Pulma-aastapäev, sõit Esperance’i ning meie uus pereliige!

Näed, täitsa tööinimese tunne on peal, et blogimiseks leian mahti ainult oma vabadel päevadel. Aga sellest pole miskit, võtame siis möödunud nädala kenasti kokku. 🙂

Eelmisel neljapäeval oli siis meie 2. pulma-aastapäev ning selle tähistamiseks võtsime ette sõidu Esperance’i, et minna järgi oma uuele pereliikmele, nümfkakaduu Jay-le. 🙂  Kuna siinses elukohas pole meil lemmikloomi tegelikult lubatud, siis otsisime varianti, mis võiks siiski sobida. Otsus lind võtta ei sündinud üleöö, olime seda arutanud juba varem ning saades ülemuselt jaatava vastuse, asusime sobiva lemmiku otsinguile. Peamiseks kriteeriumiks oli, et lind oleks hand reared ehk kasvatatud üles inimese poolt, mitte lihtsalt puuris koos teiste lindudega. Nii jäime kohalikus lemmikloomapoes tühjade kätega ja hakkasime kammima läbi kohalikke Facebooki gruppe. Kalgoorlies ega siinses ümbruskonnas midagi sobivat me ei leidnud ja tegelikult ei olnud meil ka kuhugi kiiret, kui otsustasin eelmise kolmapäeva õhtul taas liituda Esperance’i müügigruppidega. Kohe jäi mul esimese postitusena silma, et müüdi hand reared weiro‘t ehk nümfkakaduud, kellel nimeks Jarvis. Arutasime asja Isaac’iga ning otsustasime, et kui lind veel saadaval on, siis sõidame hommikul esimese asjana sinna ja toome ta koju. 🙂 Läks nii, et Jarvis oli endiselt saadaval ja sättisime neljapäeva hommikuse äratuse kella 6ks hommikul, et 7st teel olla.

Roheline soolajärv teel Esperance’i

Esperance on siit umbes 400km kaugusel lõunas, aga peale nädalate viisi bussis loksumist siia tulles, ei andnud see vahemaa üldse tunda. 😀 Enne kohalejõudmist tegime kiire tiiru ka linnas ja Pier’i ümbruses vanade aegade mälestuseks ja kahjuks või õnneks mingeid eriliselt suuri emotsioone sellega ei kaasnenud. Väga tore oli näha, et ookeaniäärne promenaad oli kõik valmis saanud koos mänguväljakude ja haljastusega – seda kõike alles alustati, kui me lahkusime pea 3 aastat tagasi. Tankisime paagi täis ning suundusime linnule järgi veidi linnast välja. Klappisime müüja ja tema perega kohe väga hästi ning peale 20 minutilist jutuajamist ja Jarvisega tutvumist asusimegi juba tagasi koduteele.

Esialgu plaanisime teda sõidu vältel puuris hoida, kuid üsna kiirelt sai selgeks, et talle seal väga ei meeldi. Kuna eelmine omanik oli öelnud, et nemad tõid ta Perthist koju vabalt autos, siis otsustasime meiegi ta endaga ette võtta. See oli parim otsus, kuna ta tundis esimesest hetkest peale end meiega väga mugavalt ja istus kordamööda minu ja Isaaci õlal. 🙂 Ei pea ütlema, et tagasitee Kalgoorliesse möödus veel kiiremini, kui hommikune Esperance’i sõit. 🙂 Koju jõudsime umbes kella nelja ajal pärastlõunal ning seadsime Jarvise kenasti sisse ja veetsime temaga aega. Otsustasime, et tema nimeks saab Jay, kuna Jarvist oli veidi kohmakas hääldada ning tahame teda ennast ka rääkima õpetada ja seda oleks siis lihtsam öelda.

Tagasi koju jõudes ootasid mind trepil imeilusad lilled ja šokolaadikarp, mille Isaac oli hommikuks organiseerinud aastapäeva puhul, aga meid ei olnud sel ajal üldse koduski. 😀 Õhtuks oli ta meile broneerinud laua restoranis Cava, mis keskendub Hispaania stiilis tapas toidule ning on väidetavalt Kalgoorlie parim restoran. Veetsime ühe väga toreda õhtu, maitsva toidu ning hubase atmosfääriga. 🙂 Kuna siinsete kommete järgi on 2. pulma-aastapäeva sümbol puuvill, siis kinkisin mina meile selleks puhuks imepehmed hommikumantlid, kuhu on kirjutatud Mr. & Mrs. Kellian ning puuvillale prinditud maakaardi meie jaoks tähtsate kohtade ning kuupäevadega. (Esimese pulma-astapäeva sümbol on paber, seega eelmisel aastal kinkisin talle fotoraamatu meie pulmapiltidega. :))

Reedel oli St. Patrick’u päev, mis läks väga hästi ja oodatud rahvas pubisse ka saabus nii lõuna- kui ka õhtusöögi ajal. Ülejäänud nädal oli naeruväärselt vaikne ja ilmselt mängib selles oma rolli ka ilm, kuna püsiv 37 kraadi sooja on asendunud maksimum 20 soojakraadi ning vihmaga.

Nüüd naudin ma oma poolenisti vaba päeva, mis algas küll üsna nõmedalt peakoka vallandamisega, kuid mõned asjad ei kannata kahjuks oodata. Homme lähme ilmselt sõpradele külla ja lõpuks saab ka nii kaua magada, kui vaid soovi on! 🙂

Categories: Austraalia | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: