Uus-Meremaa põhjasaar – osa 4

Üheksanda päeva pärastlõunal jõudsime omadega kohale Bay of Plenty piirkonda jäävasse Rotorua linna, mis on eelkõige teada-tuntud oma eripärase aroomi poolest. Kahjuks pole tegu kõige meeldivama lõhnaga, vaid hoopis midagi mädamuna haisu meenutavat. 😀 Põhjus on lihtne, Rotorua ja sealne piirkond on Uus-Meremaa vulkaanilise tegevuse keskmeks – aktiivseid vulkaane sealt enam ei leia, aga tegevus maapinna all siiski käib. See väljendubki siis omakorda gaasides (ja nendega kaasnevas haisus), mis ennast maa seest välja pressivad erinevatel viisidel, on nendeks siis kuumaveeallikad, kuuma vett purskavad geisrid, keevad mudajärved või veidrad pinnavormid. Hais polnud tegelikult midagi hullu ja 24/7 seda tunda ka ei olnud, vaid teatud kohtades.

Rotorua asub järve kaldal ja nii võtsime omale ööbimise linnast umbes 10-minutilise autosõidu kaugusele vaiksemasse piirkonda täpselt jäve äärde. Meie päralt oli eramaja alumine korrus, kust avanes järvele imeline vaade. Saime kasutada suurt kööki, elutuba, magamistuba koos WC ja vannitoaga, mis kõik oli väga mugavalt ülemisest korrusest eraldatud. Lisaks oli meil oma terassil taaskord mullivann. 🙂

Esimesel õhtul külastasime Te Puia kogemust, mis hõlmas endas mitmeid erinevaid osasid. Tegu on Uus-Meremaa põlisasukate maori’de külaga, kus antakse edasi nende kultuuri aspekte ning lisaks asuvad seal ka geisrid ja mudajärved. Õhtu esimese osana saime vaadata, kuidas valmivad traditsioonilised nefriidist ehted ning mismoodi käib käsitsi lina punumine. Uus-Meremaa vääriskivi jade ehk nefriit on maori’de kultuuris väga olulisel kohal ja ehted on ka väga väärtuslikud. (Mitte segamini ajada näiteks Hiina või Kanada nefriidiga, mis veidi teist rohekat tooni ja tihtipeale Uus-Meremaa nefriidi pähe müüa proovitakse.)

Edasi liikusime Pohutu geisri juurde, mis purskab umbes 1-2 korda tunnis. Tippkõrguse 30 meetrit magasime me kahjuks maha, aga võimas oli vaatepilt (ja hais :D) sellegipoolest. Tegime mõned pildid ja liikusime edasi Kiwi linnu maja juurde enne selle sulgemist. Nägin kiwi’sid eelmisel korral Uus-Meremaal käies ühes teises loomapargis, kahjuks on neid vabas looduses näha väga harv – vaatamata piirkondadele, kus teeääres nende kohta isegi vastavad liiklusmärgid on.

Õhtu järgmiseks osaks oli maori’de kultuuriprogramm, kus meid tervitati sõjarituaali saatel nende pühamusse. Seal kuulasime-vaatasime nende tantse-laule ja sain isegi ühes naistetantsus kaasa lüüa. 🙂 Ei puudunud muidugi kuulus haka. Kultuuripoolele järgnes õhtusöök, mille keskmeks oli traditsiooniline hangi ehk maa sees kuumadel kividel küpsenud toit, mis traditisooniliselt koosneb kanast, sealihast, täidisest (ingl. k. stuffing), kartulitest, porganditest, kõrvitsast, maguskartulist ja kapsast. Hangi‘le lisaks pakuti ka teisi Uus-Meremaa köögi klassikuid nagu austrid, merekarbid, toores kala (mis sidrunimahlas “küpsenud” ning kookoskoore ja vürtside ning maitsetaimedega kokku segatud), magusa poole pealt Pavlova jms.

Kui kõhud täis, istusime kõik pikkadesse golfikärusid meenutavasse “inimeste liigutajase” ehk people mover’isse ning meid sõidutati tagasi Pohutu geisri juurde, kus istusime kuumadel kividel, jõime kakaod ja imetlesime tuledes geisrit ning kuulasime veel külavanema huvitavaid lugusid nende hõimu ja ajaloo kohta. Kokku kestis meie kogemus umbes 5 tundi ja jäime mõlemad väga rahule – mina kui turist ja ka Isaac, kui kohalik. 🙂

10. päeval saime lõpuks veidi vabamalt võtta, tervis hakkas mul korralikult paranema ning otsustasime päevaseks tegevuseks minna Polynesian Spa mineraalvetesse mõnulema. Kuigi Rotorua ümbruses leidub mitmeid naturaalseid kuumaveeallikaid, kus ei pea midagi maksma, otsustasime esimeseks kogemuseks siiski päris spa kasuks. Oleks mu tervis parem olnud ja soojem aastaaeg, siis oleks me kindlasti läinud pigem loodusesse neid avastama. Hind oli külastuse kohta üsna kopsakas ja ma olen ilmselt ära hellitatud uute Eesti spa-dega, aga wow faktor jäi sealt saamata. Ärge saage valesti aru – asukoht oli mega, otse järve ääres imeilusa vaatega ning erinevate temperatuuridega kuumavee basseinid olid ülimalt mõnusad. Lihtsalt kogu kogemus oleks võinud olla veidi rohkem läbi mõeldud ja dekoor vajas kindlasti korralikku uuendust. Et spa külastuse ostmisega sai päris korraliku allahindluse erinevatelt hoolitsustelt, siis broneerisingi endale näohoolituse, mis oli mõnus, kuid pigem lihtsalt silitamine ja massaaž. Kokkuvõttes jäime kogemusega rahule, aga ma uuesti tagasi sinna ilmselt ei läheks.

Järgmisel päeval oli ilm üsna kehvake, aga pakkisime end jälle korralikult riidesse ning sõitsime linnast välja Hobbiton’i ehk Kääbikla filmi võtteplatsile. See tegevus oli üks neist, mis oli mu turistilõksude tegevuste must-do listis ja nagu selliste kohtadega ikka, siis ootused-lootused ei olnud just kõige suuremad. Seda toredam oli aga tõdeda, et kogu lugu võtteplatsi taga ja üleüldine kogemus oli väga hästi organiseeritud ning läbi mõeldud. Meie giid andis meile piisavalt aega piltide tegemiseks, rääkis toredaid lugusid ja jäime päevaga igati rahule. 🙂

Päev 13 oli kauaoodatud päev, mil ootas ees reisi kõige kardetum tegevus – white water rafting ehk parvetamine Kaituna jõel, kus asub maailma kõrgeim kosk mida sellistel tuuridel parvetatakse – 7 meetrine Tutea kosk. Valisime selleks Rotorua Rafting firma ja olen nii õnnelik, et just nendega läksime, sest kogu tiim tegi suurepärast tööd ja isegi mina suur argpüks nautisin adrenaliinirohket päeva täiel rinnal. Vesi oli vaid 12 kraadi, seega pakiti meid kõigepealt kummiülikondadesse, mille peale saime jakid ja päästvestid, pähe kiivrid ja jalga papud. Külm vesi hirmutas mind vast kõige rohkem, samas on talv kõige parem aeg jõele minekuks, kuna vett on palju ja kosed kõik täies hoos. Mis seal ikka, meid pandi samasse paati koos ühe Austraalia paariga ja minek! Meie giid oli ülienergiline ja ei lasknudki väga midagi mõelda või kahelda, koguaeg olime liikumises ja nii saingi üsna kähku oma hirmust üle. Külm vesi ehmatas algul ära, aga samas harjus sellega kähku. Alustuseks läbisime paar väiksemat kärestikku, et harjuda erinevate tehnikatega ning tegime pausi, et vanadelt tammi varemetelt jõkke hüpata. Huh, see oli hirmus! 😀 Ei läinudki kaua, kui oli aeg alla lasta päeva põhikohast ehk 7 meetrisest Tutea kosest ja nagu giid enne laskumist ütles, siis meil oli 50:50 võimalus, et kas saame kenasti alla või lendab parv tagurpidi. Nagu arvata oli, siis ega kaua ei läinud, kui poole laskumise pealt tundsime, et nüüd käime ümber ka ja kose alla jõudsin ma juba parve all. 😀 See osa polnudki enam hirmus, kuna vees tunnen end üsna kindlalt ja meile oli enne tehtud korralik treening, mida täpselt sellisel juhul teha. Saime end tagasi paati kogutud ja jätkasime mööda jõge edasi liikumist. Meile anti võimalus ühest väiksemast kosest ise alla ujuda ning viimase kärestiku juures saime korraliku külma dušši, kui parve nina otse kose sisse suunasime ja seal lihtsalt seisime. 😀 Kokkuvõttes läheks kohe praegu tagasi ja soovitan seda kõigile, kes sinna kanti peaks sattuma. Sobib isegi neile, kes ise ujuda ei oska ning hind on ka vägagi mõistlik. Kindlasti ägedaim ja meeldejäävaim kogemus kogu reisilt!

Suur patsutus õlale, kui veel siin oled ja seda teksti loed. Võtan reisi viimased kaks päeva nüüd kiirelt kokku. 14. ehk viimasel päeval Rotoruas külastasime veel üht geotermilist parki, mis oma olemuselt oli erinev Te Puia’le. Koha nimeks on Hells Gate Geothermal Lake and Mud Spa ja sealt leidis erinevate omadustega kuumavee järvesid ning allikaid, lisaks näiteks ka mudavulkaane. Jalutasime giidi saatel pargis pea kaks tundi, tundsime jalge all pehmet maapinda mis üsna tihti praguneb ja muutub ning kogemuse lõpetasime privaatses mudavannis, millele järgnes väävlibassein. Jällegi, hind oli päris krõbe ja koht vajas üsna korralikku remonti, aga kogemusena oli tegu igati vahva ettevõtmisega ja soovitaksin sinna kindlasti minna.

15.päeval sõitsime tagasi Auckland’i, kus peatusime taas lennujaama lähedal asuvas hotellis. Tagastasime oma rendiauto ning suundusime kesklinna ja külastasime Skytower’it, kus vaatasime hulljulgeid inimesi, kes torni otsast benji hüppeid tegid.. huh! Õhtul käisime veel Isaac’i kahe tädiga teppanyaki restoanis söömas, mis minu jaoks oli esmane kogemus, et kokk valmistab kogu söögi lauas, millega käib kaasa ka vastav show. Mulle seal väga meeldis ja meil oli lõbus õhtu. 🙂

16. päeva varahommikul suundusime lennujaama, kust lendasime taas läbi Melbourne’i Perth’i ning koju jõudsime lõpuks 6.septembri pärastlõunaks. Vaatamata mu haigusele jäime me oma reisiga ülimalt rahule ja saime just täpselt parajas koguses aega perega, seiklust ning puhkust! 🙂

Categories: uus-meremaa | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: