Eesti

Eesti: Pildipostitus + Video

Oma järelejäänud Eesti aja võtan kokku ühe pildipostituse ning lõppu ka üks videoke. Kiirelt kokku võttes käisin perega väljas söömas paaril korral; vennaga loomaaias; tüdrukutega Pärnus Hedon Spaas ning sõbrannadel külas. 🙂

Jätka lugemist

Categories: Austraalia, Eesti | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

Esimene Eesti nädal

Eestis oldud aeg läks kiiresti ja kui alguses plaanisin vabalt võtta ning plaane mitte teha, siis läks ikka vastupidi. 😀 Aeg lendas üsna kähku mööda, aga õnneks sain veeta aega nii kodus kui ka kvaliteetaega oma sõprade ja sõbrannadega, kellega pole mitu aastat võimalust olnud sedasi koos olla. 🙂

Jätka lugemist

Categories: Austraalia, Eesti | Sildid: , , , , , , , , , | 2 kommentaari

Perth – Tallinn

Tere! Olen tagasi! 🙂 Maandusin Kalgoorlie’s eile kell 13.30 ning tänaseks on mul kõik asjad lahti pakitud ning pesu pestud. Mõtlesin, et kui ma kohe kõike ära ei pane, siis jääb kohver nurka seisma veel paariks nädalaks. 😀 Aga alustame siis algusest…

Lennujaama minek

Jätka lugemist

Categories: Austraalia, Eesti, Lennud | Lisa kommentaar

#boostyourself ehk 3 päeva smuutisid

Möödunud nädalavahetusel, kui meie sõbrad tagasi Esperance’i läksid, tuli meile üheks ööks külla Isaaci tädi Uus-Meremaalt. Nad ei olnud üksteist näinud üle 10 aasta, mistõttu jätkus pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul juttu kauemaks. 🙂 Püüame alati oma toitumises tervislikke valikuid teha, kuid pere ja sõprade külaskäikude ning kiire töögraafiku kõrvalt oli liiga tihti lihtsam ebatervisliku järele haarata ning rattasõidu asemel hoopis väike uinak teha. Nii on kaalunumber endiselt sama ja enesetunne pidevalt kehv ning väsinud. Külalised teele saadetud, otsustasime et teisipäevast algab meie kolmepäevane smuuti puhastuskuur ehk Boost Yourself Detox (vaata täpsemalt SIIT). Isaac jättis kogu blenderdamise minu hooleks ja ütles, et lööb hea meelega kaasa kuniks ma talle kolm-neli korda päevas smuutid kätte annan, sest ise ta sellega jännata ei viitsiks. Mul polnud selle vastu midagi ja nii me pihta hakkasimegi.
20160928_131501

Jätka lugemist

Categories: Austraalia, Daintree, Eesti, Queensland | Sildid: , , , , | 3 kommentaari

Kiiverkaasuarid ja #boostyourself

Hetkedel nagu täna, ei suuda ma ikka uskuda, kus ma elan. 😀 Poisid läksid paadiga merele kalaõnne proovima ja meil on siin hetkel üsna vaikne (ootan üht check-in’i), kui kuulsin kedagi õues vaikselt jalutamas. Vaatasin aknast välja ja seal oligi Fred ringi uitamas rahulikult. Läksin uksest välja (jagasin Instagramis ja Facebookis videot ka) ja ta tuli nagu koer mind uudistama, nii lahe noh. 😀 Umbes pool tundi hiljem uuesti välja minnes oli ta ikka seal, seega istusin laudtee äärele maha ja nii me seal vahtisime üksteisega tõtt veidi aega. Ma ei soovitaks seda küll ühegi teise kaasuariga järgi proovida, kuid aeg on näidanud ja õpetanud, et Fred on ikka nii harjunud inimestega ja pole absoluutselt agressiivne. Sama ei saa öelda näiteks isa-kaasuari kohta, kes kahe tibuga siin ümbruses endiselt alles on – ta tegi seda eelmisel aastal ja ka üsna hiljuti, et hüppas köögi taga laudtee peale kogu täiega. Õnneks on ta nüüdseks jälle veidi maha rahunenud ja meie maja ning köögi ümbrusesse vähem tulema hakanud. Tema ja tibude jälgimise jätan veidi ohutumasse kaugusesse. 😀

20160913_1456002

Jätka lugemist

Categories: Austraalia, Daintree, Eesti | Sildid: , , , , , , , | 3 kommentaari

15 minutit kuulsust ehk meenutus aastast 2010!

Haha, ma ei teagi, miks mulle see üldse praegu meelde tuli, aga tahtsin Isaacile näidata, kuidas ma 2010. aastal saates Sõnasõda osalesin. Varem otsides pole see mul õnnestunud, kuna kas pole õiget osa leidnud või pole seda Eestist väljaspool võimalik vaadata. Eile aga oli ja nii mõtlesin seda siin ka teiega jagada. 😀 Saate näha mind pantomiimi abil sõnu seletamas; sõnu arvamas; hüppenööriga hüppamise ajal sõnu seletamas ja 7500 EEK võitmas, haha. 😀 Saadet on võimalik vaadata SIIN.

Categories: Eesti | 2 kommentaari

Tere, saame sõpradeks?!

Täiesti järgneva postituse teemaväliselt pean lihtsalt ära mainima, et Eesti noored on usinasti abielluma hakanud viimasel ajal – muud Facebookis ette ei karga, kui et jälle kellegi pulma fotoshuudid või poissmeeste- ja tüdrukuteõhtud. Või olen ma ise lihtsalt sellises eas nüüd, et kõik ümberringi saavadki lapsi ja abielluvad? Aga ega mul kahju või halb meel ei olegi, täiesti vastupidi, nii tore on vaadata! 🙂 Nüüd võiks muidugi minu tutvusringkonnas ka sõbrad pulmaplaneerimise ette võtta, et oleks põhjust külla sõita või nii. 🙂

Käesoleva postituse teema on mu peas mõlkunud ilmselt üle aasta või rohkemgi veel, aga kohe üldse ei ole leidnud õiget hetke või sõnu, et seda siia kirja panna. Nüüd jõudsin selgusele, et ega seda õiget aega võin ilmselt ootama jäädagi ja hakkan parem pihta.

Lugedes erinevate inimeste blogisid, kes on oma kodumaa ja sõbrad-pere selja taha jätnud ning välismaale kolinud, võib üldjuhul leida ühe ühise tooni, milleks on üksindus. Kellel rohkem, kellel vähem, aga mingis vormis on see enamasti mõnel ajahetkel ära mainitud. Eks minu puhul mängib praegusel hetkel rolli minu väga isoleeritud elu- ja töökoht, aga just viimasel ajal olen seda üksinduse tunnet järjest rohkem omal nahal kogeda saanud. Varsti saab mul neli aastat Austraaliasse kolimisest ja nüüd ma näen seda, kuidas suhted Eestisse jäänud tutvusringkonnaga hääbuvad või on seda juba teinud. Eks enne minekut kuulsin palju seda, kuidas jääme ikka ühendust hoidma ja kirjutame-joonistame-suhtleme, kuid reaalsuses on see kontakti hoidmine heal juhul Facebooki kommentaar või laik. Ma saan loomulikult aru, et me saame vanemaks ja kõigil on oma elud: töö-lapsed-partner-reaalselt olemas olevad sõbrad-pere-hobid ja muu, lisaks ajavahe. Ning kuidas siis mitte ühendust hoida, kui mitte sotsiaalmeedia kaudu, sest see on ju kõige mugavam ja kättesaadavam viis. Samas, kui mina võtan oma tegemiste juurest aja, et ühendust hoida-kirjutada-helistada-tähtpäevaks pakike või kaart saata, aga lõpuks ei saa isegi Facebooki sõnumile vastust, siis kaua Sa viitsid? Ühel hetkel enam lihtsalt ei vaevu isegi ja löön käega. Kui ei huvita, siis sundida ju ka ei saa ja tõepõhi on tõesti all ütlusel, et välismaale kolimine selekteerib ära need inimesed, kes Sinu ellu jäävad päriseks ja need, kes seal niisama figureerisid, kuna juhtusite olema lihtsalt samas keskkonnas ja oli mugav. Need oma inimesed jäävad isegi siis, kui meie vahel ongi mitutuhat kilomeetrit ja 7 tundi ajavahet.

Liikudes edasi praegusesse aega ja ruumi, võiks ju küsida, et aga suhtle siis kohalike sõpradega, kellel on Sinu jaoks aega ja kes on reaalselt seal. Eks jällegi on siinkohal olukorrad erinevad, aga kahjuks on tihedate kolimiste tõttu minu puhul nii, et kui hakkadki kellegagi rohkem suhtlema ja hästi läbi saama, on aeg edasi liikuda. Nii on Facebookis jälle mõned kontaktid lisaks, kuid sinnapaika see ka jääb. Seda eriti seljakotirändurite puhul, kes kohtavadki nii paljusid inimesi koguaeg ja enamasti lühiajaliselt. Hetkeline elamiskorraldus keset vihmametsa välja jätta, kus me muide oleme teinud teadliku pingutuse omalt poolt, et uusi tutvusi leida (kuid enamik kohalikust elanikkonnast on üle 50. aasta vanad vähemalt :D), siis tekib küsimus, et aga kuidas sõpru leida?

Kõlab võib olla totralt, aga päris suvalt ei lähe ju ka inimsele tänaval ligi, et kuule, hakkame sõpradeks? Lapsena oli lihtne, liivakastis sai mänguasju jagatud ja rohkem polnudki vaja. Pubid mind ei tõmba, sest need omakorda meelitavad kahjuks suuremas osas inimtüüpe, kellega palju ühist pole ning mehe sõprade naisi pole, sest nemad on samuti mööda ilma laiali. Võiks liituda mõne huvi- või spordiringiga, aga kahjuks praegusel töökohal olles mul seda võimalust ei ole; see on üks põhjustest, miks me siia pikaajaliselt jääda ei soovi. Kaua Sa ikka ainult oma mehega kõike koos teed, sõbrannatamist ning sotsiaalset aega teiste inimestega on ju ka vaja. 🙂

Kohalikega sõbrustamise juures on (vähemalt minu jaoks) teinekord väsitav enda selgitamine kultuuriliste või keeleliste erinevuste tõttu. Teinekord tahaks lihtsalt mingeid haigeid Kreisiraadio või Ärapanija kilde pilduda või Koit Toomet kõvasti ja valesti kaasa laulda või Tujurikkuja mustade naljade üle salaja pihku itsitada. Loomulikult saan ma aru, et olen vabatahtlikult Austraalisse kolinud ja uusmeremaalasega abiellunud ning ma ei muudaks nende otsuste juures mitte midagi. Kui Eestis oleks ilm veidi etem ja elu kvaliteet samasugune nagu siin, siis ma ei kahtleks hetkeksi ja elaksin kindlasti Maarjamaal. Kumbki neist aga suure tõenäosusega lähiajal ei muutu, seega pean hakkama saama selle elukorraldusega, mille olen endale siin valinud. Meeldib või mitte. (Meeldib muidugi rohkem. :D) Siinkohal jõuangi vist asja tuumani – kui arvatakse, et Eestist lahkutakse piimajõgesid ja pudrumägesid jahtima ja palmi alla peesitama, siis teinekord need võib olla ka leitaksegi, kuid kõigel sellel on ka omad ohverdused, mida me, rändurid, peame tooma. Minu jaoks on selleks suurim oma pere ning sõprade maha jätmine ja järk-järgult sellest kõigest järjest rohkem võõraks jäämine, mis on paratamatu.

Sanna on oma blogis (link SIIN) kirjutanud üsna sarnasel teemal ja tundsin selles postituses ennast päris palju ära. Samasse teemasse haakub ka uurimus, mis väidab, et erinevates keeltes omandame me uue iseloomu. Olen sellega üsna päri, aga alles hiljuti hakkasin mõtlema, et tegelikult elab minu Eesti-mina suures osas mälestustele põhinedes, seda just sõprade-tuttavate silmis, kes tundsid mind ainult mingites teatud situatsioonides ja kohtades. Elu on ju edasi läinud, minu puhul jah Austraalias, mis on mind muutnud vastavalt vajadusele, aga samamoodi oleksin ma tõenäoliselt muutunud ka Eestis elades. Lahkudes olin ma alles ülikooli lõpetanud nooruk, nüüd võin öelda, et elu- ja töökogemus on muutnud mind täiskasvanud naiseks (mitte, et ma sellest koguaeg aru saaks või sellega leppida tahaks, haha).

Et selles suures mõtete virr-varris mingi kokkuvõte teha ning mitte mineviku nostalgiasse kinni jääda, olen järjest rohkem püüdnud teha teadlikke valikuid ja otsuseid, mis muudaksid mind õnnelikuks just praeguses ajas ja hetkes. Eestisse jään ma alati igatsema, see on minu kodu ja seal on minu pere! Küll ei saa ma lasta end sellel tundel halvata, sest minu elu on hoopis siin ja praegu ja mul on Isaac ning ühel päeval ka loodetavasti oma kodu ja oma pere. 🙂

Selline veidi teistmoodi postitus siis täna ja ma loodan, et teid nüüd ära ei hirmutanud. 🙂 Tundsin, et on vaja oma mõtteid jagada ja kus siis veel seda teha, kui mitte oma “Elu Välismaal” blogis, kuna see on kindlasti suur osa välismaal elamise juures.

Categories: Austraalia, Eesti | 6 kommentaari

EBA 2016

Kuna paljud blogijad on välja toonud oma lemmikblogid ja kelle poolt nad Eesti Blogiauhindade jagamisel hääletasid, siis ega minagi saa ju kehvem olla. 😀 Alustuseks peab ära märkima, et minu kasutuses on hetkel 8 erineva IP aadressiga seadet (isiklikud- ja tööarvutid ning 2 telefoni), siis sain osades kategooriates lausa kõikidele lemmikutele hääled anda. 😀

Aiandusblogid – esialgu arvasin, et selles kategoorias ei anna ma ühtegi häält, kuna ma aiandusblogisid ei jälgi, aga oma üllatuseks leidsin sealt Ivari Saaremaa Mardi Talu blogi (arvasin, et leian ta taludeblogide seast) ja otseloomulikult andsin oma hääle talle. Ashtanga Jooga Koolis töötades sai kolleeg Ivari tegemistele ikka kaasa elatud ja korra olen talle Saaremaale isegi külla jõudnud! Blogis kirjutab Ivar otse ja ausalt taluga seonduvatest töödest, muredest, rõõmudest – just nii nagu asjad on. Ivari blogi saad lugeda SIIT.

Elu välismaal blogid – kuigi ahvatlus enda poolt 8 korda hääletada oli suur, haha, siis leidsin, et nii pole ikkagi aus ja minu hääle said Siiri (vaata SIIT), Hanna (vaata SIIT) ja Grete (vaata SIIT), sest mulle meeldib teiste eestlaste tegemistest Austraalias lugeda. Hanna oli meil augustis siin vabatahtlikuks, Siiriga tutvusime üsna juhuslikult blogide kaudu ja Grete blogi leidsin Eestlased Austraalias grupist Facebookis. Lisaks sai minu hääle ka Anu, kes alati väga humoorikalt ja lahedalt oma Kanada seiklustest kirjutab (loe SIIT).

Elulised blogid – siin kategoorias jälgin üsna mitmeid blogijaid, aga hääle said seekord Mallukas (loe SIIT), Triinu Liis (loe SIIT), Renate (loe SIIT) ja muidugi onutütar Heidi (loe SIIT) ehk samad nimed, kelle leiad ka minu loetavate blogide hulgast. 🙂

Kokandusblogid – minu hääle sai siin Helena-Laura (vaata SIIT), kelle blogi alles hiljuti avastasin ja iga postitus pani suu lihtsalt vett jooksma! Tunnen Helenat samuti joogakooli aegadest ja ei teadnudki üldse, et ta kokkamisega sedasi tegelema on hakanud. Lisaks sai hääle Sandra (vaata SIIT), kelle blogiga juba aastaid tuttav olen ja kelle retsepte tihti siin kasutame, kui meil taimetoitlastest või veganitest külastajad on.

Moeblogid – arvasin, et see kategooria jääb tühjaks, aga kuna jälgin huviga Mai tegemisi, kes ühtlasi on ka minu kunagine kooliõde (loe SIIT), siis sai tema minu hääle.

Pere- ja beebiblogid – kuigi olen ka siit kategooriast nii mõnegi nimega tuttav, siis regulaarselt loen küll vaid Briti blogi (vaata SIIT) ja tema sai ka minu hääle.

Remondi- ja sisustusblogide hulgast andsin oma hääle kunagisele kooliõele Delinale (vaata SIIT).

Kultuuri-, foto-, arvamus-, DIY-,  haridus-, ilu-, investeerimis-, poliit-, raamatu-, reisi-, spordi-, tehnika-, talude-, tervise ja kaalulangetus-, video- ning noorukiteblogide nominantidest ei jälgi ma kedagi. Mõningad nimed on tuttavad, kuid ei loe neid regulaarselt, seega jätsin hääletamata. Samuti olin igav ja jätsin vastamata lisaküsimustele, sest ei osanud kõiki erinevaid blogisid kuidagi ühte patta panna ja omavahel võrrelda.

Sellised said minu hääled sel aastal ja kuigi ma mingeid auhinnalisi kohti enda blogi osas ei oota, siis ootan igatahes põnevusega tulemusi. Eriti huvitavad mind kategooriad, kus on esindatud ka nn. kuulsad ja tuntumad blogid.

Kes veel aga oma hääli andnud pole, siis seda saab teha SIIN. Kui Sulle minu blogi lugeda meeldib, siis minu leiad ikka “Elu Välismaal” kategooria alt! 🙂

Categories: Austraalia, Eesti | Sildid: , | Lisa kommentaar

Päev Mossmanis

Ma ei tea, kas nüüd nutta või naerda, aga täna selgus siis lõpuks, et tarkusehambad saab mul kenasti ükshaaval välja tõmmata, pean ainult ajad kirja panema. Ei ole vaja kirurgi ega miskit ja saan Mossmanis oma asjad kõik korda. Jess, lõpuks ometi!

Sama soojaga käisime ka Mossmani kohtumajas, kus võtsime oma bussi lõpuks Queenslandis arvele ja saime Tasmaania numbrimärkidest lahti. Reaalsuses peaks seda tegema 2 nädala jooksul uude osariiki kolimisest, aga noh, ups! 😀 Kui me juba seal olime, lasime ühtlasi ka pataka dokumente ära atesteerida, mille üle kohtutöötaja küll väga õnnelik polnud, aga tehtud sai – ta jäi oma lõunale vaid 5 minutit hiljaks. 😀

Kui juba kodust välja sai, siis käisime lõunatamas ühes imeilusas kuurordis, mis asub Mossmani külje all jõe ääres vihmametsa keskel. Tegu on Silky Oaks Lodge‘ga, kus on 40 tuba, restoran ja spa ning öö saab seal veeta kusagil 400+ AUD eest. Vaata nende kodulehte siin. Me nautisime lõunatades imelist jõevaadet ning hiljem saime kiire ringkäigu osaliseks, kus meid viidi ka ühte tubadest. Seda nimetatakse site inspection’iks, mida tavaliselt reisiagendid tegemas käivad, et müüdavate toodetega tutvuda, aga teinekord teevad seda ka konkurendid, et teada, mida pakutakse ja kuhu kliente saata, kui endal näiteks saadavust pole või kui nad soovitusi küsivad. Näppasin nende kodulehelt mõned pildid, et te ka aimu saaks:

Restoran

Vaade restoranile jõe teiselt kaldalt

Tuba

Lõpetuseks nalja ka – sain oma esimese blogi koostööpakkumise! Pakkujaks oli Eesti laenufirma, kes sooviksid oma reklaambännerid mu blogi lehele panna ning iga nende teenusega liitunud uue kliendi eest teeniksin ma nii 30 EURi. 😀 Olin väga meelitatud, aga jätsin seekord siiski võimalust kasutamata. 😀

Categories: Austraalia, Daintree, Eesti, Queensland | Lisa kommentaar

Hääletus läks käima NÜÜD!

Kes veel kursis pole, siis Eesti Blogiauhindade hääletus on nüüd käimas ja kestab see kuni 31.maini. Hääletada saab SIIN ja minu blogi asub kenasti “Elu Välismaal” kategooria all. Kahjuks ma ise küll üritusele minna ei saa, aga kel mahti, siis seadke sammud 11.juunil kohvikusse Wabadus, kus parimad blogijad tunnustatud saavad ning külastajatele jagub samuti üllatusi. 🙂

Meil on selja taga kaks vaba päeva, millest esimese veetsime Port Douglases ja Cairnsis (töö)asju ajades. Mina käisin viimast auku parandamas hambaarsti juures, kus tehti mulle nii kõva tuimestav süst, et alles 6 tundi hiljem sain rääkida nii, et minust aru saadi ja söök-jook ei voolanudki mööda lõuga laiali. 😀 Täna saime jälle paadi merele viia ning vaatamata natuke liiga tugevale tuulele oli meil imetore päev, püüdsime palju kala (mina sain päeva suurima :P) ja õhtul ligunesime mullivannis. 🙂 Videomaterjal tulekul!

Categories: Austraalia, Daintree, Eesti, Queensland | Lisa kommentaar

Blog at WordPress.com.