Uus-Meremaa põhjasaar – osa 2

Neljanda päeva hommikul võtsime suuna tagasi lõuna poole, meie sihtkohaks oli 420km kaugusel asuv Waitomo linn. Et aga olime plaaninud tagasiteel veelkord Isaac’i pereliikmetega kohtuda, venis sõit päris pikaks ja päriselt teele saime asuda alles pärastlõunal, kui sõita oli jäänud veel üle 260km.

Otsustasime sel õhtul uuesti autos magamisele võimaluse anda, kuna jõudsime Waitomo lähedale õhtupimeduses ja ei näinud mõtet kuskil ööbimise eest maksta. Nii tuli appi Wikicamps NZ rakendus, mille kaudu ka Austraalias reisides oleme tasuta (kui ka tasulisi) telkimiskohti leidnud. Pimedas oli veidi raske aru saada, kui ägedas kohas me täpselt olime, aga kui täiskuu mäe tagant end ilmutama hakkas, saime aru, et tegu on vist päris vinge kohaga. Saime parkida end täpselt jõe kaldale, mille tagant tõusis kaljusein ja istusime veidi isegi õues, enne kui külm päris ligi hakkas. Sel ööl köhisin suurema enamuse ajast, et ühel hetkel pidin end isegi üles ajama, et eesistmelt oma kurgutablettide varu üles otsida. Võib etteruttavalt öelda, et hommikul ärkasime mõlemad väga väsinult.

Põhjus, miks me Waitomo lähedal üldse ööbisime, oli lihtne – meil oli kella 9ks broneeritud ekskursioon kuulsates Waitomo glowworm koobastes. Google ütleb, et glowworm on eesti keeles jaaniuss, aga tegelikkuses on sealsetes koobastes leiduvad vastsed siiski erinevad meile tuntud jaaniussidest. Idee jääb aga samaks, pimedates koobastes leidub sadu-tuhandeid vastseid, kes imeilusalt koopa laes helendavad ja keda tuhanded turistid igal aastal vaatamas käivad. Kuulsaim Waitomo koobas, kus neid kõige rohkem leiab, on koobastest tegelikult kõige väiksem ja sealne tuur kestis umbes tunnikese. Tuur ise lõppes väga ägeda paadisõiduga pilkases pimeduses, kus meie kohal leidus tohutus koguses glowworm‘e ja tekkis tunne nagu vaataks tähistaevast. Pilte ja videoid seal teha ei tohtinud ja pidi olema imevaikselt, sest muidu võivad vastsed ehmuda ja “tuled kustu panna”.

Pilt Internetist

Teiseks koopaks valisime Ruakuri koopa, kus leiab aset koobastest pikim jalutustuur ning kus on võimalik ka parvetama minna, mille me seekord vahele jätsime. Sealne ekskursioon võttis aega paar tundi, mille jooksul nägime veel glowworm‘e, teisi parvetajaid ning imeilusaid moodustusi. Mulle seal väga meeldis ja kui kunagi tagasi peaks minema, siis prooviks isegi selle black water rafting‘u (ehk parvetamise maa-aluses koopas) järgi.

Edasi oli meie siht jõuda pärastlõunaks New Plymouth’i linna, kus elab Isaac’i tädi oma perega ning kelle juures me järgmised kaks ööd peatusime. Läbida tuli 180km.

Tol päeval veetsime õhtu nendega ja suurt midagi ette ei võtnud. Mina läksin üsna varakult magama ja enesetunne oli sel õhtul kogu reisi vältel kõige hullem. Nii kui pikali heitsin, ma ainult köhisin, mistõttu möödus öö poolistukil veidigi magada üritades.

Järgmisel päeval veetsime aega Isaac’i vanaemaga ning pärastlõunal käisime kohalikus kaasaegse kunsti muuseumis, Isaac’i nõbu hobifarmis alpakasid ja muid asukaid vaatamas ning õhtu lõpetuseks kogu kambaga söömas.

Olin väga õnnelik, et saime veidi vaiksemalt võtta paar päeva, sest kuuenda päeva hommikul võtsime suuna sisemaale, et jõuda Mount Ruapehu juurde, kus järgmisel päeval oli meil plaan suusatama minna. Tervis oli endiselt kehv, aga tundus, et enam hullemaks ei läinud. Jätsime sugulastega hüvasti ning otsustasime valida halva ilma tõttu veidi pikema tee, ees ootas 275km sõitu.

Categories: uus-meremaa | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: