodides võib mitte-nisu toodetest lihtsalt und näha. (Vabandan, leidsin Woolworthsi ketist rukki wrapid, aga need lagunevad juba neile pealevaadates ise laiali.) Igatahes, võtsin ette Muhu Leib Austraalias veebilehe (LINK) ja panin tellimuse teele neljale leivale (2 tavalist, 2 seemne) ja kahele purgile kapsale (mulgi ja prae). Kuna Austraalia Post laseb tavapostiga saata kuni 5 kg pakke, jäi mulgikapsas siiski seekord saatmata, aga sellest polnud mul suuremat vahet nagunii, peaasi et leivad kohale jõudsid. Leiva hind jäi sinna 7 dollari kanti (mis on peaaegu 5 euri!), aga kuna ma ise ainult söön, siis polnud kahju seda väljaminekut teha. Kolm pätsi läksid sügavkülma ja üks päts kestab mul ilmselt üle nädala külmkapis. 🙂 Õudne komme see leiva-saia külmutamine siinmail, aga ilma kahjuks ei saa – läheks kohe hallitama. Avastasin just ka, et sain oma tellimusega just õigel ajal jaole, kuna Muhu pagarid on septembri lõpuni hoopis Euroopas puhkamas nüüd ja tellimusi ei võta. Vedas!

Vihm on jälle tagasi ja hommikuti on õhk täitsa karge, mis teeb voodist tõusmise üsna vastumeelseks. Kaasa ei aita ka see, et viimasel nädalal on meil iga päev vähemalt kuus maja seitsmest täis olnud. Ehk et kõrghooaeg on omadega käes ja mina juba vingun. Tegelt nii hull asi siiski pole, praeguse seisuga ootavad meid järgmisel nädalavahetusel kolm vaba päeva, aga siiski. Käin iga päev uurimas, kas on uusi töökuulutusi juurde tulnud, mis meile huvi võiks pakkuda.

Viimastel päevadel on lisaks vihmale olnud ka suured tuuled ja tihti kukub siin puude otsast kuivanud oksi katustele või laudteedele. Siiani pole midagi õnneks katki läinud või viga saanud kuniks kolmapäeva õhtuni, mil soomlaste auto esiaknasse suur kuivanud oks maandus ja selle purustas. Me tõttasime muidugi appi – helistasime Mossmani autotöökodadesse ja organiseerisime esmaspäeva hommikuks uue klaasi ja selle paigalduse. Isaac eskordib nad tööautoga sinna, kuna muul viisil seda parandatud ei saa – tuleb katkise aknaga auto lihtsalt kohale sõita – loodame, et ei saja! Soomlaste aeg meie juures pidi pühapäeval nagunii läbi saama, õnneks hilinevad nende plaanid vaid ühe päeva võrra. Nüüd aga selle mitte nii toreda osa juurde. Meie pakkusime isegi ilma pikalt järele mõtlemata neile välja, et lodge võtab akna väljavahetuse arve enda kanda, sest meie oleme nad siia kutsunud, et meid aidata ja vabatahtlikuna siin töötada ning see on vähim, mida me nende aitamiseks teha saame. Oleme ise, mina küll rohkem kui Isaac, olnud samuti rändurid ja teame, kuidas backpackeritel ei ole sellist raha lihtsalt tagataskust võtta, seda enam kui nad kaks nädalat vaid majutuse ja söögi eest töötanud on. Omaniku reaktsioon oli kergelt öeldes ülbe – ei olnud tema huvitatud mitte millegi eest vastutust võtma ega tasuma, sest “ise nad ju tulid siia” ja “pole minu probleem, et neil kindlustust pole”. Sel hetkel ei osanud ma mitte kuidagi reageerida ja jäin telefoni otsas lihtsalt vait ning pobisesin midagi teemadel, et aga minu südametunnistus ei luba inimesi sedasi siit minema saata, kui nad on tulnud siia, et meid aidata ja töötanud ilma palgata. Lõpuks jõudsime vähemalt nii kaugele, et ta oli nõus vähemalt mingis ulatuses rahaliselt aitama, aga tulevikus võtku me teadmiseks, et vahet pole kellega siin midagi juhtuda võib – pole tema vastutus. Oot, aga kelle vastutus see siis tema eramaal siin on?! Õnneks saime teada, et kogu krempel koos paigaldusega läheb maksma ainult $250 ja saame sommid hädast välja aidatud. Kogu situatsioon jättis aga väga s*ta maitse suhu nii mulle kui ka Isaacile ja jõudsime järjekordselt järeldusele, et eks just omaniku suhtumine on üks peamistest põhjustest, miks me siit varsti minna tahame. Meie põhimõtted on lihtsalt liiga erinevad – tema jaoks on oluline vaid $$$ ning ta näeb vabatahtlikke, kui lihtsalt järjekordseid ullikesi, kellele maksma ei pea ja keda võib kohelda, kui alamaid. (Näiteid on teisigi aegadest, kui meid siin pole olnud – vabatahtlikel pole lubatud näiteks kuivatit kasutada, et oma riideid kuivatada. Siinses kliimas ei kuiva õhu käes mitte miski – riided lähevad puu peal rippudes hoopis niiskemaks!!) Võib-olla oleme me liiga naiivsed ja heausklikud, aga mina tahan siiski uskuda inimeste headusesse ning kohelda teisi nii nagu ma tahaks, et mind koheldaks – karma, noh. Mis te arvate?

Eelmisel laupäeval tegime ühe tegusa koristuspäeva siin ning lubasime endale väikese sõidu Cape Tribulationisse, kus käisime pubis siidrit mekkimas ning õhtupooliku veetsime Cow Bay rannas soomlastega kalal, grillimas ning lõket ja tuleshow-d vaatamas. Ilm oli kahjuks üsna rõske ja tuuline, kuid me ei lasknud end sellest häirida ja veetsime toredasti aega. 🙂

Meid tabas Isaaciga 24 tunnine peavalu maraton, sellest ka kotid silme all, kuna manustasin kokku 6 korda valuvaigisteid, et sellest lahti saada.

Meid tabas Isaaciga eelneval päeval 24 tunnine peavalu maraton, sellest ka kotid silme all, kuna manustasin kokku vist 6 korda valuvaigisteid, et sellest lahti saada.

Cow Bay

Cow Bay

Cow Bay

Cow Bay

Täna oli esimene päev, mil me ise cassowary peret ei näinud, aga kliendid edastasid meile kurvad uudised, et beebisid oli täna näha vaid kahte..

Categories: Austraalia, Daintree, Perth, Queensland | 1 kommentaar

Kaks aastat down under

19.septembril 2012 maandusime Meritiga Perthi lennujaamas, ees täielik teadmatus, mis meist saab. 2 aasta jooksul leidsime mõlemad, et Eestisse naasta ei soovi ja nii me siin oleme – Merit Perthis ja mina Launcestonis, mõlemad oma partnerviisadega jändamas. Kõlab klišeena, tean küll – vaesed Ida-Euroopa näitsikud võrgutasid kohalikud mehed ära, et viisa saada ja riiki jääda. 😀

Ei arvanud, et nii regulaarselt oma blogi kirjutama jään, aga olen väga õnnelik, et seda teinud olen, sest leian end ikka vanu postitusi lugemast ja erinevaid reisietappe meenutamas. 🙂 Peamine eesmärk oli alguses perele ja sõpradele oma tegemistest teada anda, aga tore on näha, et lugemas käiakse seda regulaarselt ikka väga erinevatest maailma nurkadest. 😛 Kui te vaid nii vaikselt ja salaja ainult lugemas ei käiks. 😀

Categories: Austraalia, Eesti, Launceston, Perth | Sildid: , | Lisa kommentaar

Tasmaania – here we come!

Kust alustada? Oma tööotsingute käigus sattusin vist juba pea kuu aega tagasi Gumtree’s Assistant Venue Manageri töökoha peale The Irish pubis, Launceston’is, Tasmaanias. Panin nii igaks petteks Isaac’i CV teele ja sinnapaika see sel hetkel jäigi. Nädala jooksul saime e-maili, et nad on Isaac’ist huvitatud ja pubi omanik soovib temaga telefoniintervjuu läbi viia. Vestluse käigus sai kiirelt selgeks, et nad tahavad kedagi turva taustaga ning Isaac’i kogemus vastas kõikidele nende ootustele ja enamgi veel ning et millal ta võiks kohale minna. 😀 Isaac mainis ära, et tal on veidi pagasit ka minu näol 😀 ja äkki neil ka mulle midagi pakkuda. Polnud probleemi, palusid mul oma CV ka saata ja järgmisena soovis omanik J meiega isiklikult kohtuda.

Selleks lendas ta Perthi, kuhu me reedeseks kohtumiseks suundusime. Saime kokku Fremantle‘s ning istusime kuskil tunnikese temaga. Tegu on noore (30ndates) innovaatilise ärimehe ja koolitajaga, kes teab, kuidas asju efektiivselt ajada. 20neselt oli ta juba mitme kinnistu omanik, kuna tegi õigeid otsuseid õigetel aegadel. Hetkel elab Melbourne’s ja korraldab suuri õllefestivale Sydney’s, Melbourne’s, Fremantle’s ja Launcestonis. Klappisime temaga väga hästi ja oli näha, et ta on meist väga huvitatud. Oma peas oli ta ilmselt meid juba palganud, kuna rääkis vaid, et kus ja mis ja millal alustame jne. Pidime teda natuke pidurdama, et mis siis täpselt toimub? 😀 Kokkuvõttes läks kõik väga hästi, lõime sisuliselt käed, saame esmaspäeval täpse ametliku pakkumise, millele siis oma vastuse anname.

Isaac’i ametipostiks on Security & Assistant Venue Manager ehk siis peajuhataja parem käsi ja turvaülem. Mina saan ise oma tunnid ja põhimõtteliselt ka töökoha valida. Me ei taha seekord koos töötada ja andsime sellest ka J-le teada, ta oli väga mõistlik selles osas. Ta vanemad omavad üht pisikest kokteili- ja veinibaari, kust saaksin kuskil 20h nädalas kätte. Kui soovin rohkem, saan vahetusi The Irish’is. Pole probleemi, ainult andku teada, mitu tundi nädalas töötada soovin. Lisaks on pubi kohal hostel (kus me ka seni peatuda saame, kuni oma elamise leiame), mida nad praegu aktiivselt ei reklaami ja seetõttu pole seal ka palju külastajaid. Soovi korral saan selle juhtimise ja promomise enda väikseks projektiks võtta. 🙂 Täpselt see, mis mulle meeldiks. Kui tahame, saame osa võtta ka nende suurte festivalide korraldamisest.

Tasmaania on üks Austraalia osariikidest, ainus mis asub maismaast eraldi Eesti suurusel saarel. Launceston on suuruselt teine linn, pealinna Hobarti kõrval ja seal elab ca 100 000 inimest. Kliima on külm, nagu meie sügis enamuse ajast, aga no mis seal ikka – karastunud Eesti tüdruk 😀 ja tuleb garderoobi soojemate riiete näol täiendada. Saar ise on aga imeilus ja väga vahelduva loodusega. Ning suve pidi ka ikka olema. 🙂

 

Seega ilmselt 8.juulil võtame ette 2900km sõidu Melbourne’i üle Nullarbor Plain’i (kirjutan sellest hiljem täpsemalt), mis võtab nii 2-3 päeva. Melbourne’st saab üle väina, 240km, praamiga ning Launceston asub saare põhjaosas. Tööd alustame vist 14.juulist, homme selgub täpselt. Praegu üritame siin kiiret kõik oma asjad maha müüa, et saaksime oma riided ja mõned vajalikumad/hinnalisemad asjad autosse pakkida ja lihtsalt minna.

Marsruut:

Oleme otsusega väga rahul ja väga põnevil suure elumuutuse osas! 🙂

Categories: Esperance, Launceston, Perth, Tasmaania | 4 kommentaari

Väike vaheldus

Kolmapäeva hommikul istusime kell 5 autosse ja suundusime Perth’i. Nimelt oli meil samal pärastlõunal tööintervjuu, millest hetkel täpsemalt rääkida veel ei taha, et mitte ära sõnuda. 😛 Igatahes tundub, et läks hästi ja saime loodetavasti tulevase tööandjaga veel ka reede hommikul enne tagasisõitu kokku. Natuke ootamist ja tõenäoliselt paari nädala jooksul peaksid edasised plaanid selgemad olema.

Kuna Perth’i minek, siis broneerisin enne kiirelt omale neljapäeva hommikuks viisa medical’i aja ja sain sellega ka lõpuks ühele poole. Olin valmistunud pikaks istumiseks ja ootamiseks, kuid sain tunni ajaga kõik tehtud – kopsuröntgen, mõõtmised-kaalumised, silma-nina-kurgu-kõrva kontroll, uriiniproov jne. Üllataval kombel verd ei pidanudki andma, loodan, et nad pange ei pannud ja ära ei unustanud seda. 😀 Kokku maksis see trall $305.

Mõlemad ööd veetsime Meriti ja Steven’i juures taaskord, käisime nendega koos õhtustamas esimesel õhtul ja Kings Park’is ning neljapäeval veetsime pärastlõuna Meritiga šopates. 😀

Oli tore vaheldus Esperance’le jällegi, kahju, et nii pikk sõit on ainult – väsitab päris ära. Nüüd on meel värskem ja tuleb küll jällegi oodata, kuid mis seal ikka. Mul on teisipäeval üks tööintervjuu Esperance’s ja Isaac’il on esmaspäeval telefoniintervjuu. Endiselt, pöidlad pihku! 🙂

Categories: Esperance, Perth | Lisa kommentaar

Puhkus: peatuspaigad ja marsruut

Puhkus kestis 10 päeva, 16-25.mai 2014 ja maha sõitsime kokku üle 3500 km.


Peatuspaigad ja ööbimiskohad

Esimese öö veetsime Geraldtonis, Belair Gardens Caravan Park’is. Olime terve päeva sõitnud ning kohale jõudsime just pimeduse saabudes, seega panime telgi püsti ja läksime varakult magama. Peale meie telkimisplatsil kedagi teist polnud, kuid siiski oli uni veidike häiritud, kuna park asub tööstuspiirkonna lähedal ja öö läbi kuulsime erinevate masinate jms hääli. Telkimise eest maksime $30 ning lisaks $20 dušširuumi võtmete deposiidiks, mille hommikul tagasi saime. Plaan oli kuskil kella kuuest teel olla, kuid pidime ootama kella kaheksani, mil vastuvõtt avati, et saaksime võtmete deposiidi tagasi. See ja öine müra oli ainus miinus tolle pargi juures.

Hommik Belair Gardens Caravan Park'is.

Hommik Belair Gardens Caravan Park’is.

Ma pole seda jõudnudki mainida, et vahetasime Isaac’i punase maasturi pildil oleva Holden’i vastu. Ta tahtis juba ammu seda maha müüa, aga polnud sellega õnne ja rahaliselt kaotas maastur iga päevaga väärtust. Nii otsustasimegi vahetuse kasuks ja oleme omadega igatepidi plussis ja uue autoga väga rahul. 🙂

Järgmised 7 ööd telkisime Shark Bay‘s, Monkey Mia Dolphin Resort’is. Tegu on kuurordiga, kus on võimalik telkida, karavaniga peatuda või valida ööbimine hostelist kuni luksuslike villatubadeni. Territooriumil on 2 baari, restoran, pood, tankla, bassein, mullivann ning korralikud dušširuumid ja ühisköök. (Lähim linnake Denham, asub ca 20km kaugusel.) Lisaks on võimalik rentida snorgeldamisvarustust ning paate, kajakke ja vesirattaid. Kogu kompleks asub mererannas.
Telkimine kahele inimesele maksab $32/öö, kuid meie sealviibimise ajal oli neil soodne pakkumine, et ostes $20 söögivoucher’i (ühele inimesele), on telkimine tasuta.
Paaril ööl olime päris häiritud teistest ränduritest, kes ei osanud öörahuga arvestada ning pidutsesid kuni kella neljani hommikul. Meie harjusime ju päris kiirelt uue rütmiga – äratus päikesetõusul ja magama nii 7-8 ajal õhtul. 😀 (See on õnneks siiani meiega jäänud, et enam ei istu ööd läbi üleval ja ei maga päevasid maha.) Üldjuhul olid aga kõik “naabrid” toredad ja teistega arvestavad. Ainus miinus ööbimise juures olid viimased 3 ööd, kui meie enne reisi ostetud õhkmadrats otsad andis ja iga öö tühjaks läks.
Kokkuvõttes aga olime oma ajutise koduga väga rahul. Saime vabalt oma asjad telkimisplatsile jätta, kartmata, et keegi midagi ära varastaks. Leidsin end tihti mõttelt, et Eestis ei tuleks selline asi kõne allagi.

Viimase öö veetsime Meriti & Steven’i korteris Lõuna-Perth’is. Ei näinud mõtet Perth’is kuskil telkima hakata, kuna polnud Meritit nagunii kuskil 10 kuud näinud ja veetsime lühikese, kuid toreda õhtu nendega. 🙂


Marsruut

Esialgne plaan oli ringi sõita ja peatuda seal, kus meeldib, kuid päris kiirelt saime aru, et vajame üht korralikku lõõgastavat puhkust, mistõttu otsustasimegi Monkey Mia‘sse paikseks jääda nädalaks. Saime oma telgi püsti panna ja ei pidanud seda iga hommik uuesti kokku pakkima ja jälle teele asuma. Selle asemel veetsime aega nii nagu hing ihkas – rannas mõnuledes, kala püüdes, katamaraaniga merel või päikeseloojangu taustal kokteile limpsides. 🙂

Categories: Denham, Esperance, Geraldton, Monkey Mia, Shark Bay, South Perth | Lisa kommentaar

Blog at WordPress.com.