Maasikad ja killerkotid

Enne kui Uus-Meremaa reisijuttudega jätkan, mõtlesin vahelduseks panna kirja mõned faktid, mis mulle viimasel ajal silma on jäänud, kui Austraaliale omased isepärasused Eestiga võrreldes. 😀

Alustuseks küll teemast, mis ei ole mingi iseärasus, vaid hoopis päris ebameeldiv ja kurb – nimelt on Austraalias hetkel maasikakriis. Mõned nädalad tagasi leiti idarannikul poest ostetud maasika seest õmblusnõel, mille keegi haige inimene sinna pannud oli. Nõelu hakati maasikate seest leidma kiirelt ka mujalgi ja kui algul arvati, et et see haige tegu piirdus vaid Queensland’i osariigiga, siis üsna pea ilmusid samad juhtumid ka meil siin Perth’is. Ehk leidus haigeid kopeerijaid, kes seda õelat tegu jätkasid. Nii langes maasikate müük päevapealt kolinal ja kuna maasika hooaeg on täies vinnas, jäid farmerid suurde hätta, sest suurem osa sissetulekust kadus ja saak läks hukka. Paljud inimesed kui ka ettevõtted (kaasaarvatud minu töökoht) võtsid lähenemise “Cut them up, don’t cut them out” ehk “Lõika nad tükkideks, ära lõika neid välja”, mis innustas inimesi farmereid toetama ja maasikaid siiski ostma ning enne tarbimist lihtsalt tükkideks lõikama, veendumaks et ohtu ei ole. Meil on menüüs hetkel näiteks spetsiaalsed maasikapõhised magustoidud, kokteilid, mahlad ja smuutid.

Nii otsustasime meiegi oma vaba päeva tegevuseks täna valida maasika korjamise ja sõitsime kodust umbes 40km Perth’i poole Lena maasikafarmi. Valisime põllul ühe keskmistest vagudest ja korjamise ajal sõime ikka päris korralikult ka, seega peenra lõppu jõudes oli süda paha juba. 😀 Koju viisime endaga üle 3kg maasikaid, mille eest tuli välja käia $12 ehk umbes 7,48EUR (hinna sees ka sissepääs ja pappkast). Puhastasin marjad kõik ära, osa rändas külmikusse ja osa sügavkülma ning valmistasin omale suure kausi lapsepõlveklassikut ehk maasikaid piimaga, mis tõi ikka korraliku nostalgia peale ja maitses ikka täpselt sama imeliselt, kui lapsena. 🙂

Tulles tagasi kaupluste juurde, siis Austraalias on käinud toidupoes (suurtemates kettides nagu Woolworths, Coles, IGA) majandamine selliselt, et klient laob oma ostud lindile ning müüja, kaupa läbi lüües, pakib kogu kraami samal ajal kliendile kilekottidesse. Kotid on tasuta, kuid vaid veidike suuremad, kui need läbipaistvad puu- ja juurvilja kilekotid, mida Eestiski leiab. Lisaks on nad veidike vastupidavamad ja sangadega. Nii aga juhtus tihti, et suurema toidušopingu puhul tulid koju 20-30 kilekotiga, millega pärast eriti midagi peale hakata ei olnud. Meie kasutasime neid mahlapressis tavaliselt ülejäägi kogumiseks või prügikottidena nagu valdav enamus inimesi. Teisalt oli selles muidugi ka oma mugavuspool, ei pidanud poodi minekut ette planeerima, oma kotte kaasa võtma või kottide eest maksma. Muidugi oli võimalik suuremaid kilekotte osta, samamoodi ka taaskasutatavaid kotte, millesse müüja siis kogu kraami jälle pakkis. Üleüldiselt polnud aga seline tsükkel mitte kuskilt otsast loodusesõbralik ja nii võtsid sel aastal enamik osariike vastu otsuse sellisel kujul kilekottidele keeld peale panna.

Lääne-Austraalias läks keeld jõusse 1.juulil

Keelule eelnes palju promo – telereklaamid, suured bännerid ja plakatid poodides, kassade juurde tekkis virnades suuri taaskasutatavaid kilekotte müügiks 15 senti/tükk (0,093 EUR) või riidest kotte 99 senti/tükk (62 eurosenti). Mis aga mulle nalja pakkus oli inimeste hala ja pahameel, kui antud päev aga kätte jõudis.. Tekkis selline tunne, et kas tõesti on võimatu nii palju ette mõelda, et hmm lähen poodi ja äkki võtaks koti kaasa? Ega isegi pean tunnistama, et olin eelneva korraldusega nii harjunud, et kuigi meil oli kodus päris mitu riidekotti juba enne, siis neid 99 sendiseid on ikka juurde tulnud küll. Aga nüüdseks oleme pannud mitu tükki autosse ja üldjuhul, kui kodust jala poodi lähen, siis pole raske meeles pidada, et kott tuleks kaasa võtta. Inimeste pahameel läks aga nii kaugele, et osad kaupluste ketid kaalusid siin vahepeal isegi killerkottide tagasitoomise. Täiesti naeruväärne pseudoprobleem minu meelest! Kauplusekett ALDI, mis on üks niiöelda odavkettidest kasutab näiteks hoopis vastupidist taktikat: käru saab lunastada 2 dollarilise mündi alusel, müüja kaupa ei paki ja kilekottide eest on tulnud alati maksta. Inimesed ikka käivad ja probleeme ei ole.

Täiesti eraldiseisva teemana, sain vist alles kuu aega tagasi teada, et Austraalias on keelatud koeraga ühistranspordis sõitmine. Minu mäletamist mööda Eestis ju ikka võis, kui koeral suukorv peas oli? Siin on see lubatud ainult juhul, kui tegu on abikoeraga ja olemas vastav tõend. See tundus mulle kuidagi nii iseenesestmõistetava õigusena, et olin seda kuuldes täitsa üllatunud.

Vot sellised mõtted täna. Järgmine kord jutustan teile, kuidas ma esimest korda Uus-Meremaal mäesuusatamas käisin ning meie reisi viimasest peatuskohast Rotorua’st.

Categories: Austraalia | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: