Üks pikk postitus

Eelmisel “nädalavahetusel” ehk meie vabadel päevadel, kolmapäeval ja neljapäeval, otsustasime kõrbekuumuse korraks seljatada ning sõitsime 400km lõunasse Esperance, täpsemalt Cape le Grand rahvusparki, Lucky Bay randa telkima.

Kuna üsna kiire ja pingeline töönädal oli just selja taga ja lahkusime kodust enne kella 7 hommikul, tegime poolel teel väikese uinaku, sest Isaac muutus ikka päris uniseks ja ega ma ka parem polnud. Kuhugi kiiret meil ei olnud ja meie bussi juures on ülimugav just see, et viskame lihtsalt madratsi sisse ja voodi ongi valmis. Lõunaks jõudsime Esperance’i, kus täiendasime toiduvarusid ning suundusime Lucky Bay telkimisala poole (linnast ca 60km). Et rahvusparki siseneda, tuleb tasuda pääsme eest, mis on $13 (8,37 EUR) auto kohta ning samuti tuleb tasuda ka telkimise eest, mis Lucky Bay’s on $11 (veidi üle 7 euro) inimene. Sealset telkimisala on meie Esperance’s elamisest saadik tunduvalt laiendatud ja süsteem on “kes ees, see mees”. Rahvusparki sisenedes otseselt me veel ei teadnud, kas koha saame – see selgus alles randa jõudes. Meil õnneks vedas ja saime ühe viimasetest kohtadest, hilisematel saabujatel enam nii hästi ei läinud. Kohale jõudes selgus ka teine tõsiasi, mis meil meelest oli läinud – Esperance’s on ALATI tuuline! 😀 Nii muutus kena päikeseline kevadpäev oma 21 soojakraadiga külmaks tuulekambriks ja kalastamisest ei tulnud mitte midagi välja. Aga pole hullu, meil polnud muud vaja teha, kui ära parkida ja “voodisse” lebosse visata. 😀 Käisime ka veidi jalutamas ning enne päikeseloojangut panin kõik riided omale selga, mis mul kaasas olid ja käisime rannaäärse grilli peal õhtusööki valmistamas. See oli omaette katsumus, aga elu ongi ju seiklus ,või mis?! 😛 Olles just enam vähem valmis magama minema, saabusid meie sõbrad Esperance’st, kes meil eelmisel aastal Daintree’s külas käisid. Jutustasime nendega väljas tuule käes lõdisedes umbes pool tundi, kuniks nad tagasi koju läksid. Öö oli algul bussis üsna jahe, aga õnneks mitte kauaks ja sai täitsa mõnusasti end välja magada.

Nagu viimaselt pildilt näha, siis parkisime enda “magamistoa akna” vaatega lahele ja varahommikul külge keerates avanes sealt küll kõige ilusam päikesetõus, mida ma näinud olen. 🙂 Telefoni sel hetkel välja võtma ei hakanud, sest see oli bussi esiotsas kindalaekas hoopis ja uni liiga suur. 😀 Teise uuendusena käib nüüd Lucky Bay rannas kohvibuss ja nii suundusime meiegi ärgates randa, et hommikukohvi rüübata ja vaadet nautida. Ilm oli teisel päeval endiselt tuuline, kuid õnneks soojem ja nii kannatas seal täitsa isegi ümbrust nautida. Kohv ise oli küll kõige kallima raha eest ostetud piimane lurr, aga sellele ei pea väga tähelepanu pöörama. 😀

Kuna tuul polnud endiselt vaibunud, jäid kalastusplaanid ka sel päeval ära ja nii läksimegi tagasi Esperance’i, kus käisime ühe tuttava juurest kiirelt läbi ning asusime koduteele. Vaatamata külmale ilmale oli siiski ütlemata mõnus rannikule saada ning vett katsuda – ma ikka ei suuda selle sisemaa kuivuse ning kuumusega ära harjuda. 😀

Reedel tööle naastes oli meil õhtul pubis 70ndate ja 80ndate üritus, mille puhuks sai ka end vastavalt üles löödud. 😀 Õhtu ise oli korraldatud koostöös kohaliku raadiojaamaga ning toimusid mitmed mängud ja tegevused.

Laupäeval tabas Kalgoorlie’t äikesetorm, milleks me kõik üsnagi valmis olime, kuna kuumakraadid olid juba päevi olnud seal 38 kandis. Milleks me keegi aga valmis polnud, oli 15 minutit täielikku kaost, mis jättis kogu linna ja ümbritseva piirkonna 50km ulatuses 3 päevaks ilma elektrita… aga alustame siis algusest.

Ma juhtusin just enne kella kahte olema registratuuris klientidele check-in’i tegemas, kui väljas läks täiesti pimedaks ning vihma ja rahet sadas külgepidi koos igasugu prahi ja muu sodiga. Taustaks hull müristamine ja äike ning üle 100km/h tuul. Raske oli aru saada, mis kuskil toimub, kui ühel hetkel hüüdis alkoholipoe vanemmüüja mulle, et teise hoone katus lendab minema. (Hotell koosneb mitmest hoonest.) Samal ajal hakkas alkoholipoe drive-through osa laest jubedalt vett läbi laskma, mis tähendas ainult üht – meie rõdul on midagi väga valesti, sest see asub täpselt sellle kohal. Helistasin kiirelt Isaac’ile, kes baarist kohale tormas ning ära lendavat katuse osa vaatama läks, kui ma üles meie korterisse jooksin. Ütlen ausalt, et see vaatepilt mis mulle avanes tundus esmapilgul ikka kordades hullem, mis kahju pärast välja tuli, aga sinnani ma jõuan. Mulle vaatas vastu rõduuks, mille ümber oli suur pragu ning kogu sein koos uksega rõdu poole vajumas. Samal ajal nägin ma läbi klaasukse tänavat, mida muidu sealt näha ei saa, kuna rõdu on täiesti kinni ehitatud koos seinte ja katusega. Näha oli, et kolmveerand seintest ning kogu katus on minema lennanud ja maru aina möllas väljas. Meie põrand krigiseb koguaeg korralikult (vana maja), aga sel hetkel tundus, et rõdu uksele lähenedes kukub kogu rõdu koos seinaga alla poodi. Ma ei mõelnud tol hetkel muule, kui et meie linnukesed koos oma puuriga on üsna ukse kõrval kohe, seega läksin ja vedasin nende puuri kiiruga vannituppa, mis on kõige kaugem punkt rõdust. Samal ajal jõudis ka Isaac ja teised töökaaslased üles ning otsustasime, et rõdule sel hetkel kohe kindlasti lähenema ei hakka.

Torm ise sai umbes 15 minutiga läbi ning tuli hakata tagajärgedega tegelema. Alla tagasi minnes oli näha, et rõdu minema lendamisega on purunenud veetoru, mis omakorda lekkis poe laelampidesse, seega kutsusin kohale torumehe ja elektriku. Kuna tegu oli laupäevaga, siis läks nende kohaletulekuga aega umbes 3 tundi.

Selgus, et torm oli räsinud kogu linna ning väga paljudes kohtades olid puud maas ning ka eletriliinid ja -postid. Kõige kurvemini läks kunstistuudiol, mis hoonesse kukkunud elektriposti tagajärjel maani maha põles ning autol, mis posti all pannkoogiks litsutud sai. Vaatamata kõigele, ei saanud tormis mitte keegi vigastada õnneks. Meil saabus ehitaja kahjusid hindama ning selgus, et rõdu siiski kannatab veel raskust ning ei hakka õnneks kuhugi kukkuma. Selleks hetkeks oli samuti selgunud, et suuremas osas linnast puudub elekter. Kuna meil oli vool alles, otsustasime restorani mitte sulgeda ja olime valmis kiireks õhtuks.

Restoran oli jõudnud vaid tund aega lahti olla ning inimesi muudkui tuli juurde, kui kell 18.30 elekter kadus ja siis oli selge, et kiirelt tagasi teda oodata ei ole. Mis seal ikka, ajasime inimesed uksest välja, pakkisime nii palju asjad kokku kui võimalik ja võtsin koos Isaac’i ja teiste töökaaslastega väljas istet ning.. hakkasime jooma. 😀 Mis meil muud teha oli, eksole. Tõin toast paar lampi ning istusime seal kuni 23.00ni ja hea oli, et nii tegime, sest siis selgus et kogu linn ning ümberkaudsed linnad 50km raadiuses olid ilma elektrita. Torm oli põhjustanud nii palju ohukohti, et kogu elekter lülitati lihtsalt välja. Me oma kohaloleku ja lärmiga peletsime nii mõnegi kutsumata külalise eemale, kes muidu võib-olla sisse oleks tahtnud murda – alarmid ju ei töödanud. Õhtu lõpuks jõudis kohale ka SES ehk State Emergency Services, kellele ma päeval helistanud olin, et abi vaja tänava turvaliseks tegemisel. Selleks ajaks olime me ise kõik juba ära teinud nii palju kui võimalik. Kuulsime siseinfot, et voolu pole nii pea oodata, kuna alles pühapäeval saadetakse Perthist lisajõudusid kohale.

Järgmisel hommikul asusime siis reaalsusele vastu, et elektrit tõesti nii pea vist tagasi ei saa.. räägiti, et äkki teisipäevaks. Pubi oli loomulikult suletud, kuid hotelliosas peatusid meil umbes 3-4 tuba, mis tähendas et kuhugi minna ei saanud, samas kuhu meil ikka minna oleks olnud. Kokad tulid külmkappe toidust tühjendama ning meie loopisime rõdult nii palju lahtisi juppe alla, kui võimalik. Generaatorite abiga taastati paaris kohas pärastlõunaks elekter, kuid mitte meil. Me veetsime päeva hoopis basseini ääres grillides.

Esmaspäeva hommikuks oli asjast juba korralikult kopp ees, kuna linnaosad meie ümber hakkasid kõik järgemööda elektrit tagasi saama ning kuuma jätkus ikka üle 30 kraadi. Dušši all sai käia ainult külma veega ning saia ja krõpsude söömisest hakkas villand saama. 😀 Võtsin kätte ja koristasin kogu korteri ära ning viskasin kõik halvaks läinud toidud külmkapist ära. Isaac lõikas samal ajal prahti väiksemaks, et see tänavalt prügimäele viia. Olime juba valmis kolmandaks ööks ilma vooluta, kui pärastlõunal see lõpuks naases. Selleks hetkeks olime mõlemad nii emotsionaalselt kui füüsiliselt täiesti omadega läbi, seega tegin kindlaks et kõik süsteemid ikka töötavad ja midagi pole kahjustada saanud. Serverite ja kassade uuesti tööle saamine võttis pea kaks tundi aega, sest lisaks tuli selgust saada ka broneeringute süsteemis ja vastata emailidele. Kuna esmaspäevaks olid osad poed juba end käima saanud, siis käisime õhtul poes, et värsket kraami tuua ning kukkusime surmväsinult voodisse, et teisipäeval kogu hotell avada. Restoran jäi teisipäevaks suletuks, kuna pidime kõik toidu uuesti tellima ning kolmapäeval ja neljapäeval saime küll avada, kuid väga limiteeritud menüüga.

Kokkuvõttes väga õnnelik õnnetus, et keegi viga ei saanud aga ikka väga hull, kuidas me kõik elektrist NII sõltuvad oleme. Meil isiklikult polnud mingit probleemi, sest saime telefoniakusid bussis laadida ning kuuma eest basseini hüpata, kuid kõige väsitavam oli just tööpoolega tegelemine. Kahjustused olid ikka nii hullud, et osad inimesed said alles täna! (neljap) elektri tagasi.

Aga nüüd on aeg sellele pikale postitusele joon alla tõmmata ja näeme varsti jälle! 🙂

Categories: Austraalia, Boulder, Kalgoorlie, Lääne-Austraalia | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: