Kurat! Kus must leib on?!

Olen vist enne ka maininud, et post käib siin kaks korda nädalas: teisipäeviti ja reedeti ning seda suurem on rõõm, kui kohale tuleb suisa hunnik kirju ja pakke. Üldjuhul on tegu töökirjadega, kuid vahel leiab nende seast ka isiklikke – nagu täna. Saime Isaaciga mõlemad kätte oma uute nimedega pangakaardid – kokku 6 eraldi kirja, mõlemile kolm ehk iga konto kohta üks. Mina sain kätte Queenslandi juhiload, millega ei läinudki kaua. Austraalia juhilubadel on näiteks aadress ka peal ja kolides tuleb see kindlasti ära vahetada – saad kleepsu uue aadressiga, mille vanale peale kleepida. Lisaks saime mõlemad oma ravikindlustuse maksuaasta kokkuvõtted, millesse pikemalt ei jõudnud hetkel süveneda, et kas saame sealt siis mingi osa tulumaksuga tagasi või mitte. Tulumaksutagastust lähme tegema raamatupidaja juurde Mossmani järgmisel reedel ehk 22.juulil. Oleme igal aastal seda raamatupidaja juures teinud just seetõttu, et Austraalias saab lisaks palgalt maha läinud maksudele tagasi taodelda ka ostetud asju, näiteks kui kasutad oma isiklikku sõidukit töö jaoks, siis mingi protsendi saab kütusekuludelt tagasi taodelda; sama kehtib ise ostetud tööriiete jms osas.

Kõige suuremat rõõmu pakkus mulle täna aga Perthist tellitud Muhu leivad, mida ma lootsin juba teisipäeval kätte saada, kuid jõudsid siiski alles täna. Õnneks polnud neil midagi viga ja Isaac sattus just täpselt siis postkasti juurde, kui postiljon pakki väevõimuga postkasti toppima hakkas ning suutis ta õigel ajal peatada. 😀 Leibasid küpsetatakse pühapäeviti ja pannase posti esmapäeva hommikuti Perthis, Lääne-Austraalias. Olen neist ammu kuulnud, kuid polnud tellimuseni jõudnud. Nüüd aga tuli suurem leivaisu jälle peale, kuna see saia nosimine muutub ikka üsna üksluiseks pikapeale ja ümberkaudsetes poodides võib mitte-nisu toodetest lihtsalt und näha. (Vabandan, leidsin Woolworthsi ketist rukki wrapid, aga need lagunevad juba neile pealevaadates ise laiali.) Igatahes, võtsin ette Muhu Leib Austraalias veebilehe (LINK) ja panin tellimuse teele neljale leivale (2 tavalist, 2 seemne) ja kahele purgile kapsale (mulgi ja prae). Kuna Austraalia Post laseb tavapostiga saata kuni 5 kg pakke, jäi mulgikapsas siiski seekord saatmata, aga sellest polnud mul suuremat vahet nagunii, peaasi et leivad kohale jõudsid. Leiva hind jäi sinna 7 dollari kanti (mis on peaaegu 5 euri!), aga kuna ma ise ainult söön, siis polnud kahju seda väljaminekut teha. Kolm pätsi läksid sügavkülma ja üks päts kestab mul ilmselt üle nädala külmkapis. 🙂 Õudne komme see leiva-saia külmutamine siinmail, aga ilma kahjuks ei saa – läheks kohe hallitama. Avastasin just ka, et sain oma tellimusega just õigel ajal jaole, kuna Muhu pagarid on septembri lõpuni hoopis Euroopas puhkamas nüüd ja tellimusi ei võta. Vedas!

Vihm on jälle tagasi ja hommikuti on õhk täitsa karge, mis teeb voodist tõusmise üsna vastumeelseks. Kaasa ei aita ka see, et viimasel nädalal on meil iga päev vähemalt kuus maja seitsmest täis olnud. Ehk et kõrghooaeg on omadega käes ja mina juba vingun. Tegelt nii hull asi siiski pole, praeguse seisuga ootavad meid järgmisel nädalavahetusel kolm vaba päeva, aga siiski. Käin iga päev uurimas, kas on uusi töökuulutusi juurde tulnud, mis meile huvi võiks pakkuda.

Viimastel päevadel on lisaks vihmale olnud ka suured tuuled ja tihti kukub siin puude otsast kuivanud oksi katustele või laudteedele. Siiani pole midagi õnneks katki läinud või viga saanud kuniks kolmapäeva õhtuni, mil soomlaste auto esiaknasse suur kuivanud oks maandus ja selle purustas. Me tõttasime muidugi appi – helistasime Mossmani autotöökodadesse ja organiseerisime esmaspäeva hommikuks uue klaasi ja selle paigalduse. Isaac eskordib nad tööautoga sinna, kuna muul viisil seda parandatud ei saa – tuleb katkise aknaga auto lihtsalt kohale sõita – loodame, et ei saja! Soomlaste aeg meie juures pidi pühapäeval nagunii läbi saama, õnneks hilinevad nende plaanid vaid ühe päeva võrra. Nüüd aga selle mitte nii toreda osa juurde. Meie pakkusime isegi ilma pikalt järele mõtlemata neile välja, et lodge võtab akna väljavahetuse arve enda kanda, sest meie oleme nad siia kutsunud, et meid aidata ja vabatahtlikuna siin töötada ning see on vähim, mida me nende aitamiseks teha saame. Oleme ise, mina küll rohkem kui Isaac, olnud samuti rändurid ja teame, kuidas backpackeritel ei ole sellist raha lihtsalt tagataskust võtta, seda enam kui nad kaks nädalat vaid majutuse ja söögi eest töötanud on. Omaniku reaktsioon oli kergelt öeldes ülbe – ei olnud tema huvitatud mitte millegi eest vastutust võtma ega tasuma, sest “ise nad ju tulid siia” ja “pole minu probleem, et neil kindlustust pole”. Sel hetkel ei osanud ma mitte kuidagi reageerida ja jäin telefoni otsas lihtsalt vait ning pobisesin midagi teemadel, et aga minu südametunnistus ei luba inimesi sedasi siit minema saata, kui nad on tulnud siia, et meid aidata ja töötanud ilma palgata. Lõpuks jõudsime vähemalt nii kaugele, et ta oli nõus vähemalt mingis ulatuses rahaliselt aitama, aga tulevikus võtku me teadmiseks, et vahet pole kellega siin midagi juhtuda võib – pole tema vastutus. Oot, aga kelle vastutus see siis tema eramaal siin on?! Õnneks saime teada, et kogu krempel koos paigaldusega läheb maksma ainult $250 ja saame sommid hädast välja aidatud. Kogu situatsioon jättis aga väga s*ta maitse suhu nii mulle kui ka Isaacile ja jõudsime järjekordselt järeldusele, et eks just omaniku suhtumine on üks peamistest põhjustest, miks me siit varsti minna tahame. Meie põhimõtted on lihtsalt liiga erinevad – tema jaoks on oluline vaid $$$ ning ta näeb vabatahtlikke, kui lihtsalt järjekordseid ullikesi, kellele maksma ei pea ja keda võib kohelda, kui alamaid. (Näiteid on teisigi aegadest, kui meid siin pole olnud – vabatahtlikel pole lubatud näiteks kuivatit kasutada, et oma riideid kuivatada. Siinses kliimas ei kuiva õhu käes mitte miski – riided lähevad puu peal rippudes hoopis niiskemaks!!) Võib-olla oleme me liiga naiivsed ja heausklikud, aga mina tahan siiski uskuda inimeste headusesse ning kohelda teisi nii nagu ma tahaks, et mind koheldaks – karma, noh. Mis te arvate?

Eelmisel laupäeval tegime ühe tegusa koristuspäeva siin ning lubasime endale väikese sõidu Cape Tribulationisse, kus käisime pubis siidrit mekkimas ning õhtupooliku veetsime Cow Bay rannas soomlastega kalal, grillimas ning lõket ja tuleshow-d vaatamas. Ilm oli kahjuks üsna rõske ja tuuline, kuid me ei lasknud end sellest häirida ja veetsime toredasti aega. 🙂

Meid tabas Isaaciga 24 tunnine peavalu maraton, sellest ka kotid silme all, kuna manustasin kokku 6 korda valuvaigisteid, et sellest lahti saada.

Meid tabas Isaaciga eelneval päeval 24 tunnine peavalu maraton, sellest ka kotid silme all, kuna manustasin kokku vist 6 korda valuvaigisteid, et sellest lahti saada.

Cow Bay

Cow Bay

Cow Bay

Cow Bay

Täna oli esimene päev, mil me ise cassowary peret ei näinud, aga kliendid edastasid meile kurvad uudised, et beebisid oli täna näha vaid kahte..

Categories: Austraalia, Daintree, Perth, Queensland | 1 kommentaar

Navigeerimine

One thought on “Kurat! Kus must leib on?!

  1. Ma nõustun sinuga 100% ja usu mind et omanikul tuleb aeg kus selline suhtumine valusalt kätte maksab. Ja siis saab ta vaid iseend süüdistada. Edu kõrghooajaks!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: