Uus-Meremaa põhjasaar – osa 3

Tagasi Uus-Meremaa reisijuttude juurde, sest on vist aeg meie seiklused lõpuks kokku võtta. 🙂 Jäin viimati 6. päeva juurde, mil oli meie eesmärk sõita New Plymouth’ist Mount Ruapehu lähistele, täpsemalt Tongariro Springs Boutique Suites majutusse. Enne kohalejõudmist peatusime mäe jalamil asuvas Ohakune külas, kus käisime lõunal, varusime söögi-joogipoolist ning ostsime järgmiseks päevaks mäepiletid suusatamiseks, koos riietuse- ning varustuserendiga.

 

Pärastlõunaks olime lõpuks oma sihtpunktis (vaata SIIT) ning plaan oli ülejäänud päeva lihtsalt lõõgastuda. Tongariro Springs Boutique Suites oli ainus majutuskoht, mis meil juba enne reisi broneeritud oli. Nimelt otsisime väga pikalt meile just sobivat ööbimiskohta sealses piirkonnas, kuna meil oli üks suur tingimus, mis kindlasti täidetud pidi olema – mullivann! Tahtsime sellist ehtsat mägimajutust, et peale pikka päeva suusatamist saaks oma valutavad koivad kuuma vette pista ja lihtsalt liguneda. Leidsime palju hostelite stiilis suusabaase ja ülikalleid hotelle, kuid lõpus ostus valituks just Tongariro Springs Boutique Suites. Koht oli unikaalne, kuna oli ilma töötajateta – check-in’i jaoks saadeti kõik info meilile ning kohapeal kedagi meid ees ei oodanud. Kokku oli kompleksis tube 7 ja esimesel ööl olid seal peale meie veel kaks paari. Tuba ise oli pisike, kuid puhas ja lihtne ning ilma köögi(nurga)ta, aga seda teadsime ette. Küll aga müüs meile selle majutuskoha just fakt, et külastajate kasutada oli väljas asuv mullivann ning samuti ka soojendusega allikaveega suur bassein! Samuti oli hinnaklass igati mõistlik ja seetõttu võtsime seal kaks ööd, et enne ja pärast suusatamist seda luksust nautida. Et mu tervis oli ENDISELT ülimalt kehv, otsustasin ma esimesel õhtul haigust enda seest 42 kraadises mullivannis välja higistada nii palju kui võimalik, et järgmisel päeval suusatamiseks enam vähem inimesena tunda.

Varahommikul vedasime end taaskord magamatutena voodist püsti, kuna mu köhimine oli täiesti väljakannatamatuks muutunud öösiti. Veidi pahuratena ajasime omale sada kihti riideid selga ja olime valmis suusatamisele vastu astuma. Või noh, ma ei saa öelda, et ma valmis olin, aga minema pidi – raha oli samuti makstud ja olgu öeldud, et odav lõbu see just polnud. Küll aga muutus mu enesetunne kähku paremaks, kui me mäest üles sõitma hakkasime, et suusakompleksi jõuda. Nimelt on Mount Ruapehu üks ligipääsetavamaid suusakuurorte, kuhu saab enamasti ilusa ilma korral ise oma autoga kohale sõita.

Alustuseks läksime ja organiseerisime kohe oma rendiriided (püksid, joped, kindad ja prillid) ning varustuse (saapad, suusad, kepid). See protseduur võttis omajagu aega peale mida haarasime kohvid ja hommikusöögid. Meil mõlemil oli kella 11ks broneeritud tunnid, mul täiesti algajate oma ja Isaac’il veidi rohkem edasijõudnute oma. Et aga meil üle tunni aja aega oli ja kogu varustus juba seljas, siis otsustasime õppealas siis omal käel harjutada. Ahjaa, kas ma ikka mainisin, et ma polnud kordagi mäesuusatamist oma elus enne proovinud? Kes mind paremini tunneb, siis teate, et ma pole suurem asi spordisõber kunagi olnud, eksole, rääkimata siis tegevustest, mis mind korralikult enda mugavustsoonist välja viivad. Ma kipun ikka korralikult endasse sulguma ja argpüksi kombel kõigele vastu puiklema. Nii tuleb mind ikka päris karmi sõnaga edasi liikuma saada. 😀 Nagu arvata oli, polnud ma veel korralikult üldse midagi proovima hakanud, kui juba selili mööda väikest (ilmselt lastele mõeldud haha) langust alla veeresin ja endale lubasin, et sellega minu suusatamine ka lõpeb. 😀 Ühe korra vist proovisin veel, kui pool tundi hiljem tagasi üles olin saanud – seekord veeresin vist nägu ees alla. 😀 Selge – minu sihiks sai kohvik, kust ma pühalikult enne kella 11 liikuda keeldusin. 😀 Isaac oli tubli ja tuhises juba kenasti seal õpialal üles-alla samal ajal.

Kell 11 saime oma treeneritega kokku ja Isaac läks oma õpetajaga ees ära, mina jäin oma grupi ja õpetajaga, kes käskis meil suusad jalast võtta, et saaksime kõik teokombel tagasi õpialale kõndida. Meid oli grupis umbes 6 ja üsna kiirelt sai mulle selgeks, et päris algajate asemel oleks pidanud ikkagi 2. taseme võtma (Isaac võttis kolmanda taseme). Veetsime vist pool tundi õppimas, kuidas suuski jalga panna ja ära võtta ja suuskade peal seista. Kuigi äpuks ma end pean, siis see samm oli mul igatahes juba selge. Aga mis seal ikka, läksin tunni tempoga kaasa ja proovisin uut kõrva taha jätta. Peamiselt veetsime suurema enamuse ajast õppides, kuidas enda suunda reguleerida ja hoogu maha võtta. Kuna tunni tempo oli väga aeglane, siis tuli ette palju ootamist ja ühe koha peal seismist, mis hakkas päris kiirelt haiget tegema mu paremale jalale, mis eelmise aasta juulis kipsis oli. Et mäesuusasaapad on nii jäigad ja ei lase jalal üldse liikuda, läks mu jalg poole tunni pealt krampi ja pidin tegema pausi, et saabas jalast võtta ning jalale puhkust anda. Lõpuks saime me õnneks ka õpiala mäekesele päriselt laskma minna, mis oli väga tore ja üllataval kombel nauditav tegevus, kui Sa selg või nägu ees lihtsalt alla ei veere. 😀 Selleks hetkeks oli meid isepäi jäetud kolmekesi, ülejäänud vajasid veel treeneri abi või olid tunnist loobunud. Isaac oli selleks hetkeks edasi liikunud tool-liftiga kõrgematele radadele ja paistis ka oma päeva väga nautivat. Tunnid lõppesid meil samal ajal, selleks hetkeks olid mul saapad jalas olnud üle 5 tunni ning kahjuks lõppes minu suusatamine ka sel hetkel, kuna valu paremas jalas muutus lihtsalt väljakannatamatuks ning jalg tõmbus krampi iga kord, kui saapa tagasi jalga panin. Ma ei lasknud sellest aga end heidutada, olin oma eesmärgi täitnud ja suusatamist nautinud. Nii sõitsin ma hoopis koos Isaac’iga liftiga mäest üles, nautisin vaadet baari teenuseid ning vaatasin, kuids Isaac suusatas.

Õhtust sõime majutuse lähedal asuvas pubis, kus hakkas päev mäel ja värskes õhus tunda andma. Nii suundusimegi tagasi ja otsejoones soojendusega basseini, mida me veel järgi proovinud polnud. Vahemärkusena peab ära mainima, et enda liigutamine ja päike aitasid vist ka kaasa, aga hakkasin end ka grammi võrra paremini tundma. Peale meie ei ööbinud majutuskohas kedagi ja see õhtu oli üks reisi meeldejäävamaid kogemusi. Väljas puhus maru tuul ja kraadid olid pea et nullilähedased. Basseinivesi oli umbes 40 kraadi, mistõttu tõusis sealt palju auru ja nii ma seal hulpisin selili vaadates täiesti selget tähistaevast läbi auruloori, mis kuumast veest basseinist õhku tõusis. Maagiline. Et tegu oli allikaveega mõjus see veel eriti hästi valutavatele kontidele ja lihastele. 😀 Majutuse ümber oli täielik tühermaa, mis tekitas tunde nagu oleks maailma otsa jõudnud omadega. Tuppa naastes kukkusime mõlemad jalapealt voodisse.

Kaheksanda päeva hommikul asusime teele Rotorua linna poole (190km), mis pidi jääma meie peatuspaigaks järgmiseks 5 päevaks. Meil olid välja vaadatud mõned tegevused, mida kindlasti teha plaanisime, kuid otsest kava paika polnud pandud. Teel otsustasime leida AirBNB kaudu soodsa majutuse, et saaks lõõgastuda ja seda õiget puhkuse osa nautima hakata, autos oleks olnud lihtsalt liiga külm magada.

Teel peatusime võimsa Huka kose juures:

Rotorua seiklustest ning reisi viimasest õhtust Auckland’is juba Uus-Meremaa reisipäeviku järgmises ja viimases osas!

Categories: uus-meremaa | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: