Esperance

Viimase kuu tegemistest

Märkamatult olen ma juba üle kuu aja tagasi Austraalias olnud ning kuna teadlikult sai tehtud otsus töö ja eraelu vahele rohkem tasakaalu leida, siis olen oma vaba aega üritanud muude tegevustega sisustada ning mitte lihtsalt kodus passida. 🙂 Nüüd võib siis viimase kuu aja tegemised kokku võtta, enne kui kõik meelest läheb.

Jätka lugemist

Categories: Austraalia, Boulder, Esperance, Kalgoorlie, Lääne-Austraalia | Lisa kommentaar

Siin me oleme – Kalgoorlie

Alustame siis algusest – elame nüüd Kalgoorlie linnas, täpsemalt Boulder’i linnaosas, Lääne-Austraalias. Perthist oleme 600 km kaugusel sisemaal ning Esperance jääb meist 400 km kaugusele lõunasse. Kalgoorlie on tuntud kõige rohkem oma kaevanduste poolest, neist suurim ja tuntuim on kullakaevandus Super Pit (3,6km pikk; 1,6km lai; 512m sügav), mis oli 2016. aastani ühtlasi ka Austraalia suurim avatud kullakaevandus. Linn ise asutati 1893. aastal Coolgardie kullapalaviku ajal ning asetseb nn. “kuldse miili” lähedal.

20170210_122701

Näete neid täpikesi seal all, need on rekkad!

Jätka lugemist

Categories: Austraalia, Boulder, Esperance, Kalgoorlie, kolimine, Lääne-Austraalia | Sildid: , | 3 kommentaari

Austraalia apteekidest

Apteegid on Austraalias ühed naljakad kohad. Siin leiab need suuremalt jaolt chemist nime alt, harvemini ka pharmacy sildiga.

20161103_194423

Jätka lugemist

Categories: Austraalia, Cairns, Daintree, Esperance, Mossman, Queensland, Tasmaania | Sildid: | Lisa kommentaar

Töö- ja viisajuttu

Ma olen viimasel nii palju paberimajandusega tegelenud, enamasti just immigratsiooni- ja maksuametiga, et võin varsti vist ametikohta vahetama hakata ja hoopis viisaagendina leiba teenida. 😀 Täna veetsin terve pärastlõuna dokumente skännides ja paljundades – tuleb välja, et siiski ei ole veel kõik vajalik atesteeritud, enne kui viisa avalduse teele saan panna. Aga ma pigem kontrollin enne mitu korda üle, kui uisapäisa midagi ära saatma hakkan. Ma tean, et ideepoolest ei tohiks meie puhul mingeid probleeme selle viisa osas ette tulla, aga siin ei saa kunagi midagi eeldada ja teen omalt poolt kõik, et oleks võimalikult palju tõendeid. Seega, kel kunagi peaks küsimusi olema partnerviisa taotlemise osas, siis mul on kogemust nüüd nii New Zealand Citizen Family Membership (461) omaga ning kohe varsti ka tavalise partnerviisaga (820 ja 801).

Tegelikult tahtsin täna hoopis keskenduda aga töö teemadele ning täpsemalt pensionifondi maksetele ehk superannuationile. Kirjutasin Tasmaanias elades sel teemal täpsemalt, kui meil seal pubis töötades sellega probleeme oli (vaata SIIT). Tol hetkel jäi kogu protsess katki, kuna sain maksuametist küll kõne, kuid nad ei saanud uurimisega jätkata, sest ma polnud nõus sel hetkel oma nime tööandjale avaldama (tööandja saatis maksuametile nimekirja, kus mind üldse polnudki!). Töötasime ju sel hetkel veel seal ja enne pulmi oli iga sent arvel, nii ei saanud riskida, et selle tõttu kinga saaks või asjad hapu(ma)ks läheks. Nii jäi see kõik kuidagi soiku, kui mesinädalatelt naasesime ja koguaeg on see teema end küll kuskil kuklas vaikselt meelde tuletanud, kuid pole mahti olnud midagi ette võtta. Juuni lõpus võtsin end lõpuks kokku ja esitasin maksuametile ära kõik avaldused nii enda kui ka Isaaci kohta kõikide pubis töötatud kuude kohta, kui meile superannuationit ei makstud või maksti liiga vähe. Juuli keskel saime kirjad, et juhtumid on algatatud, aga kogu protsess võib võtta vähemalt 12 kuud, enne kui mingeid vastuseid tuleb (enam üldse ei üllata!). Mina sain paar päeva tagasi aga juba kirja, et üks kolmest firmast, mille all ma töötasin (omanikel oli kombeks iga paari kuu tagant uusi firmasid asutada, et siis võlad vana firma kanda jätta ja kasumid uuele üle viia) läks likvideerimisele juba 2015. aasta veebruaris ja sealt võin pensionimakseid ootama jäädagi. Üsna nõme, aga noh, mis teha.. Kaks on veel jäänud, äkki sealt midagi tuleb. Ja kui ei tule, siis pole ka katki väga midagi, kuna see summa polnud nüüd mingi jube suur (paarsada dollarit), aga asi on pigem põhimõttes. Pubi on nüüdseks ammu müüdud ja suurem enamus vanadest olijatest lahkunud, need kes jäänud, on samuti maksuametisse omad avaldused vanade omanike kohta teinud.

Pubi teemaga tuli mulle just meelde meie teine vana töökoht Esperance‘st, mis ka alati oma tegemistes just kõiki seadusi järgida ei tahtnud, aga me õnneks pääsesime sealt puhaste lehtedega. Umbes kuu aega tagasi muutus nende Facebooki kaanepilt Fair Work’i reklaampildiks, mis on siis nn. ausa töö ühing, kelle ülesandeks on töötajate õigusi kaitsta. Tuli välja, et omanikud olid manageridele jätnud päris korralikud summad maksmata ning kui üks neist lahkus ja oma rahasid sisse nõudis, saadeti ta lihtsalt pe#!e, mille peale ta kogu firma maksuametile, Fair Work ombudsmanile ja immigratsiooniametisse ette kandis. Ei teagi, mis sellest kõigest sai, aga järjekordne hea näide, et kus iganes te töötate siin riigis, tehke kindlaks, et teil on vähemalt mingisugune kirjalik kokkulepe või leping!

Aga selle kuiva bürokraatiajutu lõpetuseks jagan teiega pilte, mis me (enamasti Isaac) viimase kuu jooksul klõpsinud. Kellele linnud ei meeldi, võib kohe vahele jätta. 😀

Categories: Austraalia, Daintree, Esperance, Launceston, Queensland, Tasmaania | 3 kommentaari

It’s getting hot in here…

Pikalt pole ma Isaac’i tšilli lembusel varem peatunud, kuid nüüd selgitan siis veidi, millega tegu. 🙂 Kõik algas Esperance’s, kui ta pubi taga oma väikesel peenral lisaks tomatitele ja maasikatele ka tšillitaimi kasvatas. Kuna tihti sai seal väljas istutud, siis sai tavaks, et julgemad proovisid neid kangeid tšillisid sisse süüa ja ütleme nii, et tagajärjed ei olnud just ilusad. 🙂 Igaks petteks ei olnud mõtekas oma jooke-sööke järelvalveta jätta, sest võisid olla 99% kindel, et keegi on sinna tšillit peitnud.

Pubi tagant liigus see õudus edasi pubi sisse, kus kõvemad kliendid tahtsid oma kangust tõestada ja näidata, et nemad suudavad ka kõige tulisema tšilli omale sisse süüa. Etteruttavalt võin öelda, et need kõvad mehed lõpetasid enamasti pisarates tualeti poole joostes. 😀

Esperance’i tšilli challenge:

Ühel hetkel said Isaac’i kasvatatud tšillid otsa ja kliendid said mõnda aega rahulikumalt hingata. 🙂 Kuni päevani, mil Isaac avastas maailma kõige kangeima tšillikastme, mida tegelikult kastmeks nimetada ei tohiks, sest isegi pudelil on hoiatus, et nahaga kokkupuudet tuleks vältida ja enne tarvitamist tuleb lahjendada suure hulga veega. Toode on 3AM Reserve – Death Sauce (ehk eesti keeles “surma kaste”), link siin. Võin omast käest kinnitada, et nahaga kokkupuutel kaste põletab ja tekitab villid. Aga sellest lähemalt veidi hiljem.

Screenshot_2014-11-21-22-21-09

Nii tekkis Isaac’il uus mõte, korraldada pubis iganädalasi mõõduvõtte, kes suudab ära süüa Devil’s Tears (eesti keeles “Saatana Pisarad”) pitsa – võidab $50 baarikrediiti. Pitsa peal oli kokku segatud see hull kaste ja kõige kangemad tšillid, mis Esperance’i poodides oli võimalik kokku osta. 😀 Tervet pitsat ei õnnestunud kellelgi alla kugistada, mistõttu muutsime veidi reegleid ja ära tuli süüa pool. Poole pitsa söömisega said hakkama vaid mõned üksikud, kes tavaliselt näost valgetena ka üsna ruttu pubist lahkusid. Ärge muretsege, kaua see jant ei kestnud, sest isegi Isaac sai aru, et asi võib halvasti lõppeda. 😀 Iga osaleja allkirjastas küll enne osalemist lepingu, et osalemine on vabatahtlik ja meil ei lasu mingit vastutust.

Isaac tõi tüki pitsat koju Duncan’ile proovida:

Sünnipäevaks sai Isaac minult kotitäie ghost tšillisid, mis paar aastat tagasi olid väidetavalt maailma tuliseimad. Need rändasid meiega koos Tasmaaniasse ning pubisse tööle asudes tellis Isaac taaskord seda jubedat kastet ning hakkas kliente “piinama”. Pitsa peale ta seda enam ei topi, küll aga segas ta ise kokku ühe vänge kastme, mida siis hambatiku otsast klientidele maitsta annab. Naljakas on see, et inimesed ise vabatahtlikult tahavad seda rohkem proovida ja küsivad näiteks lusikatäit tiku asemel. Julgemad on proovinud ka tšilli-viinashotti.

Mina olen alati jäänud selles kõiges kõrvalvaataja rolli, kuna ei kannata vürtsikaid toite peaaegu üldse. Esperance’s jäin paaril korral ohvriks, kui mu klaasi äär oli tšilliga kokku hõõrutud, aga see oli ka kõik. Sel korral on see kokku segatud kaste aga NII kange, et kui Isaac seda kokku segas, siis ei olnud võimalik samas ruumis olla, kuna selle aurud hakkasid silmadele, kurgule ja ninale. Blender ja lõikelaud ning nuga, mida ta kasutas, tuli minema visata, kuna need ei läinud sellest õlist enam puhtaks.

Kokkusegatud kastme pani ta purkidesse, mis mõne aja pärast miskipärast lekkima hakkasid. Ühel päeval oli üks purkidest rännanud kraanikaussi, et mitte igale poole lekkida. Kui ma hiljem nõusid hakkasin pesema, nägin küll, et seda kastet oli ka nõudele valgunud, aga olin üsnagi hoolikas. Sellest polnud aga abi, pidin kurvastades hiljem avastama.

Umbes 10 minutit peale nõudepesu lõppu hakkas mu käsi kipitama. Kipitus läks kiirelt üle väljakannatamatuks põletuseks ja toppisin käe kiirelt piimakaussi. Kunagi jalapeno põletusega võideldes aitas see trikk ilusti. Mitte aga sel korral! Esimene tund! oli käsi piima sees istuda okei, aga aja möödudes see enam valu ei leevandanud. Järgmised KAKS tundi veetsin erinevaid meetodeid googeldades ja järgi proovides. Ei aidanud õli ega hapukoor ega sidrun ega vaseliin ega mitte miski! Valasin ikka päris mitu pisarat, kui peale 4 tundi valu kannatamist leevendust ei leidnud. Lõpuks, kell 4 hommikul (jah, pidin järgmine päev kell 9 tööl olema), jäin magama jäätükid käes, kuna need muutsid käe külmaks ja tuimaks ning ma ei tundnud põletust. Valus oli ikka, aga külmetusvalu oli veidi etem, kui põletusvalu.

20141117_003123

Ja ei, ma ei reageeri siin üle, nii kuum kaste ongi! Niiet kujutage ette, mis see inimese sisemusega veel teeb! Minu käsi oli mitu päeva paistes ja punane ja isegi paar villi lõi üles! Ma ei lähe enam selle jubeduse lähedalegi ja käskisin Isaac’il oma hobi kuskil mujal harrastada. 😀

Nüüd hakkas veidi kergem, sai südamelt ära kurta. 😀 Kuidas teil läheb?

Categories: Esperance, Launceston | Sildid: | 5 kommentaari

Palmi alla puhkama

Ei, kahjuks ei põruta me veel palmi alla, küll aga teeme seda 16.märtsil, mil lendame Indoneesiasse! 🙂 Bali on vist austraalaste number üks puhkuse sihtkoht ja teada-tuntud turistilõks. Meie plaan on veeta seal päev-paar ja suunduda edasi Gili saartele, mis asuvad Balilt pooleteise tunni kiirpaadi sõidu kaugusel Lomboki saare külje all.

gili-islands-map

Meie sihtkoht on saartest suurim – 15 ruutkilomeetriga Gili Trawangan, kus autosid pole ja ringi saab liikuda näiteks hobuvankrite või jalgratastega. 🙂 Turiste leidub muidugi ka seal, aga Isaac’i sõnul (ta on seal varem käinud) saab seal rahus puhata ja kohalikud pole pooltki nii tüütud ja pealetükkivad, kui Balil. Ootan juba pikisilmi meie paradiisipuhkust! 🙂 Näppasin netist mõned pildid ka, et teid ikka kadedaks ajada. 😀

Aga see pole veel kõik! 😀 25.märtsil lendame edasi Uus-Meremaale ja näen ka lõpuks ometi ära, kust Isaac pärit on ja kohtun tema perega. 🙂 Veedame osa ajast Christchurchis, kus Isaac enne Austraaliasse tulekut elas ning ülejäänud aja lubas ta giidi mängida ja mulle lõunasaare ilusamaid kohti tutvustada. Ma olen sellise korraldusega väga rahul, sest minevikus töötaski ta seal giidina. 😛 Tagasi Austraaliasse jõuame 12.aprillil.

christchurch-map

Kuulsime Esperance’i klatši ka, et manager J, kes meie töö üle võttis (ja on seda aastaid tagasi teinud) lahkus ametist, kuna ei viitsinud kogu selle jura ja omanikega seal enam tegeleda. Võtab veits muigama küll, 6 kuud läks ainult aega. Aga noh, eks elu teebki omad korrektuurid. 🙂

Categories: Esperance, Launceston, Tasmaania | Sildid: , , , | 5 kommentaari

Meenutus

Nagu näha, olen leidnud mahti ja viitsimist jännata arvutis tolmu koguma jäänud GoPro videotega, sest siit tuleb järgmine – 2013. oktoobrikuu üritused Pier hotellis. Enamus kaadreid on Halloweeni peost, kus mina ja Isaac kaamera peas ringi käisime. 😀 Näha on põhiliselt ööklubi, siseõue ja kokteilibaari.

Lisaks uuendasin natuke oma blogi ja lisasin enesetutvustuse neile, kes mind isiklikult ei tunne. 🙂 Kliki siia.

Categories: Esperance, Launceston | Lisa kommentaar

Väikeste muutuste suur mõju

Pier’ist lahkudes otsustasime, et ei jää niisama koju istuma ja manduma. Kodus pidime küll olema, aga oma aega hakkasime sisustama jalutamas-jooksmas käimisega. Sellele eelnes aga üks suurem samm, millest ma siin pole veel juttu teinud. Nimelt 28.mail jätsime suitsetamise maha. Isaac oli päris kõva suitsumees, pakk päevas polnud probleemiks, eriti tööl olles ja ega minagi sellest pahest aastate jooksul kõrvale polnud jäänud. Plaan oli juba ammu eos, aga kunagi ei leidnud õiget hetke, enamasti oli vabanduseks töökeskkond. Kui aga tööd enam ei olnud ja ei teadnud, millal tuleb, siis ei suutnud enam ka seda kallist harjumust põhjendada – 25ne sigaretipakk maksab keskeltläbi $25 ehk umbes 18€. Mina nii väga erilist isu ei tundnud esimestel päevadel, kuna kodus nagunii ei suitsetanud, aga vaene Isaac veetis 3 päeva diivanil omas mullis ja oli väga pahur. 😀 Õnneks ta hoiatas mind, et vajab aega, et end lihtsalt sundida mitte suitsetama ja see saab tema jaoks väga raske olema – ta on ka varem maja jätnud 6 kuuks paaril korral. Neljandast päevast alates hakkas asi aga paremuse poole minema ja siis alustasime ka oma treeningutega. Muidugi on kordi, kus emb-kumb meist on isu tundnud, kuid üllataval kombel on kogu mahajätmine möödunud väga lihtsalt. Ja kumbki meist pole sohki ka teinud, sest meil on reegel, et sellest pole midagi katki, aga tuleb teisele rääkida. Ja ei taha kumbki meist ju kaotaja olla. 🙂

 Trenni oleme teinud nüüdseks kuskil 6 nädalat. Alustasime Esperance’s igapäevase jalutamisega, mis muutus ajapikku jooksmiseks. Launceston’i kolides muutus jooksmine mägimatkamiseks (ei oska sellele paremat nimetust anda, päris mägironimisega tegu ju siiski pole :D), lisaks käime igal pool jala. Kolmapäeval oli esimene päev, mil mõlemad tundsime, et meie vorm on ikka märgatavalt paranenud – treppidest ülesminek on muutunud üllatavalt kergeks ja neid astmeid on sellel rajal ikka sadu ja väga väikse nurga all. 😀 Nüüd saame ilma peatumata ja normaalselt hingates mäest üles ja raja tasasematel osadel hakkavad jalad iseenesest juba jooksusamme võtma. Muidugi on ka päevi, kus Isaac peab mind sõnaotseses mõttes trepist üles lükkama, sest ma ei taha ega jaksa, aga kokkuvõttes on ka seda vähemaks jäänud. 😀

Hiljuti leidsin Heidi blogist huvitava meditatsiooni rakenduse nutitelefonideleHeadspacemille endale huvi pärast muretsesin, et miks mitte proovida. Minu eeskujul tiris sama äppi endale ka Isaac ja nii me siin juba üle nädala oleme igapäevaselt enda jaoks 10 minutit leidnud, et rohkem “mõtteruumi” leida. 🙂 Huvitaval kombel märkasime ükspäev poest tagasi koju jalutades, et pubist üle tee asuval kontoriuksel on silt Headspace. Jäime segaduses üksteisele otsa vaatama, et mismõttes? Lähemal uurimisel tuli välja, et tegu on vist noorsootööga tegeleva kohaga, aga tore kokkusattumus ikkagi. 🙂

Pühapäeval meefarmis käies ostsime kaasa looduslikke kapsleid, millest Isaac mulle juba pikka aega rääkinud on – royal jelly ehk mesilaspiim. Tegu on nõrega, mis toodetakse töömesilaste ülalõua- ja neelunäärmetes ja sellega toidetakse vastsündinud mesilasi ning see on mesilaskuninganna ainus toit läbi tema elu. Väidetavalt saab selle tarbimisel “loodusliku laksu”, heas mõttes siis. 🙂 Purgil on kirjas jutuke mesilaskuningannast ja sellest, kuidas tavamesilase 30 päevase eluea asemel elab kuninganna 5 aastat ja muneb ca 2000 muna päevas – seda kõike vaid tänu royal jelly‘le! 3 x 180 kapsli eest tuli välja käia kuskil $130 soodushinnaga, mis polegi Austraalia kohta kallis. Googeldasin ja leidsin, et Eestis saab 100 kapslit kätte alla 10€. Lisaks ostsime ka taruvaigu kapsleid immuunsussüsteemi tugevdamiseks. Olen nüüdseks nädal aega neid looduslikke lisandeid manustanud ja pean tõdema, et toimib küll – kohest toimet ei tasu oodata, aga päev päeva järel märkan üha rohkem, kuidas lihtsalt ongi hea olla ja suunurgad tõusevad iseenesest ülespoole. 🙂

Mesilaspiim & taruvaik

Mesilaspiim & taruvaik

 

Kõikide nende pealtnäha väikeste muudatuste mõju on hakanud nüüd esile tulema – igapäevane enesetunne on muutunud niivõrd palju positiivsemaks, et me ei tunne end enam äragi! 🙂 Mitte, et ma muidu läbi ja lõhki negatiivne oleks olnud, aga eestlasele tüüpiline vingumine käib ju tavaliselt asja juurde. 😉 Eks kindlasti mängib siin oma rolli ka Tasmaaniasse kolimine ning uus töö ja elu, aga misiganes hetkel see põhimõjutaja on, mulle selline olemine meeldib! 🙂

Categories: Esperance, Launceston, Tasmaania | 1 kommentaar

Hüvasti Esperance!

Teisel garaažimüügi päeval oli esimesel kahel tunnil vaikus, mistõttu otsustasime kõik olemasoleva kraami tasuta ära anda. Mõeldud-tehtud, postitasin Facebook’i vastava teate ja järgneva 15 minuti jooksul oli suurem osa garaažist tühjaks tehtud vaid kahe inimese poolt, kes haarasid pea kõike, mis ette jäi. Tunni aja pärast oli järgi vaid kastitäis asju, mille second hand poodi viisime. Uskumatu, kuidas inimesed jooksevad tormi sõna “tasuta” peale, isegi kui tegu on mõttetu plädraga. Eesmärk sai täidetud – saime oma kraamist lahti!

Paari tunni möödudes oli maja koristatud, asjad pakitud ja vaid madrats viimaseks ööks meid põrandal ootamas. Käisime sõprade juures viimasel paaril dringil, kuid kaua seal aega ei veetnud, sest väljas möllas torm ja istumine toimus õues. Õhtul istusime oma matkatoolides kodus ja jutustasime viimased jutuajamised Rossiga. Natuke nukker oli meeleolu isegi lõpuks – paar-kolm inimest said vist aru, et jäävad headest sõpradest ilma ja et me lahkume lõplikult.

Esmaspäeva hommikul plaanisime nii 6 ajal teele asuda, aga nagu ikka, maitses uni liiga magusalt ja saime kuskil 7 ajal maast lahti. Auto pakkimine võttis tunnikese, mille jooksul taipasime, et meil oli ikka liiga palju asju, mistõttu pidin loobuma näiteks oma printerist ja Isaac oma õngest ning mugavad matkatoolid jätsime ka Rossile, et tal oleks kuskil MM-i vaadates istuda. 🙂 Kell 8 olime autos, tankisime paagi täis, ostsime pirukad teele kaasa ja käisime korraks veel vaalasaba (vastvalminud skulptuur mere ääres) juures Esperance’le head aega ütlemas.

Tõenäoliselt ei satu me sinna linna enam kunagi, vähemalt tahtlikult plaanis ei ole. Ei hoia aga vimma selle koha vastu, otse vastupidi – meil oli väga toredaid aegu seal, lihtsalt Esperance’i aeg sai otsa. Pier hotell on omaette teema, aga ei raiska enam oma energiat selle koha peale, kuid jällegi – poleks seda kohta, poleks ka me Isaac’iga kohtunud. 🙂 Seega, hüvasti Esperance, no hard feelings!

Categories: Esperance | Lisa kommentaar

Kolimine

Nüüd, kus pole enam aega niisama jalad seinal vahtida, tekivad mul igapäevaselt erinevad mõtted, millest blogis kirjutada, aga ei leia õigeid hetki, kus maha istuda ja need üles kirjutada.

Oleme aktiivselt tegelenud oma asjade müügiga, kuna otsustasime võtta kaasa vaid oma riided ja hädavajalikud või olulised esemed. Oma auto sain müüdud eelmisel neljapäeval ja nüüdseks on läinud ka kõik suuremad mööbliesemed – järgi on vaid üks kahekohaline diivan koos kahe tugitooliga, mis uhkes üksinduses meie elutuba kaunistavad. 😀 Jah, isegi meie suur ja mugav voodi on nüüdseks müüdud ja viimased kolm ööd oleme üllataval kombel päris mugavalt maganud põrandal küllaltki õhukese madratsi peal. Küll on meil aga päris palju tarbeesemeid, raamatuid, riideid ja nipsasjakesi, mida kaasa võtma ei hakka – need müüme maha laupäevasel ja pühapäevasel garage sale‘l ehk siis avame oma garaaži huvilistele kella seitsmest hommikul kuni 12ni lõunal. Esimene päev on selja taga ja Isaac on päris osav asjade pähemäärimises. 😀 Jätsin selle töö talle ja koristasin samal ajal maja. Müüsime päris palju asju maha ja teenisime isegi paarsada dollarit, mis on hea, arvestades et asjade hinnad on $1, $2 ja $5. 😀 Homme proovime veel tühjemaks müüa garaaži ja ülejäänu läheb prügimäele.

Ross võttis üle meie üürilepingu ja majaomanikega on kõik korda aetud. Lahkumispidu ei tee, kuna ausalt öeldes ei ole Esperance’s enam kedagi, keda väga igatsema jääks. Eile sain viimast korda kokku Kedyga, kes lendab nädalavahetusel Eestisse, et teha veel viimased jutustamised. Kohtusin ka paari backpacker’iga, kellega koos Pier’is töötatud sai. See on sisuliselt ka kõik. Ühed meie tuttavad kolivad samuti Esperance’st ära ja selle puhul otsustasid meie ühised sõbrad teha grillipeo/istumise, kust homme viisakuse mõttes läbi hüppame. Võib-olla jõuame isegi esmaspäevaks omadega ühele poole ja saame teele asuda, aga annan teile teada, mis saab. 🙂

Categories: Esperance, Launceston, Tasmaania | 3 kommentaari

Blog at WordPress.com.