Kalamehejutud

Tere maailm! Meil kadus esmaspäeva õhtupoolikul Internet ja tagasi saime selle eile (reede) hommikul. Tegelikult me juba natuke isegi teadsime, et ilmselt see juhtub, kuna paar nädalat tagasi paigaldati meile uus Interneti satelliit ja absoluutselt kõigil ümbruskonnas on selle uue süsteemiga hullult probleeme olnud. Ma ei hakka detailidesse laskuma, sest ei saa kõigest isegi täpselt aru, aga Austraalias on see netivärk ikka jube keeruline ja aeglane. Helistasin teenusepakkujale teisipäeva hommikul, sain kõne tagasi samal õhtul kell kaheksa, veelkord kolmapäeva pärastlõunal ja selleks hetkeks oli teada vaid nii palju, et nett ei tööta jah, aga millal tööle hakkab ei tea. Lubati helistada. Eile hommikul proovisin suht ehku peale, et äkki töötab ja voilaa! Kõnet ootan siiani. Vähemalt oli põhjust neljapäeval Mossmani lõunale minna, et tööasjad korda ajada. Kuna viimasel nädalal on ainult sadanud, siis ei töötanud korralikult ka meie mobiiliantenn, mistõttu polnud võimalik mobiilset Internetti samuti kasutada. Isiklikult polnud mingit probleemi veidi offline olla, kuid tööalaselt on see ikka väga tüütu – lisaks käivad kliendid igal sammul küsimas, et ei tea millal ikka Wifit saaks…

Möödunud nädal oli kiire – täismaja pea igal päeval, kuid õnneks vahetas soomlaste paari välja paar Tšiilist, kes on lihtsalt housekeeping‘u superstaarid ja ma ei pidanud neile isegi midagi väga õpetama. Cassowary pere, isa ja kahe tibuga on kolinud meie maja alla, mis on täiega nunnu iseenesest, aga kohati tuleb ettevaatlik olla, kui maas kõndida, et neile otsa ei koperda ja isa käest peksa ei saa. 😀 Vaene Tiki pole sellele veel pihta saanud ja olen paaril korral tunnistajaks olnud, kui ta rahumeeli köögi ja meie maja vahele uimerdab ja siis isa maja alt täie kiirusega teda taga ajama hakkab. Ühel korral jooksid nad suisa mööda laudteed, hea et kliendid kõik väljas olid! 😀 Pisikesed jäävad sellistel puhkutel alati tublisti ootama ja piiksuvad küll väga haledalt ja kõvasti, kuid ei liigu kuhugi.

Soomlaste paari kohta veel nii palju, et nende autoaken sai kenasti korda ja sain neilt just ka mõned pildid, mis nad siinoleku ajal teinud olid.

Reede, laupäev ja pühapäev osutusid meil vabadeks päevadeks sel korral, et meile veidi hingamisruumi anda ja Isaac oli neid juba üle kuu aja oodanud, et saaks paadi jälle vette viia. Õnneks lubas ilmateade ka lõpuks vihma lõppu ja nii me reedel peale külaliste lahkumist otsejoones Thorntoni randa suundusimegi, et merele kalale minna. Me polnud seal käinud Krista külaskäigust saadik ehk tollest päevast, mil seal see naine hukkus, mis tegi mind veidi närviliseks. Randa jõudes polnud ilm just ideaalne, aga siiski mitte liiga tuuline, et ei oleks võinud välja minna. Ütleme aga nii, et see mis järgnes – ma täpselt sellel peatuda ei tahaks, aga tegu oli kõige ebagraatsilisema paadi rannalt vette transportimisega, mis meil ette tulnud on. 😀 Asi päädis paadist edasi-tagasi välja hüppamise ja sellel järgi jooksmisega, kuni lõpuks avamere poole mindud saime. 😀 Tagasi vaadates oli see hetk ilmselt siiski natuke liiga tuuline, aga noh, mis tehtud see tehtud. Kaugele me lainetuse tõttu seekord minna ei saanud, proovisime kalaõnne paari laevavraki ümbruses, kus tavaliselt päris hästi näkkab. Imelikult kombel ei näkanud meil seekord aga üldse, saime kokku 3 pisikest kala, millel suuruselimiiti pole. Hiljem nägime suurt kalalaeva ümbruskonnas trawlimas ehk suure võrguga kalu püüdmas, mis seletab seda, miks me midagi ei püüdnud.

Kui juba siis juba, nii võtsime laupäeval jällegi kalastusretke ette, seekord aga esimest korda Daintree jõele. Me pole sinna varem kippunud, kuna ette tuleb võtta jälle käänuline ja kitsas tee üle mäe ja seejärel praamiga üle jõe minna, mis on lihtsalt ajakulukam. Samuti pidime ootama Isaaci paadilube ja enne paati paremini käsitlema ning tundma õppima. Ma pole enne paati selleks ettenähtud kaldteelt vette lasknud, aga teadsin, et see on kordades lihtsam ja kiirem, kui seda on rannalt tehes. Väikesed viperused kõrvale jättes, läks meil tõesti umbes paar minutit ainult ja paat oligi vees, ainuke probleem oli selles, et mina olin ka paadis ja hulpisin kaldteest eemale, haha! Õnneks jõudis Isaac piisavalt kiiresti kai peale ja sain talle köie visatud, millega ta mind tagasi tõmbas. Paadis on meil ka kaks aeru ja ideepoolest oleksin võinud ju paadi käima tõmmata, aga mul on selles osas veel vaja jõuharjutusi teha ning aerutamiseks on tegelikkuses see paat veidi liiga suur. 😀 Järgmiseks korraks on kõrva taha pandud see, et paadist tuleb enne vette laskmist väljuda ja asi on palju lihtsam.

Lisaks õngedele olime täna kaasa võtnud ka crab potsid ehk krabilõksud/vähimõrad, et proovida õnne mud crabide (muda krabide?) püügiga. Tegu on väga hinnatud krabilistega, mille eest võib teinekord välja käia isegi 90 dollarit/kg (ca 60 EUR). Siinses kliimas, just jõgedes ja mangroovipuude rannikute läheduses, leidub neid ohtralt ja nii me 6 lõksu paika sättisime. Lubatud on 4 lõksu inimese kohta ja poile tuleb kirjutada perekonnanimi, aadress ning telefoninumber. Ise suundusime jõesuudme suunas, et niisama ringi uudistada ja veidi kala püüda.

Mud Crab

Mangroovipuude rannik

Isaac oli mind hoiatanud, et jõel olles tuleb olla ettevaatlik, kuna seal leidub veealuseid liivaluiteid, kus vesi on madal, aga mida paadi sonar ette ei näita ning kuhu on väga lihtne kinni jääda. Paate vuras jõel edasi-tagasi igasuguseid ja mulle ei tulnud see liivaluidete jutt isegi meelde kuni hetkeni, mil me põhjapeal kinni olime. Olen kunagi tavalise aerupaadiga Paunküla veehoidlas ka põhja peal kinni olnud ja samamoodi kanuuga Valgejõel, kuid siis piisas vaid edasi-tagasi nõksutamisest või jalgupidi vette hüppamisest, et paat lahti saada. 😀 Siin seda varianti aga ei ole, kuna esiteks on paat liiga suur ja teiseks ma istun parem paadis põhja peal kinni, kuni keegi mind lahti päästab, kui sinna krokodillide pärusmaale vabatahtlikult hüppan. 😀 Õnneks nii hullult meil ei läinud ja piisas aerudega lükkamisest, et tagasi sügavamasse vette saada. 

Kalaõnne ei olnud meil ka täna, Isaac siiski ühe pisikese kinni püüdis, kuid tema lendas sama kiirelt vette tagasi. Proovisime nii sööda kui landiga, kuid kokkuvõttes püüdsin ainult päikest. Sellest hoolimata oli jõe peal täiega mõnus olla ja nägime ka kaht krokodilli! Krabidega läks sedasi, et jäime ilma ühest lõksust ja 3 lõksu olid tühjad ning sööt oli samuti läinud, mis andis kahtlust sellele, et keegi oli neid vahepeal katsumas käinud ja krabid ning ühe lõksu endaga kaasa viinud. Otseselt muidugi ei tea, aga vaatamata sellele olid kahes lõksus krabid. Nii põnev! Olin kodus eeltööd teinud ja ära õppinud millised on emased, millised isased. Püüda võib ainult isaseid, seega üks neiu lendas tagasi vette. Alles jäi 3 krabi, kellest üks oli juba silmaga peale vaadates liiga väike – võtta võib 15cm laiuseid. Tema lendas samuti tagasi vette ja nii jäidki järgi kaks isast krabi, kes kahjuks olid 14,5cm laiad ning nii pidime ka nemad tagasi vette laskma. Me ei hakanud selle poole sentimeetriga riskima sellepärast, et kuigi on ebatõenäoline, et meid kontrollitakse, siis vahele jäämise korral võidakse konfiskeerida nii sinu paat kui ka auto. Kuigi naasime tühjade kätega, oli päev jõel kokkuvõtteks väga tore ja tundub, et nüüd on mõneks ajaks selle paadi majandusega meie peres rahu majas. 🙂 Mitte et mulle ei meeldiks vee peal käia, aga minu isu sinna ronida on ilmselt kordades väiksem, kui Isaaci oma. 😀

Categories: Austraalia, Daintree, Queensland | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: