Tere, saame sõpradeks?!

Täiesti järgneva postituse teemaväliselt pean lihtsalt ära mainima, et Eesti noored on usinasti abielluma hakanud viimasel ajal – muud Facebookis ette ei karga, kui et jälle kellegi pulma fotoshuudid või poissmeeste- ja tüdrukuteõhtud. Või olen ma ise lihtsalt sellises eas nüüd, et kõik ümberringi saavadki lapsi ja abielluvad? Aga ega mul kahju või halb meel ei olegi, täiesti vastupidi, nii tore on vaadata! 🙂 Nüüd võiks muidugi minu tutvusringkonnas ka sõbrad pulmaplaneerimise ette võtta, et oleks põhjust külla sõita või nii. 🙂

Käesoleva postituse teema on mu peas mõlkunud ilmselt üle aasta või rohkemgi veel, aga kohe üldse ei ole leidnud õiget hetke või sõnu, et seda siia kirja panna. Nüüd jõudsin selgusele, et ega seda õiget aega võin ilmselt ootama jäädagi ja hakkan parem pihta.

Lugedes erinevate inimeste blogisid, kes on oma kodumaa ja sõbrad-pere selja taha jätnud ning välismaale kolinud, võib üldjuhul leida ühe ühise tooni, milleks on üksindus. Kellel rohkem, kellel vähem, aga mingis vormis on see enamasti mõnel ajahetkel ära mainitud. Eks minu puhul mängib praegusel hetkel rolli minu väga isoleeritud elu- ja töökoht, aga just viimasel ajal olen seda üksinduse tunnet järjest rohkem omal nahal kogeda saanud. Varsti saab mul neli aastat Austraaliasse kolimisest ja nüüd ma näen seda, kuidas suhted Eestisse jäänud tutvusringkonnaga hääbuvad või on seda juba teinud. Eks enne minekut kuulsin palju seda, kuidas jääme ikka ühendust hoidma ja kirjutame-joonistame-suhtleme, kuid reaalsuses on see kontakti hoidmine heal juhul Facebooki kommentaar või laik. Ma saan loomulikult aru, et me saame vanemaks ja kõigil on oma elud: töö-lapsed-partner-reaalselt olemas olevad sõbrad-pere-hobid ja muu, lisaks ajavahe. Ning kuidas siis mitte ühendust hoida, kui mitte sotsiaalmeedia kaudu, sest see on ju kõige mugavam ja kättesaadavam viis. Samas, kui mina võtan oma tegemiste juurest aja, et ühendust hoida-kirjutada-helistada-tähtpäevaks pakike või kaart saata, aga lõpuks ei saa isegi Facebooki sõnumile vastust, siis kaua Sa viitsid? Ühel hetkel enam lihtsalt ei vaevu isegi ja löön käega. Kui ei huvita, siis sundida ju ka ei saa ja tõepõhi on tõesti all ütlusel, et välismaale kolimine selekteerib ära need inimesed, kes Sinu ellu jäävad päriseks ja need, kes seal niisama figureerisid, kuna juhtusite olema lihtsalt samas keskkonnas ja oli mugav. Need oma inimesed jäävad isegi siis, kui meie vahel ongi mitutuhat kilomeetrit ja 7 tundi ajavahet.

Liikudes edasi praegusesse aega ja ruumi, võiks ju küsida, et aga suhtle siis kohalike sõpradega, kellel on Sinu jaoks aega ja kes on reaalselt seal. Eks jällegi on siinkohal olukorrad erinevad, aga kahjuks on tihedate kolimiste tõttu minu puhul nii, et kui hakkadki kellegagi rohkem suhtlema ja hästi läbi saama, on aeg edasi liikuda. Nii on Facebookis jälle mõned kontaktid lisaks, kuid sinnapaika see ka jääb. Seda eriti seljakotirändurite puhul, kes kohtavadki nii paljusid inimesi koguaeg ja enamasti lühiajaliselt. Hetkeline elamiskorraldus keset vihmametsa välja jätta, kus me muide oleme teinud teadliku pingutuse omalt poolt, et uusi tutvusi leida (kuid enamik kohalikust elanikkonnast on üle 50. aasta vanad vähemalt :D), siis tekib küsimus, et aga kuidas sõpru leida?

Kõlab võib olla totralt, aga päris suvalt ei lähe ju ka inimsele tänaval ligi, et kuule, hakkame sõpradeks? Lapsena oli lihtne, liivakastis sai mänguasju jagatud ja rohkem polnudki vaja. Pubid mind ei tõmba, sest need omakorda meelitavad kahjuks suuremas osas inimtüüpe, kellega palju ühist pole ning mehe sõprade naisi pole, sest nemad on samuti mööda ilma laiali. Võiks liituda mõne huvi- või spordiringiga, aga kahjuks praegusel töökohal olles mul seda võimalust ei ole; see on üks põhjustest, miks me siia pikaajaliselt jääda ei soovi. Kaua Sa ikka ainult oma mehega kõike koos teed, sõbrannatamist ning sotsiaalset aega teiste inimestega on ju ka vaja. 🙂

Kohalikega sõbrustamise juures on (vähemalt minu jaoks) teinekord väsitav enda selgitamine kultuuriliste või keeleliste erinevuste tõttu. Teinekord tahaks lihtsalt mingeid haigeid Kreisiraadio või Ärapanija kilde pilduda või Koit Toomet kõvasti ja valesti kaasa laulda või Tujurikkuja mustade naljade üle salaja pihku itsitada. Loomulikult saan ma aru, et olen vabatahtlikult Austraalisse kolinud ja uusmeremaalasega abiellunud ning ma ei muudaks nende otsuste juures mitte midagi. Kui Eestis oleks ilm veidi etem ja elu kvaliteet samasugune nagu siin, siis ma ei kahtleks hetkeksi ja elaksin kindlasti Maarjamaal. Kumbki neist aga suure tõenäosusega lähiajal ei muutu, seega pean hakkama saama selle elukorraldusega, mille olen endale siin valinud. Meeldib või mitte. (Meeldib muidugi rohkem. :D) Siinkohal jõuangi vist asja tuumani – kui arvatakse, et Eestist lahkutakse piimajõgesid ja pudrumägesid jahtima ja palmi alla peesitama, siis teinekord need võib olla ka leitaksegi, kuid kõigel sellel on ka omad ohverdused, mida me, rändurid, peame tooma. Minu jaoks on selleks suurim oma pere ning sõprade maha jätmine ja järk-järgult sellest kõigest järjest rohkem võõraks jäämine, mis on paratamatu.

Sanna on oma blogis (link SIIN) kirjutanud üsna sarnasel teemal ja tundsin selles postituses ennast päris palju ära. Samasse teemasse haakub ka uurimus, mis väidab, et erinevates keeltes omandame me uue iseloomu. Olen sellega üsna päri, aga alles hiljuti hakkasin mõtlema, et tegelikult elab minu Eesti-mina suures osas mälestustele põhinedes, seda just sõprade-tuttavate silmis, kes tundsid mind ainult mingites teatud situatsioonides ja kohtades. Elu on ju edasi läinud, minu puhul jah Austraalias, mis on mind muutnud vastavalt vajadusele, aga samamoodi oleksin ma tõenäoliselt muutunud ka Eestis elades. Lahkudes olin ma alles ülikooli lõpetanud nooruk, nüüd võin öelda, et elu- ja töökogemus on muutnud mind täiskasvanud naiseks (mitte, et ma sellest koguaeg aru saaks või sellega leppida tahaks, haha).

Et selles suures mõtete virr-varris mingi kokkuvõte teha ning mitte mineviku nostalgiasse kinni jääda, olen järjest rohkem püüdnud teha teadlikke valikuid ja otsuseid, mis muudaksid mind õnnelikuks just praeguses ajas ja hetkes. Eestisse jään ma alati igatsema, see on minu kodu ja seal on minu pere! Küll ei saa ma lasta end sellel tundel halvata, sest minu elu on hoopis siin ja praegu ja mul on Isaac ning ühel päeval ka loodetavasti oma kodu ja oma pere. 🙂

Selline veidi teistmoodi postitus siis täna ja ma loodan, et teid nüüd ära ei hirmutanud. 🙂 Tundsin, et on vaja oma mõtteid jagada ja kus siis veel seda teha, kui mitte oma “Elu Välismaal” blogis, kuna see on kindlasti suur osa välismaal elamise juures.

Categories: Austraalia, Eesti | 6 kommentaari

Navigeerimine

6 thoughts on “Tere, saame sõpradeks?!

  1. Oh, see tunne on nii tuttav. Ma olen selle (peaaegu) kolme aasta jooksul muutunud ekstraverdist introverdiks. Ma isegi ei taha/oska sõpru leida enam ning sellega paratamatult tekib selline nõme trots. Selline suhtumine, et ma üksinda saan ka hakkama, ning siis mõnel päeval on nii kurb, et polegi kellegagi rääkida. Et need parimad sõbrad enam ei vastagi sõnumitele, sest neil on oma elu ja well, ajavahe annab ka tunda.
    Ma ei teagi, mida ma sellega öelda tahan… Võib-olla lihtsalt seda, et sul on vähemalt minu näol saatusekaaslane (ning neid on kindlasti veel ja veel) :).

    • sirliniidas

      Mhmh, just ongi see tunne, et ei jaksa end otsast peale avada kellelegi ja seletada kust ma tulen ja miks jne, veel teadmata kas sealt yldse siis tekiks mingi s6prus.
      Ja see on ka yks p6hjustest miks ma ilmselt blogin, et leida selliseid saatuse- ja m6ttekaaslasi. 🙂

  2. kaija

    Ära kurvasta, see kuulub kolimise juurde. Alles jäävad need kes on päris! Kes aegajalt ka ise teateid saadavad ja uurivad kuidas sul läheb. Mitte ainult siis kui teavad et oled kodumaal käimas.
    Oluline on kvaliteet ja mitte kvantiteet! Õiged jäävad ja hoolivad ka siis kui oled tuhandete kilomeetrite kaugusel! Kallid!

    • sirliniidas

      Ait2h Kaija, toetavate s6nade eest! 🙂 Muidugi kvaliteet on olulisem kui kvantiteet ja ilmselt seda olengi hakanud 6ppima ka.

  3. just, õudne on see otsast pihta alustamine, mõtlen sõprade otsimise näol. sellepärast ma püüangi väga hoida neid kes mul juba aastaid olemas on, õnneks siiani need kõige paremad on jäänud ja seda tänu mõlema osapoole pingutamisele. kui ainult üks pool tunneb huvi siis kaua see nali ei kesta :D. aga nõustun Sinu postitusega miljon protsenti, isegi kui Eestis on sõbrad ma ikka vahel tunnen end niii üksi 😀

    • sirliniidas

      No t2pselt ja eks ajaga kindlasti kaob kvantiteet ja j22b kvaliteet ka! 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: