Tere 2017!

Vahepeal on küll kätte jõudnud uus aasta, kuid nagu eelmise postituse lõpus lubasin, siis jätkan sealt kus pooleli jäi ehk Paronella Pargist. Alustuseks igatahes head uut aastat kõigile ja loodan, et see toob teile just seda, mida soovite! 🙂

27.detsembri õhtuks olime end kirja pannud Paronella Pargi õhtusele ekskursioonile, mis pidi algama kell 18.30. Meie laagriplatsilt oli alguspaika vaid pooleminutiline jalutuskäik, seega istusime veel niisama kuni suht viimase minutini ja jutustasime oma naabritega. Paar minutit enne minekut käisin ma ümber bussi uksi lukustamas ja otsisin veel kaamerat taga, kuniks selle leidsin ja külgukse pauguga kinni lõin, et nüüd võib minna. Küsisin veel nii igaks petteks enne Isaacilt, et kas tal bussi võtmed on ikka olemas, mille peale sain eitava vastuse. Olin ju mina just sekund tagasi ise uksi lukustanud ning need oleks pidanud minu käes olema. Selge pilt – võtmed on bussis sees – olin nad käest pannud, kui kaamerat otsisin. Kiire paanika, kiire maha rahunemine ja otsus siiski tuurile minna ning pärast olukorraga edasi tegeleda. Seda kinnitas ka pargi töötaja, et parim variant on tuur ära teha ja siis RACQ-le helistada, nad peaksid maksimum tunni ajaga kohal olema.

RACQ on Queenslandi teenusepakkuja (vaata SIIT), mis haldab erinevaid kindlustusi, laenusid kui ka roadside assistance’i ehk autoabi. Oleme juba päris mitu kuud nende liige olnud – see ei ole väga kulukas, ma täpselt ei teagi, aga Isaac maksis minu meelest vähem kui 200 dollarit aastase liikmetasu eest. Nad pakuvadki siis selliseid teenuseid, kui oled end näiteks autost välja lukustanud või kui rehv on katki või mis iganes probleeme autoga teel olles (või ka kodus) võib ette tulla. Nemad tulevad kohale ja lahendavad probleemi või veavad auto ära või isegi majutavad sind hotelli või organiseerivad alternatiivse transpordi. Ja seda kõike tasuta. Eks seal on erinevaid punkte ja tingimusi, millest alates tuleb midagi ikkagi maksta, aga kokkuvõttes oluliselt odavam ja meelerahu pakkuvam teenus, kui ise hakata mehaanikuid või spetsialiste taga ajama. Võrdluseks Esperance’st, kus ma lukuabi eest pidin maksma pea 100 dollari mõned aastad tagasi, et nad oma töökojast kahe sammu kaugusele tuleksid.

Nii seadsime juba rohkem rahulikena oma tuurile, mis oli minu jaoks väga põnev, kuna olime päevasest otsustanud ju mitte osa võtta. Õppisime rohkem pargi ajaloo kohta ning saime kuulda igasugu huvitavaid fakte ja lugusid. Korraga olid pargis kolm gruppi, igaühes umbes 50 inimest, aga peab nentima, et meie giid oli väga hästi alati nähtav ja kuuldav. Käisime läbi pargi põhilisemad atraktsioonid ning lõpus kohtusime põgusalt ka pargi omanikuga. Mina jäin väga rahule igatahes. 🙂

dscn3367-001

Tuur läbi, helistasin RACQ-sse, kust oldi poole tunniga kohal ning bussi uksed umbes paari minutiga lahti. Mina sain end enam mitte nii nõmedalt tunda 😀 ning otsustasime tagasi parki minna, et ise veidi pimedas ringi uudistada. Nimelt on park kella kuuest õhtul külastajatele suletud, kuid avatud 20.30 – 00.00 neile, kes on õhtusel ekskursioonil käinud ning peatuvad sealses karavanpargis. Võtsime veidi saia kaasa, et kalu toita ning kokku nägime kalu, angerjaid, kilpkonni, krevette ja ühte hiirt. 😀 Saime ka ägedat videomaterjali sellest, kuid pean nüüd hetke leidma, et need klipid videoks kokku panna. 🙂

20161227_202542

Järgmisel hommikul pakkisime end jälle kokku ja suundusime edasi lõuna poole, meie praegusesse peatuspaika, Lucindasse. Sõita oli vaid 150 km, mis möödus üsna sündmustevaeselt. Karavanparki kohale jõudes seadsime end sisse ning suundusime 7 km kaugusel asuvasse linna nimega Halifax, kus oli eesmärgiks postkontoris käia. Nimelt avasin ma Halifaxi postkontoris PO Boxi ehk Post Office Boxi, kuhu kogu meie posti lodge‘st edasi suunasin. Seda sellepärast, et ootasime veel mõnede pakkide ja arvete kohale tulekut ning ei olnud kindlad, et meie asendajad meile need edasi saadaks. Austraalia posti kodulehel oli kõik jube lihtsaks tehtud, tuli vaid mõned avaldused täita ja natuke raha maksta ning kolmeks kuuks sai post ümber suunatud ja PO Box renditud. Tuli vaid kohale minna ja võtmed kätte saada.

Kahjuks selgus kohale jõudes tõsiasi, et e-majandus ei ole jõudnud Austraalia maakohtadesse ning kahjuks ei ole kõiki töötajaid korralikult informeeritud ega treenitud. Nii jagelesin ma üle 20 minuti postkontori onuga, et mis teema selle minu PO Boxiga ikka on ja miks mul mingeid pabereid ja avaldusi ette näidata pole, kuniks ta lõpuks peakontorisse helistas ja teada sai, et peab mulle vaid võtmed üle andma – kõik muu on juba süsteemis korras ja olemas. See kõik oli selleks hetkeks nii frustreeriv, et oma rahuliku loomu juures pidin väga palju vaeva nägema, et mitte endast välja minna ja kellelegi midagi väga halvasti öelda. Igatahes, võtme ma lõpuks kätte sain ning kui kellelgi peaks miskipärast soovi olema mulle midagi saata, siis minu postiaadress on hetkel:

PO BOX 14
Halifax QLD
4850
Australia

Ülejäänud päevad on möödunud nii kiirelt ja oleme end palju tegevuses hoidnud. Ülepäeva käime tavaliselt merel kalal või jõgedes-ojades kalaõnne proovimas. Suurt õnne seniks olnud pole, kuid me alles õpime piirkonda tundma ning ühe õhtusöögi me siiski merelt lauale saime. 🙂 Sama kehtib ka paadi käsitlemise ja kõige sellega kaasneva juurde – oleme oma nägelemised ka selles osas ära nägelenud ja nüüd üsnagi ühel meelel, et kuidas ja mis järjekorras midagi teha. 😀

Muul ajal vedeleme karavanpargi basseinis, mis on täielik elupääsatja siinses kuumuses või käime Inghamis (lähim suurem linn, umbes 25 km kaugusel) toiduvarusid täiendamas. Wilson sai omale seal ka järelkäru ühenduse paigaldatud ja teise aku probleemid korda, mis ühtlasi märkis ka meie viperuste saaga lõppu, ptüi-ptüi-ptüi. Tundub, et meil oli lihtsalt vaja rahulikult võtta ja mitte ülepeakaela tormata. 🙂

20161229_111651

Käisime mõned päevad tagasi Cardwelli linnas ja selle ümbruses (ca 50 km tagasi põhja poole), kus pidi asuma imeilusa sinise veega looduslik mullivann, kuid pidime pettuma, sest esimest korda aastate jooksul oli ojake veest täiesti tühjaks jooksnud. Ei saa kurta ilusa kuiva ilma üle, kuid nagu ma juba mitu korda maininud olen, siis oleme ikka väga õnnelikud, kuna praegu peaks märg hooaeg juba täies hoos olema. Ronisime selle asemel siis kohaliku vaateplatvormi otsa, mis oli keskpäeval päris korralik ettevõtmine ning pärast lõunatasime ühe kose ääres, mis veel veidi siiski jooksis. 🙂

Kui algul mõtlesime, et küll meil võib siin igav hakata, siis peab tunnistama, et päevad jõuavad tõesti nii kiirelt õhtusse, et ei ole mahti isegi korralikult netis olla. Ärkame tavaliselt 6-7 ajal hommikul ja voodisse nii hiljemalt 21-22.00 ajal. Vana-aasta õhtul istusime veidi kauem ja tegime paar drinki, kuid 23.45 murdis uni jalust ning läksin magama. 😀 Vanurid, nagu eelmiselgi aastal, kuid kohalik pubi tõesti ei pakkunud väga pinget ning see oleks olnud ainus meelelahutus meil siin.

Töömaastikult nii palju, et pühadeaeg ja suvepuhkused on silmnähtavalt kõikide asutuste töökiirust korralikult piduranud ja endiselt on meil 3 pakkumist soolas ning kandideerime aktiivselt edasi ka uutele pakkumistele kuniks midagi sobilikku leiame. 🙂 Aga seniks pole kiiret – naudin oma kalamehepäevitust ja kaklen oma suurte sääsehammustustega (mis on tegelikult hoopis midge hammustused, aga ma ei teagi, mis nad eesti keeles on – väikesed mustad täpid, keda hästi näha pole, kuid kelle hammustused muutuvad päeva möödudes nii sügelevaks ja vastikuks, et öösel ei saa magada ka).

Categories: Austraalia, Queensland | Sildid: , , , , | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: