Esimest korda karkudel ning väljasõit Esperance’i

Kes mind Instagramis jälgivad või Facebookis mu sõbrad on, teavad juba, et mul on paremal jalal kips. Et aga kõik täpselt ära rääkida, tuleb alustada pühapäeva õhtust.. 😀

Olime plaaninud peale tööpäeva lõppu töökaaslastega piljardit mängida ning mõned dringid teha, kuna üks meie töötajatest kolis Perthi ning tegu oli tema viimase vahetusega. Olime plaani võtnud kell 23.00 õhtule lõpu teha, kuid jutt jooksis ja kõik veetsid mõnusasti aega ning märkamatult oli südaöö kätte jõudnud. Tüdrukud tahtsid jubedalt välja minna – pühapäeviti on linnas vaid üks pubi kella 2-3ni lahti – ning peale mõningast kaalumist otsustasin minagi nendega kampa lüüa, sest miks mitte. 🙂 Võtsime takso ja suundusime jalga keerutama. Kuna ma pole ikka hea mitu aastat sedasi peol käinud ja mängiti vanu hitte, võttis jalga ikka hoogsalt keerutama. Ühel hetkel suutsin kuidagi alkoholist kleepuva põranda peal koperdada, kuid sain baariletist kinni haaratud ning ninali ei käinud. Küll tundsin aga, et jalg muutus kohe jube valusaks nagu oleks välja väänanud teise, aga kuidagi jalalaba pealt. Võtsin kohe istet ja kurtsin valu üle, kuid kõik ümberringi lohutasid, et ehk ei ole hullu miskit, et ainult ju väike koperdus. Nii tuterdasin pubis siiski veel edasi umbes pool tundi, kuniks oli aeg takso võtta ja koju tulla. Trepist üles tulles tundsin, et midagi on nagu mäda, kuid üles ma sain ja magama ma läksin.

Öösel kippusin mitu korda ärkama, kuna jalg valutas, aga lootsin endiselt, et ju ma ta lihtsalt halvasti välja väänasin. Hommikul ärgates selgus aga tõsiasi, et ilmselt on asi siiski hullem, kuna jalga ma maha panna ei saanud ning vastu vaatas kena sinikas.

Isaac viis mind haiglasse, kus peale esmast arsti konsultatsiooni ning röntgenit selgus, et mul on jalalaba all väikese varba juures mõra ning jalg tuleb kipsi panna. Kuna kogu protsess võttis omajagu aega, siis ei osanud ma seal oodates muud teha, kui lihtsalt naerda. 😀 Kes tantsib endal jala kipsi?! Ma ei tea, aga näed mul õnnestus. 😀 Küsisin arstilt, et kas Eestisse tulekuks saab sellest lahti – ta ei osanud täpselt öelda, aga andis lootust et ehk 4 nädalaga peaks mõra siiski paranema. Homseks on mul arsti juures aeg, kus võetakse see sur koblakas siis ära, vaadatakse jalg uuesti üle ning pannakse tihedamasse kipsi. Kokku läks esmaspäeval haiglas 3 tundi.

Koju jõudes muutis mu positiivsus kiiresti enesehaletsuseks, kui mulle kohale jõudis, kui koba ma karkudel olen. Trepist üles tulek oli lihtne – tulin istudes üles. 😀 Kodus ringi liikumine oli esialgu aga katsumus. Kiirelt selgus, et kargud olid mulle liiga suured, mistõttu nad mulle kohutavalt kaenla alla soonisid ja haiget tegid. Sõbranna käis külas ja näitas omast kogemusest nippe, kuidas nendega paremini toime tulla ning järgmisel päeval läks asi juba lihtsamalt.

Oma vabadel päevadel oli meil plaanitud sõita Esperance’i, et paat hooldusesse viia ja paariks päevaks eemale saada. Esialgu arvasin, et minek jääb ära, kuid otsustasime, et lähme siiski – vähemalt teine keskkond tööst eemal ja teeme lihtsalt tubasema oleku.

Võtsime 400km teekonna ette teisipäeva õhtul ning ööbisime Jetty Resort’is. Tol õhtul me midagi muud ette ei võtnudki, ma mossitasin taaskord diivanil, sest käelihased valutasid enda ringi vedamisest. 😀 Järgmisel hommikul aga viis Isaac paadi hooldusesse ning me käisime ja allkirjastasime lepingu üüripinna jaoks, kus seal paati hoida. Nii ei pea me seda edasi-tagasi Kalgoorliesse vedama igakord kui tahaks paadi merele viia. Lõunatasime oma endises töökohas Pier’is, kus nägime ka paari vana töökaaslast ning pärastlõunal sõitsime kõik kohalikud rannad läbi ning käisime Cape le Grand rahvuspargis kängurusid vaatamas. 🙂 Õhtul ronisin oma valutavate lihastega vanni lõdvestuma. 😀

Neljapäeval pakkisime end kokku ja tulime tagasi koju. Paati veel ära hoiustada ei saanud, kuna selle hooldusega läheb paar nädalat (vaja osasid tellida), mis tähendab, et tuleb millalgi tagasi Esperance’i sõita. Meie oleme tagasi töölainel – mina muidugi ainult kontoris siiski. Sain täna omale ka paremad kargud ning olen hakanud endaga rohkem hakkama saama ja ei tunne end täiesti kasutuna. 😀 Aga vot sellised lood siin siis minuga. 😀 Teinekord tuleb endal jalaluu katki tantsida, et aru saada millal aega maha tuleb võtta. 😀

Categories: Austraalia, Boulder, Kalgoorlie, Lääne-Austraalia | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: