Päev Põrgust

Kui mind eelmisel esmaspäeval haiglast koju saadeti, siis ei antud mulle kaasa ühtegi paberit, röntgenit ega saatekirja. Küsisin veel mitu korda, et kas nüüd ongi kõik ja vastuseks sain, et jah, nädala pärast mine arsti juurde. Kuhu ja kuidas – sellest ei sõnagi. Kuna tol hetkel oli pea pulki täis nii ehk naa, siis tol hetkel muu pärast nagu muretsema ei hakanud ning tulin koju.

Laupäevaks panin endale perearsti juurde aja, sest mujale pöörduda ei osanud ning traumapunkti tagasi minekuks ka põhjust polnud. Perearst pööritas silmi ja imestas, kuidas mind sedasi ilma edasiste juhtnöörideta koju saadeti ning andis mulle spetsialisti juurde saatekirja, kuhu mind tegelikult traumapunktist oleks pidatud suunama. Proovisin samal päeval siis helistada, et aega kinni panna, kuid kuna tegu oli nädalavahetusega, ei saanud ma liinile. Esmaspäeva hommikul helistasin uuesti, kuid sama häda, et istusin pool tundi ootel ning otsustasin lihtsalt kohale minna.

Sõbranna viis mu kohale ning esimeseks takistuseks oli kliiniku (Tegu on haigla osaga, kus töötavad kirurgid ja muud spetsialistid.) ees teetööd, mis tähendas, et pidin päris korraliku tee maha hüppama, et kliinikusse kohale jõuda. Rääkisin oma loo ära ning registratuurist öeldi mulle, et esimene vaba aeg on 1.augustil. Jäin lolli näoga vaatama, et mismõttes – mulle ju öeldi, et nädala pärast pean kellegi jutule minema, et näha mis seisus jalg on ja kuidas edasi.. Ütlesin, et mu kips laguneb jala otsas, et mida ma nüüd siis tegema pean, tagasi traumapunkti minema? Selle peale hakkas adminnil minust vist kahju ja ütles, et ma istet võtaks ja ootaksin, et ta vaatab mis teha annab.

Vahepeal helistas Isaac, et uurida kuidas läheb ning suurest ahastusest, et nüüd on Eesti reis rikutud ja ma ei saagi kellegi jutule enne kahte nädalat, hakkasid mul pisarad mööda põski alla voolama ning tuju läks kiirelt nulli. Isaac muidugi ütles kohe, et kui selline seis on, siis viib ta mu samal õhtul Perthi kui vaja ning ütles, et tuleb kohe haiglasse. Samal ajal tuli adminn tagasi, kes ütles, et sai mulle samaks päevaks aja kella poole kaheks (kell oli sel hetkel kuskil 9.45 hommikul), aga et pean enne minema tagasi röntgeniosakonda, et jalast uus pilt teha. Mul läks tuju kohe paremaks ning hüppasin oma kipsiga mäest üles haigla teise tiiba röntgeni osakonda.

Jõudes röntgeni osakonna registratuuri teatati mulle, et aga mu saatekiri pole korralikult kliiniku poolt ära täidetud ja puudu on minu aadress ning sünniaeg. Vastasin, et pole probleemi, täidan siinsamas kohe ära, mille peale mulle reaalselt näkku naerdi, et mismõttes täidate ära.. kleepsu on vaja! “Ma mõistan, et teil jalg kipsis ja nii, aga peate nüüd siiski tagasi minema, paberile kleepsu võtma ja siis uuesti tagasi tulema.” Sel hetkel lõid mul küll kõik lained pea kohal kokku ja hakkasin lihtsalt nutma. Olin juba nii ahastuses ja väsinud ning nüüd jälle solgutatakse ühest kohast teise. Palusin mitte-nii-koostööaldis tädilt, et äkki on siiski võimalik telefoni teel asi korda ajada, tegu on siiski ühe sama haiglaga ja võiks ju arvata, et ka andmebaasid on ühenduses. Väga vastumeelselt oli tädi nõus kliinikusse siiski helistama ning asi sai faksi teel korda aetud. Minul paluti istet võtta – ooteaeg on üle tunni.

Mis seal ikka, istusin maha ning kogusin end veidi ja jõudiski Isaac koos kohviga kohale, et minuga koos oodata. Jõudsin vist 45 minutit oodata kui mind röntgenisse kutsuti. Sain ühest uksest sisse mindud, et järgmise koridoris veel 15 minutit oodata. Siis teatati mulle, et aga röntgeni jaoks tuleb kips maha võtta ja et miks ma kipsiga röntgenisse tulin. Et mingu ma nüüd tagasi kliinikusse, kus ma hommikul alustasin, et nad kipsi maha võtaks ja siis tagasi tuleks. Kuidas palun?! Olin täiesti ahastuse äärel – õnneks küsis Isaac mulle traumapunktist ratastooli ning kärutas mind tagasi mäest alla kliinikusse.

Kliiniku adminn teatas, et ei nemad küll ei saa mu kipsi maha võtta, et kõik kirurgid on operatsioonidel ning tulgu ma siis lihtsalt oma 13.30 ajaks tagasi ja et nad siis lõikavad. Mul on ju röntgenit aga enne vaja, kui kirurgi jutule saan minna! Kärutasime mind tagasi mäest üles ning otsustasime traumapunkti minna, et las nad siis seal lõikavad. Ootejärjekorrad seal on aga ebanormaalselt pikad, seega ootasime pool tundi, et üldse kellegi jutule saada. Edasi prooviti mind haiglasse arvele võtta nagu oleks ma alles eile oma jala murdnud. Vahet pole, mida me rääkisime, ei saanud keegi aru, et vaja on ainult kips maha võtta, et ma saaks oma röntgeni tehtud ning kirurgi jutule minna. Asi päädis sellega, et olles 3.5 tundi edasi tagasi solgutatud, sõitis Isaac bensiinijaama, ostis paberinoa ning tuli tagasi ja lõikas ise selle kuradi kipsi mu jalalt maha. Alles siis ilmusid eikusagilt kaks arsti, et oodake, nii nüüd küll ei saa ja miks te üldse siin olete – teil on 13.30 kliinikus aeg… Vastasime, et tänud, aga meil kõik kontrolli all. 🙂 Tagasi röntgenisse, kus mind silmapilkselt vahele võeti ja pildid ära tehti.

Selleks hetkeks oli kell saanud 12.45 ning otsustasime kohe kliinikusse minna ja seal oodata, kuniks keegi mind jutule võtab. Ei läinudki kaua ja umbes kell üks veeresin ma ortopeedilise kirurgi kabinetti ning olin kui teisel planeedil. Arst näitas mulle esimest korda mu röntgenipilte ning selgitas kuidas ja mis juhtunud on. Ta küsis nõu ka Perthi haigla peakirurgilt, kes ütles kohe, et tegu on üsna levinud vigastusega ja kuigi mõrasid on ühes kohas palju, on need mikromõrad, mis tähendab, et kipsi ma tagasi minema ei pea ning sain omale moon boot’i. Ma ei tea, kas need Eestis on levinud, kuid tegu on sellise saapaga, mis annab jalale tuge, kuid millele ma saan toetuda ning seda ära võtta, kui vaja. Sel hetkel tundsin küll, et hakka või kergendusest nutma! Sain samuti rohelise tule Eesti tulekuks ning 1.augusti kontrollis siis selgub, kas tuleb oma “kuu-saapaga” või mitte.

Koju jõudes oli mul tohutu pingelangus ning olin Isaacile nii tänulik, et ta mulle toeks oli, sest ilma temata poleks ma jaksanud küll enda eest seal haiglas võidelda. Kokku olime seal 4.5 tundi… Käisin kodus kohe dušši all, sain oma kipsi sees haudunud jalga jälle pesta. 😀 Kukkusin kohe ka koristama – saan nüüd ju kõndida! Kodus käin ilma karkudeta, väljas käies võtan ühe siiski toeks kaasa ning pean endale koguaeg meelde tuletama, et vaikselt võtta siiski. Samas on nii hea tunne, et ei pea end enam käte jõul ringi vinnama. 😀 Olen küll aeglane ja lonkan, kuid siiski jalul. 🙂

Categories: Austraalia, Boulder, Kalgoorlie, Lääne-Austraalia | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: