Kuidas ma oma mugavustsoonist välja tulin ja Mount Sorrow tippu ronisin

Meist 20km põhja poole Cape Tribulationis asub mägi nimega Mount Sorrow ehk tõlkes Kurbuse Mägi. Matkarada, mis mäe otsa viib on siinpool jõge ainus päris matkarada, kuid siiani polnud me sinna läinud seetõttu, et tegemist on väga raske matkaga. Tipp ise on 683 meetri kõrgusel, kuid raja pikkuseks edasi-tagasi on 7km. Peale kella kümmet hommikul ei soovitata seda alustada, kuna muidu ei pruugi päikeseloojanguks tagasi jõuda. Minevikus on matkajaid sel rajal ka kaduma läinud ning neid ei ole tänaseni leitud. Kuna oleme kaalulangusest tingituna palju rohkem energiat täis, siis mõtlesime, et lähme proovime ka ära – meil on siin vabatahtlikke peatunud, kes on seda teinud ja ellu jäänud, mis see siis ära ei ole.

Me alustasime oma matkaga 9.30 hommikul ja kohe algusest lookleb tee mööda mäenõlva aina üles. Pean tunnistama, et juba 5 minutiga oli keel vestil ja mõtlesin õudusega, et kas tõesti saavad järgmised 2-3 tundi sellise välja nägema. Lisaks pidevast üles ronimisest on kohati taimestik niivõrd tihe, et tuleb end põõsastest läbi pressida ja võidelda erinevate okkaliste okstega. Olles kilomeetri kõndinud tundsin juba veremaitset kurgus ja lasin välja esimesed pisarad, kuid õnneks oli vaja see frustratsioon endast lihtsalt välja saada ja matk võis jätkuda.

Järgmine kilomeeter möödus kui lenneldes, sest tee viis vahepeal veidi ka mäest alla ja oli pigem lame, kui suunaga üles. Jutustasime Isaaciga ja viskasime isegi nalja. See oli minu lemmikosa kogu rajast. Kusagil siinkandis nägime nelja saksa noormeest, kes innustasid takka, et enam pole palju jäänud. Tol hetkel oli seda nii tore kuulda, kuid tagasivaadates olime tegelikult umbes poolel teel.

Pikka pidu ei olnud aga ette nähtud, kui jõudsime mäenõlvani, mis läks otse üles ning kust tuli köie abil end üles tõmmata. Hiljem kaarti uurides selgus, et see oli 2.kilomeetri algus. Köie abil üles minek oli tegelikult lihtsam, kui esialgu tundus – köis oli suureks abiks enda üles tõmbamisel. Edasi tuli hakkama saada aga ilma köieta ning rada muutus aina järsemaks ja kitsamaks. Selleks hetkeks olid mu tossud hakanud mu kandu hõõruma ja iga samm oli lihtsalt väljakannatamatult valus. Ma tean, et ühel hetkel ma peatusin umbes iga 5 minuti tagant, sest lihtsalt enam ei jaksanud ja allaandmise tahe oli nii suur. Kuigi see mulle üldse ei meeldi sellistel hetkedel, on Isaac väga sihikindel ning ei jätnud jonni minu tagant tõukamisel. Algul heaga, hiljem kurjaga – aga aeglaselt samm-sammu järel end käte abil üles tirides ma siiski edasi liikusin.

Ühel hetkel nägime väikseid lapsi! alla tulemas, kes teatasid rõõmsalt, et enam palju pole jäänud – umbes 5 minutit. See andis mulle tõuke, et need viimased meetrid üles roomata ja lõpuks – 2.5 tundi alustamisest – me kohale jõudsimegi. Esimese asjana istusin põrandale maha ning kui teised inimesed lahkunud olin, viskasin üldse pikali. 😀 Olles end veidi kogunud, sain ka lõpuks vaadet nautida ning pilte teha.

Nagu näha on vaateplatvormilt tegelikult vaade puude tõttu üsna piiratud. Õnneks olime kohalikelt juba ammu kuulnud, et platvormist läheb edasi mitte ametlik rada, mis viib suure kivirahnuni, kust avaneb mitmeid kordi etem vaade. Et sisuliselt pole mõtet sinna mäe otsa üldse mitte rühkidagi, kui sinna rahnuni mitte minna. Selline oli ka meie plaan.

Rada platvormist edasi oli väga kitsas – kõndisime sõnaotseses mõttes mäe harjal, õnneks olid siiski puud meie ümber, mis pakkusid tuule eest varju. See osa rajast vajas palju sammude planeerimist ja istukile laskumist, iga pisemgi viga oleks lõppenud väga halvasti. Umbes 10 minutit hiljem olime mäe päris tipus, kust avanev vaade ei olnud vaateplatvormi omaga üldse võrreldavgi. Isaac kardab kohutavalt kõrgust, nagu minagi, kuid üllatavalt kombel tundsin ma end seal kivi otsas täitsa normaalselt – teine vaeseke ei saanud sõnagi suust. Istusime veidi hoiatusmärgi kõrval, mis manitseb inimesi mitte edasi minemast (kes üldse tahakski?!), tegime mõned pildid ja suundusime tagasi.

Enne laskumist jõime sisse kaasa tehtud Boost Yourself Workout smuutid ja see oli üks õige otsus, sest energiat oli vaja ja kõht oli tühi, aga midagi otseselt süüa ma sel hetkel poleks küll suutnud. Laskumine oli omaette katsumus, kuna jalad olid nii läbi omadega ja põlved tudisesid all. Tuli hästi ettevaatlik olla, et mitte kuhugi valesti astuda ja mäest alla veereda. Kui üles minnes lasime päris mitmel teisel matkajal meist mööduda, siis allaminnes püüdsime kinni nii mõnegi matkalise, kes päris palju enne meid olid oma laskumist alustanud.

Tagasi köieosa juures

Viimased paar tõusu, mis üles minnes olid muidugi langused, panid veel viimased jõuvarud proovile, aga enam ei jäänud muud üle, sest metsast tuli ju välja saada. 😀 Tossud hõõrusid, varbad tõmbusid krampi ja põlved elasid oma elu, aga kell 14.45 me raja lõpetasime! Alla tulekuks läks täpselt 2 tundi. Kokku võttis meie matk aega 5 tundi ja 15 minutit koos pauside ja tipus olemisega. Hiljem lugesin, et soovituslik kõndimise aeg on 6-7 tundi, ILMA pausideta. Niiet, kuigi ma olin üks korralik vinguviiul ja piripilliliisu (sorry, Isaac), siis võib vist enda üle uhke olla küll. 🙂

Matka kokkuvõtteks võib öelda, et see oli kõige raskem asi, mis ma kunagi teinud olen. Õppisin seda, et palju on kinni just minu enda peas, et ma ei saa ega taha ning pean õppima sellest lahti laskma. Isaac ütles väga õigesti, et kulutasin suurema osa oma energiast vingumise peale, selle asemel et see oma sammudesse ja edasiminekusse suunata. 🙂 Meil oli kahepeale kaasas 4 liitrit vett, millest jätkus just täpselt, kuid soovituslik on 4 liitrit inimese kohta. Kindlasti tuleks kaasa võtta ka plaastrid, millest ma väga puudust tundsin ning igaks juhuks taskulamp ja tekk, kui peaks juhtuma, et tuleb öö rajal veeta.

Koju jõudes käisime dušši all, lebotasime ja istusime mullivannis ning õhtu lõpuks vaatasime ära ühe Hispaania õudusfilmi (vaata SIIT), mida julgen küll kõigile soovitada. Ma pole suurem asi õudukate fänn, kus mingi õudne laps kuskilt varjust välja hüppab, kuid see film keskendus pigem emotsioonidele ja psühholoogilistele elementidele. Mul hakkas õhtu lõpuks miskipärast väga paha olla – kõhus keeras, et ei tahtnud ega saanud midagi süüa; külmavärinad ning peavalu. Läksin aga varakult magama ning hommikuks oli enesetunne jälle korras. Jah, olen absoluutselt igalt poolt valus nagu oleks peksa saanud, aga küll see üle läheb. Õnneks käin igapäevaselt plätudega ka, sest mingeid jalanõusid ma oma ilma nahata kandadele praegu otsa tõmmata küll ei kannataks. 😀

Googeldasin ka teiste inimeste kogemusi ja arvamusi sellest rajast ning kõik kinnitasid kui ühest suust, et kui tavaliselt öeldakse raja kohta RASKE, siis see ka seda on. 😀 Lisaks leidsin info, et 2007. aastal ahistas üks ülimalt agressiivne kaasuar sellel rajal matkajaid, kes tuli lõpuks sealt likvideerida ja mujale viia. Huh.. aga kui tahate ise ka lugeda, siis SIIT leiab rohkem infot Mt. Sorrow matkaraja kohta.

Categories: Daintree, Queensland | Sildid: , , , , , , , | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: