Long time, no see

Tere, pole ammu näinud! Kuidas teil läheb? Nagu näha, siis pole ma siia jälle umbes kuu aega sattunud ja on aeg teha väike kokkuvõte, mis vahepeal toimunud on.

Plaanisin pikalt kirjutada ühest jubedast päevast, kus me Isaac’iga koledat autoõnnetust pealt nägime, kuid nüüdseks on emotsioon õnneks vaibunud, seega ei hakka halbadesse detailidesse üldse laskumagi. Õnnetuses osalenutega on kõik korras, me saime oma pardakaamera ja esmaabi vahenditega kasuks olla ning lõpp hea, kõik hea. Lihtsalt paneks kõigile südamele alati oma turvavööd kinni hoida, sest kunagi ei tea, mis seisus juhte teedel kohata võib. Teiseks soovitan investeerida ühte korralikku pardakaamerasse, kuna just tänu meie omale maksis ohvri kindlustusfirma nende autoremondi kinni ning tõestas teise auto süüd. Kuna meie kaamera oli tegelikult üks ülim kökats, siis järgmisel päeval vahetasime selle uuema versiooni vastu, mis on koos GPS-seadmega.

Aga liikudes edasi positiivsematel teemadel, siis 14.oktoobril sain aasta vanemaks. 🙂 Veetsin terve päeva töötades, sest vaja oli teha ettevalmistusi 15.oktoobril toimunud Boulderfestiks. Tegu on meie linnaosa, Boulder, õllefestivali/pubiralliga, kus sel aastal osales 5 pubi. Vaatamata töisele nädalavahetusele, oli ikkagi tore, kuna kõik sujus väga hästi ja võib ürituse kordaläinuks lugeda. Vabadel päevadel käisime tagantjärgi ühes Jaapani/Tai restoranis väikestviisi ka sünnipäeva tähistamas. 🙂

Tööl iseeenesest läheb hästi, tunnen kuidas endiselt arenen ja teen oma tööd paremini. Samal ajal jagub väljakutseid ikka igasse nädalasse, mis tähendab et närvid peavad küll rauast olema. 😀

Viimaseks vahvaks uudiseks on aga see, et võtsime Jay-le pruudi, kelleks on lumivalge nümfkakaduu Lumi. 🙂 Isaac’i sõber kasvatab neid ning kui tal oli pesakonnas lumivalge emane, otsustasime et aitab küll – Jay on küll meie külge nii kinni kasvanud ja palju uut õppinud, kuid muutus viimasel ajal üha üksikumaks ja nõudlikumaks. Nii sai vastu võetud otsus talle seltsiline võtta. 🙂 Täna on Lumi teist päeva meiega olnud ja kuigi kõik vajavad olukorraga harjumist on Jay silmnähtavalt juba rahulikum ja rõõmsam, et tal kellegagi pikkade päevade jooksul suhelda on, kui me tööl oleme.

Ning lõppu nagu ikka telefoniklõpsud:

Categories: Austraalia | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: