Everything In Australia Wants To Kill You

Meie cassowary pere on laienenud! Üleeile märkasin 5. majakese juures üht võõrast cassowary, kellel oli 3 väikest uhiuut cassowary-tibu järel jooksmas. Ma pole enne nii pisikesi tibusid näinud, et nad alles mustade triipudega on – täiskasvanute kõrval jäävad nad esialgu isegi märkamatuks, nii tillukesed on. Panime kaks ja kaks kokku ning ilmselt on tegu Fredi peikaga, keda ta meile aprilli lõpus näitamas käis. Cassowary-de puhul muneb ema muna(d) ning isa istub nende peal 56 päeva ja ei liiguta absoluutselt kuniks munad hauduvad ja isa lapsed suureks kasvatab. “Aasta Ema” tiitlile need linnud just ei kandideeri. 😀 Kahe päeva jooksul oleme neid veel näinud, aga head pilti pole veel saada õnnestunud. Isaac sai täna lõpuks ühe videoklipi, jagan seda siin ka, kui temalt selle saan. Tore on see, et ka Fred ja Tiki on endiselt olemas – vahepeal müdistamist ikkagi jagub, aga tundub et kõik suudavad siiani seda piirkonda siin omavahel sõbralikult jagada. 🙂 Kliendid on täiesti pöördes ja ei suuda oma silmi uskuda, et meil neid siin nii palju kohe ukse ees sedasi on. 😀

Fred (paremal) ja värske isa (vasakul) aprilli lõpus

Cassowary tibud – pilt Internetist

Kes minu või lodge’i Facebooki lehte jälgib, on juba ilmselt näinud väikest videoklippi rippuvast maonahast, mis mulle paar hommikut tagasi verandal vastu vaatas. 😀 Mahaaetud maonahkasid leiame üsna tihti – enamasti majakeste katuste alt või restorani ümbert. Olen oma siinoldud aja jooksul näinud kokku võib-olla kümmet elusat madu ja nendest suuremalt jaolt püütoneid või puu-madusid, kes ei ole mürgised. Nahad tunduvad viimasel ajal just püütonite omad olevat, kuna nad on päris pikad – lisaks ei kipu mürgised maod sedasi üles ronima, vaid püsivad maapinnal. Kõik leitud nahad paneme tavaliselt vastuvõttu väljanäitusele ja jätame need seniks sinna kuni nad päris ära kuivavad ja pudenema hakkavad. Klientide reaktsioone on igasuguseid, aga see on ka üheks põhjuseks miks me need sinna panene, et anda aimu, kuhu inimesed tulnud on – keset džunglit, kus võibki madu või ämblik Sulle vastu vaadata. 😀

Keegi küsis veel, et kuidas me siin elada suudame sedasi. Hea küsimus! Kuidas keegi sellistes kohtades elada saab? Vastaks üsna kulunud vastusega, et inimene harjub kõigega ja nii ilmselt ka on. Ma poleks elu sees osanud arvata, et tunneksin end sellises keskkonnas mugavalt, aga võin ausalt öelda, et kohanemine ei võtnud eneselegi üllatuseks väga kaua. Sitikad-satikad ei meeldi mulle endiselt, eriti kui nad minu peal on, aga samas ei jookse ma ka kiljudes minema, kui suurt prussakat või ämblikku kuskil näen. Katsuma päris ei lähe, aga olen täiesti võimeline suure Huntsman ämbliku ilma tapmata toast eemaldama. Maod on hakanud mulle järjest rohkem huvi pakkuma, aga olen siiski ka ettevaatlik ja laudteedelt ilma mõjuva põhjuseta maha ei hüppa. Kui on vajadust metsas-rohu sees kõndida, siis kannan kindlasti kinniseid jalanõusid ja pikki pükse, teen lärmi ning vaatan kuhu astun. Ja ega siin vihmametsas kõik Sind alati ära tappa ka ei taha. Üleeile õhtul nägime puu otsas näiteks Striped Possum’it ehk triibulist possumit?, keda on üsna raske näha, kuna elavad nad kõrgel puu otsas. Minu jaoks oli see siin oldud aja jooksul teine kord seda liiki näha.

Pilt Internetist

Categories: Austraalia, Daintree, Queensland | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: