Monthly Archives: juuli 2016

Mossman Show 2016

Pühapäeva hommikul ärgates ei saanud ma esialgu kohe aru, mis juhunud on, aga kõik lihased valutasid, pool kerest oli päikesest põlenud ja kõige tipuks ei saanud väga istuda ega astuda! Lähemal vaatlusel selgus, et olin oma vasaku kanni päris kenasti ära löönud kuhugi, nii et nahk maas ja sinikas kenasti ümber. Eks see ilmselt reedel juhtus, kui ma lainete vahel paati ronisin, aga mis ei tapa, teeb tugevaks, eksole! 😀 Karm hobi see kalastamine. 😛

Olles end kogunud, hommikust söönud ja maja ära koristanud, otsustasime minna Mossman Show‘le ehk laadale, et enne uue nädala igapäevast täismaja end veel veidi tuulutada. Laadal on alati tore käia, olen Austraalia show’dest varem kirjutanud siin (link) ja siin (link). Nii nagu Esperances ja Launcestonis, oli ka seekord tegemist põllumajandusele suunatud laadaga. Lisaks tavapärastele kommilettidele, atraktsioonidele, puusaagimisvõistlustele ja farmiloomadele olid seekord olemas ka erinevad väljapanekud, kus siis valiti kõige ilusamaid ja uhkemaid. Kategooriaid oli oi-kui-palju, näiteks erinevad linnud (kanad, pardid, kalkunid, viirpapagoid, paabulinnud) – kõik olid oma puuridesse väljanäitusele pandud ja parimad siis lintide ja auhindadega pärjatud. Auhinnatud said parimad juur- ja puuviljad; lilled; tordid; suhkruroog; merisead ja kindlasti oli seal veel kategooriaid milleni me lihtsalt ei jõudnud. Me sõime laadatoitu, vaatasime madude ja sisalike show-d, proovisime õnne paari mänguga (ehk viskasime raha prügikasti, haha) ning jälgisime baarialast veidi hobuste võiduajamist ja vigurratta sõite. Nagu ikka, eks ta üks raharöövel ole, aga me veetsime ühe mõnusa pärastlõuna. 🙂 Pilte ma seekord ei teinud, aga näppasin netist paar.

Vaatamata kolmele vabale päevale algas uus nädal kahjuks väga stressirohkelt, kuna tööalaselt on viimase paari nädala jooksul ette tulnud apsakaid, mida ma hea meelega näha ei tahaks ja veel vähem nendega tegeleda. Nüüdseks on kõik jälle maha vaibunud ja korda saanud, aga ma loodan, et järgmine esmaspäev nii sinine enam ei tule. 😀 Praegu tundub, et pühapäeva saame vabaks, mis on positiivne, sest need vabad päevad on praegu ainsad, mis mind enam-vähem mõistuse juures hoiavad. Muidu on küll vahepeal tunne, et istun lihtsalt autosse ja sõidan minema – ei taha enam vastutada ja kogu kupatust enda õlul kanda. Samas siin kehtib jälle ütlus, et mis ei tapa, teeb tugevaks ja eks seda vist täiskasvanuks olemine tähendabki. Aasta tagasi ma poleks ette kujutanudki, et suudan selliseid stressirohkeid olukordi üsnagi kaine mõistusega ja produktiivselt lahendada. Aga ma ei kurda, lihtsalt elan ennast välja. 🙂 Vaatasin just tänast kuupäeva ja juuli on juba peaaegu läbi ju! See tähendab seda, et seda hullu aega on veel vaid umbes kuu aega järgi ja siis läheb jälle kergemaks. Tööpakkumiste osas pole praegu midagi kuulda olnud, aga eks iga asi omal ajal.

Täna sain lõpuks kõne, et mu arvuti sai parandatud – mis täpselt viga oli, ei teagi – ja on uue klaviatuuri võrra rikkam. Kui enne ei jõua, siis umbes kahe nädala pärast on meil Cairnsi nagunii asja ja saab selle ära tuua. Loodetavasti saan siis Krista külaskäigu video ka ära lõpetada ja teiega jagada. 🙂

Categories: Austraalia, Daintree, Mossman, Queensland | Lisa kommentaar

Kalamehejutud

Tere maailm! Meil kadus esmaspäeva õhtupoolikul Internet ja tagasi saime selle eile (reede) hommikul. Tegelikult me juba natuke isegi teadsime, et ilmselt see juhtub, kuna paar nädalat tagasi paigaldati meile uus Interneti satelliit ja absoluutselt kõigil ümbruskonnas on selle uue süsteemiga hullult probleeme olnud. Ma ei hakka detailidesse laskuma, sest ei saa kõigest isegi täpselt aru, aga Austraalias on see netivärk ikka jube keeruline ja aeglane. Helistasin teenusepakkujale teisipäeva hommikul, sain kõne tagasi samal õhtul kell kaheksa, veelkord kolmapäeva pärastlõunal ja selleks hetkeks oli teada vaid nii palju, et nett ei tööta jah, aga millal tööle hakkab ei tea. Lubati helistada. Eile hommikul proovisin suht ehku peale, et äkki töötab ja voilaa! Kõnet ootan siiani. Vähemalt oli põhjust neljapäeval Mossmani lõunale minna, et tööasjad korda ajada. Kuna viimasel nädalal on ainult sadanud, siis ei töötanud korralikult ka meie mobiiliantenn, mistõttu polnud võimalik mobiilset Internetti samuti kasutada. Isiklikult polnud mingit probleemi veidi offline olla, kuid tööalaselt on see ikka väga tüütu – lisaks käivad kliendid igal sammul küsimas, et ei tea millal ikka Wifit saaks…

Möödunud nädal oli kiire – täismaja pea igal päeval, kuid õnneks vahetas soomlaste paari välja paar Tšiilist, kes on lihtsalt housekeeping‘u superstaarid ja ma ei pidanud neile isegi midagi väga õpetama. Cassowary pere, isa ja kahe tibuga on kolinud meie maja alla, mis on täiega nunnu iseenesest, aga kohati tuleb ettevaatlik olla, kui maas kõndida, et neile otsa ei koperda ja isa käest peksa ei saa. 😀 Vaene Tiki pole sellele veel pihta saanud ja olen paaril korral tunnistajaks olnud, kui ta rahumeeli köögi ja meie maja vahele uimerdab ja siis isa maja alt täie kiirusega teda taga ajama hakkab. Ühel korral jooksid nad suisa mööda laudteed, hea et kliendid kõik väljas olid! 😀 Pisikesed jäävad sellistel puhkutel alati tublisti ootama ja piiksuvad küll väga haledalt ja kõvasti, kuid ei liigu kuhugi.

Soomlaste paari kohta veel nii palju, et nende autoaken sai kenasti korda ja sain neilt just ka mõned pildid, mis nad siinoleku ajal teinud olid.

Reede, laupäev ja pühapäev osutusid meil vabadeks päevadeks sel korral, et meile veidi hingamisruumi anda ja Isaac oli neid juba üle kuu aja oodanud, et saaks paadi jälle vette viia. Õnneks lubas ilmateade ka lõpuks vihma lõppu ja nii me reedel peale külaliste lahkumist otsejoones Thorntoni randa suundusimegi, et merele kalale minna. Me polnud seal käinud Krista külaskäigust saadik ehk tollest päevast, mil seal see naine hukkus, mis tegi mind veidi närviliseks. Randa jõudes polnud ilm just ideaalne, aga siiski mitte liiga tuuline, et ei oleks võinud välja minna. Ütleme aga nii, et see mis järgnes – ma täpselt sellel peatuda ei tahaks, aga tegu oli kõige ebagraatsilisema paadi rannalt vette transportimisega, mis meil ette tulnud on. 😀 Asi päädis paadist edasi-tagasi välja hüppamise ja sellel järgi jooksmisega, kuni lõpuks avamere poole mindud saime. 😀 Tagasi vaadates oli see hetk ilmselt siiski natuke liiga tuuline, aga noh, mis tehtud see tehtud. Kaugele me lainetuse tõttu seekord minna ei saanud, proovisime kalaõnne paari laevavraki ümbruses, kus tavaliselt päris hästi näkkab. Imelikult kombel ei näkanud meil seekord aga üldse, saime kokku 3 pisikest kala, millel suuruselimiiti pole. Hiljem nägime suurt kalalaeva ümbruskonnas trawlimas ehk suure võrguga kalu püüdmas, mis seletab seda, miks me midagi ei püüdnud.

Kui juba siis juba, nii võtsime laupäeval jällegi kalastusretke ette, seekord aga esimest korda Daintree jõele. Me pole sinna varem kippunud, kuna ette tuleb võtta jälle käänuline ja kitsas tee üle mäe ja seejärel praamiga üle jõe minna, mis on lihtsalt ajakulukam. Samuti pidime ootama Isaaci paadilube ja enne paati paremini käsitlema ning tundma õppima. Ma pole enne paati selleks ettenähtud kaldteelt vette lasknud, aga teadsin, et see on kordades lihtsam ja kiirem, kui seda on rannalt tehes. Väikesed viperused kõrvale jättes, läks meil tõesti umbes paar minutit ainult ja paat oligi vees, ainuke probleem oli selles, et mina olin ka paadis ja hulpisin kaldteest eemale, haha! Õnneks jõudis Isaac piisavalt kiiresti kai peale ja sain talle köie visatud, millega ta mind tagasi tõmbas. Paadis on meil ka kaks aeru ja ideepoolest oleksin võinud ju paadi käima tõmmata, aga mul on selles osas veel vaja jõuharjutusi teha ning aerutamiseks on tegelikkuses see paat veidi liiga suur. 😀 Järgmiseks korraks on kõrva taha pandud see, et paadist tuleb enne vette laskmist väljuda ja asi on palju lihtsam.

Lisaks õngedele olime täna kaasa võtnud ka crab potsid ehk krabilõksud/vähimõrad, et proovida õnne mud crabide (muda krabide?) püügiga. Tegu on väga hinnatud krabilistega, mille eest võib teinekord välja käia isegi 90 dollarit/kg (ca 60 EUR). Siinses kliimas, just jõgedes ja mangroovipuude rannikute läheduses, leidub neid ohtralt ja nii me 6 lõksu paika sättisime. Lubatud on 4 lõksu inimese kohta ja poile tuleb kirjutada perekonnanimi, aadress ning telefoninumber. Ise suundusime jõesuudme suunas, et niisama ringi uudistada ja veidi kala püüda.

Mud Crab

Mangroovipuude rannik

Isaac oli mind hoiatanud, et jõel olles tuleb olla ettevaatlik, kuna seal leidub veealuseid liivaluiteid, kus vesi on madal, aga mida paadi sonar ette ei näita ning kuhu on väga lihtne kinni jääda. Paate vuras jõel edasi-tagasi igasuguseid ja mulle ei tulnud see liivaluidete jutt isegi meelde kuni hetkeni, mil me põhjapeal kinni olime. Olen kunagi tavalise aerupaadiga Paunküla veehoidlas ka põhja peal kinni olnud ja samamoodi kanuuga Valgejõel, kuid siis piisas vaid edasi-tagasi nõksutamisest või jalgupidi vette hüppamisest, et paat lahti saada. 😀 Siin seda varianti aga ei ole, kuna esiteks on paat liiga suur ja teiseks ma istun parem paadis põhja peal kinni, kuni keegi mind lahti päästab, kui sinna krokodillide pärusmaale vabatahtlikult hüppan. 😀 Õnneks nii hullult meil ei läinud ja piisas aerudega lükkamisest, et tagasi sügavamasse vette saada. 

Kalaõnne ei olnud meil ka täna, Isaac siiski ühe pisikese kinni püüdis, kuid tema lendas sama kiirelt vette tagasi. Proovisime nii sööda kui landiga, kuid kokkuvõttes püüdsin ainult päikest. Sellest hoolimata oli jõe peal täiega mõnus olla ja nägime ka kaht krokodilli! Krabidega läks sedasi, et jäime ilma ühest lõksust ja 3 lõksu olid tühjad ning sööt oli samuti läinud, mis andis kahtlust sellele, et keegi oli neid vahepeal katsumas käinud ja krabid ning ühe lõksu endaga kaasa viinud. Otseselt muidugi ei tea, aga vaatamata sellele olid kahes lõksus krabid. Nii põnev! Olin kodus eeltööd teinud ja ära õppinud millised on emased, millised isased. Püüda võib ainult isaseid, seega üks neiu lendas tagasi vette. Alles jäi 3 krabi, kellest üks oli juba silmaga peale vaadates liiga väike – võtta võib 15cm laiuseid. Tema lendas samuti tagasi vette ja nii jäidki järgi kaks isast krabi, kes kahjuks olid 14,5cm laiad ning nii pidime ka nemad tagasi vette laskma. Me ei hakanud selle poole sentimeetriga riskima sellepärast, et kuigi on ebatõenäoline, et meid kontrollitakse, siis vahele jäämise korral võidakse konfiskeerida nii sinu paat kui ka auto. Kuigi naasime tühjade kätega, oli päev jõel kokkuvõtteks väga tore ja tundub, et nüüd on mõneks ajaks selle paadi majandusega meie peres rahu majas. 🙂 Mitte et mulle ei meeldiks vee peal käia, aga minu isu sinna ronida on ilmselt kordades väiksem, kui Isaaci oma. 😀

Categories: Austraalia, Daintree, Queensland | Lisa kommentaar

Kurat! Kus must leib on?!

Olen vist enne ka maininud, et post käib siin kaks korda nädalas: teisipäeviti ja reedeti ning seda suurem on rõõm, kui kohale tuleb suisa hunnik kirju ja pakke. Üldjuhul on tegu töökirjadega, kuid vahel leiab nende seast ka isiklikke – nagu täna. Saime Isaaciga mõlemad kätte oma uute nimedega pangakaardid – kokku 6 eraldi kirja, mõlemile kolm ehk iga konto kohta üks. Mina sain kätte Queenslandi juhiload, millega ei läinudki kaua. Austraalia juhilubadel on näiteks aadress ka peal ja kolides tuleb see kindlasti ära vahetada – saad kleepsu uue aadressiga, mille vanale peale kleepida. Lisaks saime mõlemad oma ravikindlustuse maksuaasta kokkuvõtted, millesse pikemalt ei jõudnud hetkel süveneda, et kas saame sealt siis mingi osa tulumaksuga tagasi või mitte. Tulumaksutagastust lähme tegema raamatupidaja juurde Mossmani järgmisel reedel ehk 22.juulil. Oleme igal aastal seda raamatupidaja juures teinud just seetõttu, et Austraalias saab lisaks palgalt maha läinud maksudele tagasi taodelda ka ostetud asju, näiteks kui kasutad oma isiklikku sõidukit töö jaoks, siis mingi protsendi saab kütusekuludelt tagasi taodelda; sama kehtib ise ostetud tööriiete jms osas.

Kõige suuremat rõõmu pakkus mulle täna aga Perthist tellitud Muhu leivad, mida ma lootsin juba teisipäeval kätte saada, kuid jõudsid siiski alles täna. Õnneks polnud neil midagi viga ja Isaac sattus just täpselt siis postkasti juurde, kui postiljon pakki väevõimuga postkasti toppima hakkas ning suutis ta õigel ajal peatada. 😀 Leibasid küpsetatakse pühapäeviti ja pannase posti esmapäeva hommikuti Perthis, Lääne-Austraalias. Olen neist ammu kuulnud, kuid polnud tellimuseni jõudnud. Nüüd aga tuli suurem leivaisu jälle peale, kuna see saia nosimine muutub ikka üsna üksluiseks pikapeale ja ümberkaudsetes poodides võib mitte-nisu toodetest lihtsalt und näha. (Vabandan, leidsin Woolworthsi ketist rukki wrapid, aga need lagunevad juba neile pealevaadates ise laiali.) Igatahes, võtsin ette Muhu Leib Austraalias veebilehe (LINK) ja panin tellimuse teele neljale leivale (2 tavalist, 2 seemne) ja kahele purgile kapsale (mulgi ja prae). Kuna Austraalia Post laseb tavapostiga saata kuni 5 kg pakke, jäi mulgikapsas siiski seekord saatmata, aga sellest polnud mul suuremat vahet nagunii, peaasi et leivad kohale jõudsid. Leiva hind jäi sinna 7 dollari kanti (mis on peaaegu 5 euri!), aga kuna ma ise ainult söön, siis polnud kahju seda väljaminekut teha. Kolm pätsi läksid sügavkülma ja üks päts kestab mul ilmselt üle nädala külmkapis. 🙂 Õudne komme see leiva-saia külmutamine siinmail, aga ilma kahjuks ei saa – läheks kohe hallitama. Avastasin just ka, et sain oma tellimusega just õigel ajal jaole, kuna Muhu pagarid on septembri lõpuni hoopis Euroopas puhkamas nüüd ja tellimusi ei võta. Vedas!

Vihm on jälle tagasi ja hommikuti on õhk täitsa karge, mis teeb voodist tõusmise üsna vastumeelseks. Kaasa ei aita ka see, et viimasel nädalal on meil iga päev vähemalt kuus maja seitsmest täis olnud. Ehk et kõrghooaeg on omadega käes ja mina juba vingun. Tegelt nii hull asi siiski pole, praeguse seisuga ootavad meid järgmisel nädalavahetusel kolm vaba päeva, aga siiski. Käin iga päev uurimas, kas on uusi töökuulutusi juurde tulnud, mis meile huvi võiks pakkuda.

Viimastel päevadel on lisaks vihmale olnud ka suured tuuled ja tihti kukub siin puude otsast kuivanud oksi katustele või laudteedele. Siiani pole midagi õnneks katki läinud või viga saanud kuniks kolmapäeva õhtuni, mil soomlaste auto esiaknasse suur kuivanud oks maandus ja selle purustas. Me tõttasime muidugi appi – helistasime Mossmani autotöökodadesse ja organiseerisime esmaspäeva hommikuks uue klaasi ja selle paigalduse. Isaac eskordib nad tööautoga sinna, kuna muul viisil seda parandatud ei saa – tuleb katkise aknaga auto lihtsalt kohale sõita – loodame, et ei saja! Soomlaste aeg meie juures pidi pühapäeval nagunii läbi saama, õnneks hilinevad nende plaanid vaid ühe päeva võrra. Nüüd aga selle mitte nii toreda osa juurde. Meie pakkusime isegi ilma pikalt järele mõtlemata neile välja, et lodge võtab akna väljavahetuse arve enda kanda, sest meie oleme nad siia kutsunud, et meid aidata ja vabatahtlikuna siin töötada ning see on vähim, mida me nende aitamiseks teha saame. Oleme ise, mina küll rohkem kui Isaac, olnud samuti rändurid ja teame, kuidas backpackeritel ei ole sellist raha lihtsalt tagataskust võtta, seda enam kui nad kaks nädalat vaid majutuse ja söögi eest töötanud on. Omaniku reaktsioon oli kergelt öeldes ülbe – ei olnud tema huvitatud mitte millegi eest vastutust võtma ega tasuma, sest “ise nad ju tulid siia” ja “pole minu probleem, et neil kindlustust pole”. Sel hetkel ei osanud ma mitte kuidagi reageerida ja jäin telefoni otsas lihtsalt vait ning pobisesin midagi teemadel, et aga minu südametunnistus ei luba inimesi sedasi siit minema saata, kui nad on tulnud siia, et meid aidata ja töötanud ilma palgata. Lõpuks jõudsime vähemalt nii kaugele, et ta oli nõus vähemalt mingis ulatuses rahaliselt aitama, aga tulevikus võtku me teadmiseks, et vahet pole kellega siin midagi juhtuda võib – pole tema vastutus. Oot, aga kelle vastutus see siis tema eramaal siin on?! Õnneks saime teada, et kogu krempel koos paigaldusega läheb maksma ainult $250 ja saame sommid hädast välja aidatud. Kogu situatsioon jättis aga väga s*ta maitse suhu nii mulle kui ka Isaacile ja jõudsime järjekordselt järeldusele, et eks just omaniku suhtumine on üks peamistest põhjustest, miks me siit varsti minna tahame. Meie põhimõtted on lihtsalt liiga erinevad – tema jaoks on oluline vaid $$$ ning ta näeb vabatahtlikke, kui lihtsalt järjekordseid ullikesi, kellele maksma ei pea ja keda võib kohelda, kui alamaid. (Näiteid on teisigi aegadest, kui meid siin pole olnud – vabatahtlikel pole lubatud näiteks kuivatit kasutada, et oma riideid kuivatada. Siinses kliimas ei kuiva õhu käes mitte miski – riided lähevad puu peal rippudes hoopis niiskemaks!!) Võib-olla oleme me liiga naiivsed ja heausklikud, aga mina tahan siiski uskuda inimeste headusesse ning kohelda teisi nii nagu ma tahaks, et mind koheldaks – karma, noh. Mis te arvate?

Eelmisel laupäeval tegime ühe tegusa koristuspäeva siin ning lubasime endale väikese sõidu Cape Tribulationisse, kus käisime pubis siidrit mekkimas ning õhtupooliku veetsime Cow Bay rannas soomlastega kalal, grillimas ning lõket ja tuleshow-d vaatamas. Ilm oli kahjuks üsna rõske ja tuuline, kuid me ei lasknud end sellest häirida ja veetsime toredasti aega. 🙂

Meid tabas Isaaciga 24 tunnine peavalu maraton, sellest ka kotid silme all, kuna manustasin kokku 6 korda valuvaigisteid, et sellest lahti saada.

Meid tabas Isaaciga eelneval päeval 24 tunnine peavalu maraton, sellest ka kotid silme all, kuna manustasin kokku vist 6 korda valuvaigisteid, et sellest lahti saada.

Cow Bay

Cow Bay

Cow Bay

Cow Bay

Täna oli esimene päev, mil me ise cassowary peret ei näinud, aga kliendid edastasid meile kurvad uudised, et beebisid oli täna näha vaid kahte..

Categories: Austraalia, Daintree, Perth, Queensland | 1 kommentaar

Beebipildid

Saime täna päris pikalt cassowary beebisid vaadelda ja nendest pilte klõpsida.

Categories: Austraalia, Daintree, Queensland | 1 kommentaar

Everything In Australia Wants To Kill You

Meie cassowary pere on laienenud! Üleeile märkasin 5. majakese juures üht võõrast cassowary, kellel oli 3 väikest uhiuut cassowary-tibu järel jooksmas. Ma pole enne nii pisikesi tibusid näinud, et nad alles mustade triipudega on – täiskasvanute kõrval jäävad nad esialgu isegi märkamatuks, nii tillukesed on. Panime kaks ja kaks kokku ning ilmselt on tegu Fredi peikaga, keda ta meile aprilli lõpus näitamas käis. Cassowary-de puhul muneb ema muna(d) ning isa istub nende peal 56 päeva ja ei liiguta absoluutselt kuniks munad hauduvad ja isa lapsed suureks kasvatab. “Aasta Ema” tiitlile need linnud just ei kandideeri. 😀 Kahe päeva jooksul oleme neid veel näinud, aga head pilti pole veel saada õnnestunud. Isaac sai täna lõpuks ühe videoklipi, jagan seda siin ka, kui temalt selle saan. Tore on see, et ka Fred ja Tiki on endiselt olemas – vahepeal müdistamist ikkagi jagub, aga tundub et kõik suudavad siiani seda piirkonda siin omavahel sõbralikult jagada. 🙂 Kliendid on täiesti pöördes ja ei suuda oma silmi uskuda, et meil neid siin nii palju kohe ukse ees sedasi on. 😀

Fred (paremal) ja värske isa (vasakul) aprilli lõpus

Cassowary tibud – pilt Internetist

Kes minu või lodge’i Facebooki lehte jälgib, on juba ilmselt näinud väikest videoklippi rippuvast maonahast, mis mulle paar hommikut tagasi verandal vastu vaatas. 😀 Mahaaetud maonahkasid leiame üsna tihti – enamasti majakeste katuste alt või restorani ümbert. Olen oma siinoldud aja jooksul näinud kokku võib-olla kümmet elusat madu ja nendest suuremalt jaolt püütoneid või puu-madusid, kes ei ole mürgised. Nahad tunduvad viimasel ajal just püütonite omad olevat, kuna nad on päris pikad – lisaks ei kipu mürgised maod sedasi üles ronima, vaid püsivad maapinnal. Kõik leitud nahad paneme tavaliselt vastuvõttu väljanäitusele ja jätame need seniks sinna kuni nad päris ära kuivavad ja pudenema hakkavad. Klientide reaktsioone on igasuguseid, aga see on ka üheks põhjuseks miks me need sinna panene, et anda aimu, kuhu inimesed tulnud on – keset džunglit, kus võibki madu või ämblik Sulle vastu vaadata. 😀

Keegi küsis veel, et kuidas me siin elada suudame sedasi. Hea küsimus! Kuidas keegi sellistes kohtades elada saab? Vastaks üsna kulunud vastusega, et inimene harjub kõigega ja nii ilmselt ka on. Ma poleks elu sees osanud arvata, et tunneksin end sellises keskkonnas mugavalt, aga võin ausalt öelda, et kohanemine ei võtnud eneselegi üllatuseks väga kaua. Sitikad-satikad ei meeldi mulle endiselt, eriti kui nad minu peal on, aga samas ei jookse ma ka kiljudes minema, kui suurt prussakat või ämblikku kuskil näen. Katsuma päris ei lähe, aga olen täiesti võimeline suure Huntsman ämbliku ilma tapmata toast eemaldama. Maod on hakanud mulle järjest rohkem huvi pakkuma, aga olen siiski ka ettevaatlik ja laudteedelt ilma mõjuva põhjuseta maha ei hüppa. Kui on vajadust metsas-rohu sees kõndida, siis kannan kindlasti kinniseid jalanõusid ja pikki pükse, teen lärmi ning vaatan kuhu astun. Ja ega siin vihmametsas kõik Sind alati ära tappa ka ei taha. Üleeile õhtul nägime puu otsas näiteks Striped Possum’it ehk triibulist possumit?, keda on üsna raske näha, kuna elavad nad kõrgel puu otsas. Minu jaoks oli see siin oldud aja jooksul teine kord seda liiki näha.

Pilt Internetist

Categories: Austraalia, Daintree, Queensland | Lisa kommentaar

Krõpsuhais ja vabad päevad

Ma ei saa oma pahameelt endale hoida ja Isaac on mu vingumisest juba tüdinenud, seega pean siin ka veel ära märkima selle, et õues haiseb nagu mustad sokid! Haha, tegelikult nii hull ka ei ole, aga kätte on jõudnud jälle see aeg, kus mingit tüüpi taim või puu õitseb ja kõik kohad on selle lõhna haisu täis. Avastasin selle umbes nädal-poolteist tagasi, kui autos koguaeg sibula kartulikrõpsu hais oli ja ma selle allikat leida ei suutnud. Esmaspäeval käisin autopesulas ja küürisin tööauto seest kui ka väljast puhtaks, kuid hais jäi. Vahel vähem, vahel rohkem. Cairnsi sõites muutus hais jälle hullemaks ja ma juba arvasin, et hakkan vaikselt hulluks minema. Lõpuks, kui Isaac mu üle naermise lõpetanud oli, tuletas ta mulle meelde, et sama asi toimus täpselt aasta tagasi ja siis meenusid mulle mu täpselt samasugused emotsioonid aasta tagusest ajast. Ja no ma ei tee nalja, tegu on täpselt sibula kartulikrõpsu lõhnaga (mis hakkavad pahaks minema), mis tugeva tuulega muutub ikka päris korralikult mustade sokkide haisuks. Pole just kõige meeldivam aroom, aga loodetavasti läheb varsti üle?! 😀

Toredamatel teemadel jätkates, käis mul külas üks Eesti neiu, kes oma partneriga siinkandis olid paariks päevaks ja muidu Cairnsis elavad. Ta kirjutas mulle Facebookis, et kas võivad läbi tulla ja mis saaks mul selle vastu olla, kui toredad kaasmaalased tuttavaks tahavad saada. 🙂 Jõime kohvi ja näitasin neile lodge’i ning äkki näeme kunagi jälle.

Ootamatul kombel saime omale praegu jälle 3 vaba päeva, kuna viimasel hetkel tulid mitmed broneeringute tühistamised, mis tähendas aga seda, et ma sain täna maja ära koristatud ja jõudsime isegi Mossmanis poes käia ning Isaaci väikelaeva juhilubade avalduse lõpuks sisse anda. Praamiga üle jõe saamine on hetkel omaette katsumus, aga õnneks on meil kohalike kaart, millega Mossmani poolt tulles saab prioriteet järjekorras peale. Tunnen turistidele kaasa, kes seal suhkuroo põldude vahel looklevas järjekorras üle 2 tunni jõeületust ootama peavad… Mu Instagramis näeb pisikest videot ka, mille seal täna filmisin.

Lisaks toimetustele oleme vabu õhtuid kasutanud, et harida end veel Austraalia filmimaastikuga ning nimekirja lisandusid “The Dressmaker” Kate Winsletiga ja klassik “The Castle”. Mõlemaid filme julgen soovitada – esimene on 2015. aasta oma ja sobib võib-olla veidi rohkem naisvaatajale (Isaac leidis filmi veits igav olevat), aga kohe kindlasti pole tegu tüüpilise romantilise komöödiaga. Teine film on taaskord selline omamoodi, aga õnneks ei lenda seal verd, kedagi ei tapeta ega piinata ja on pigem heatuju-film. 🙂

Categories: Austraalia, Cairns, Daintree, Queensland | 2 kommentaari

Austraalia paberimajandusest, vol kes-seda-enam-mäletab

Eelmise postituse loomateemadel jätkates ei saa mainimata jätta, kui naljakad meie cassowary’d hetkel on. Proua Fredile ei mahu kohe üldse hinge fakt, et nooruk Tiki nüüd samuti lodge’i ümbruses ehk tema territooriumil end sisse seadnud on. Umbes üle päeva saame osaks tagaajamisvõistlusele, kus Fred väsimatult Tikit ringiratast taga ajab ja Tiki jälle vapralt mõned tunnid hiljem Fredi selja taga luusib, kuniks kõik otsast peale kordub. 🙂 Kahtlustame, et Tiki on isane, sest arvestades cassowary’de domineerivat loomust, ei laseks Fred teisel emasel siin tema peikasid ja puuvilju ära napsata. Parematel päevadel suudavad Fred ja Tiki isegi vaid paari meetri kaugusel üksteisest eksisteerida, mis annab samuti põhjust arvata, et isane ta ilmselt on.

Nädala alguses jõudsid kätte meie kauaoodatud vabad päevad, mis olid juba eos tihedalt asjaajamisi täis planeeritud. Alustasime Mossmanis, kus samal ajal kui Isaac lodge’i asju ajas, käisin mina kõigepealt kohalikus omavalitsuses, et uuendada oma praamikaarti, millega tasuta üle jõe reisida saab. Selle jaoks oli vaja omaniku kirja sama päeva kuupäevaga, mis siis ütleks, et ma ikka endiselt elan ja töötan siinpool jõge. Õnneks teadsin seda vaid sel põhjusel, et Isaac oli oma kaarti juba varem uuendamas käinud. Kohapeal tehti uus pilt, vana kaart võeti ära ning uus anti kohe asemele ja kogu 5 minutilise tehingu eest kasseeriti $15.

Edasi suundusin politseijaoskonda, et lõppude lõpuks taodelda omale Austraalia, täpsemalt Queenslandi osariigi, juhiload. Olles üle 25. aasta vana, saab siin Eesti load lihtsalt kohalike vastu ümber vahetada (see erineb veidi osariigiti), muidugi ei pääse jällegi paberimajandusest. Ära tuleb täita avaldus (mida ma aja säästmiseks juba kodus teinud olin), lisaks tuleb letti lüüa pass, Eesti juhiload, viisa ja tõend QLD aadressist, milleks sobib siis näiteks minu nimele saadetud telefoniarve vms. Mina pidin ette näitama veel ka abielutunnistuse, kuna soovisin juhilube uue perekonnanimega, Eesti omadel on aga endiselt neiupõlvenimi. Ajasin tädi alguses natuke segadusse oma looga, aga ei läinud kaua kuniks asjad joonde saime. Kohapeal tehti minust jällegi pilt ja load tulevad paari nädala pärast postkasti. Seniks saan ringi sõita A4 paberilehega, mis lubade eesmärki kannavad ja Eesti load jäid mulle samuti alles. Juhiload 5 aastaks maksid $160 kopikatega (võimalik oli ise valida, kas tahad neid 1, 2, 3, 4 või 5 aastaks).

Mossman jäi selleks korraks selja taha ja sõitsime Cairnsi, kus esimeseks peatuseks oli taaskord pood, kust oma sülearvuti ostsin. Rääkisin mure ära ja kuna tootja garantii veel kehtib, saadeti arvuti parandusse, mis peaks nii 2-3 nädalat aega võtma. Pöidlad pihku, et probleem lahendatud saab ja et ma jälle mingit hingehinda maksma ei pea nagu eelmisel korral.

Ööbimispaigaks olime seekord valinud vahelduseks uue hotelli – Cairns Plaza Hotel (link), mis asus mugavalt kesklinnas ja kuhu leidsin booking.com kaudu hea pakkumise. Meie tuba asus kolmandal korrusel ning oli päris kihvti vaatega rõdult lahele ja mägedele, aga üleüldiselt oli hotell siiski veidi päevinäinud ning mitte just kõige mugavam. Samas asukoht oli meie jaoks ideaalne ja ühe öö peatuspaigaks kõlbas kenasti, kuid täishinnaga seal ilmselt ei peatuks.

Olles veidi puhanud ja ööturul õhtust söönud, otustasime kinno minna ning valitud filmiks sai “Hunt for the Wilderpeople”. Tegu on Uus-Meremaa filmiga ja autoriks on sama inimene, kes tegi filmi “Boy” (link). Nüüd, kes viimast näinud pole, siis soovitan seda kõigile soojalt! Saate veidi rohkem aimu uusmeremaalaste ja mauride kultuurist, kõneviisist ja huumorist. 😀 Samuti soovitan ära vaadata “Hunt for the Wilderpeople”, sest ma ei ole ikka nii ammu sedasi kinos naernud, et tilgad peaaegu püksis oleks. 😀 Samas on film lisaks naljakale ka südamlik, nagu “Boy”-gi.

Õhtu lõpetuseks käisime kasiinost läbi, kust väljusime vist mõne dollariga rohkem, kui sisenesime – miljonäriks seekord päris ei saanud siiski. 😀

Teisipäeval sai üle pika aja sisse magamist ja pikka hommikut ning hommikusööki nautida. 🙂 Käisime mõlemad ära pangas, kus ma omale uue perekonnanimega pangakaardid tellisin, mis 10 päeva pärast postiga koju peaks tulema. Isaac tegi sama, sest kuidagimoodi kui ta paar aastat tagasi Commonwealthis konto avas, pandi üks tema keskmistest nimedest pangakaartidele perekonnanime asemele. Suurt numbrit ta sellest ei teinud, kuna ei arvanud me kumbki, et seal suurt vahet on, aga nüüd tuli välja, et tegelikult on küll. On ju tegu hoopis teise nimega ja kui oleks tegu näiteks pahatahtliku inimesega, siis oleks siit võinud arendada täiesti uue identiteedi Isaacile. 😀 Nüüd sai see viga igatahes parandatud.

Isaac läks vahepeal oma väikelaeva juhilubade jaoks vajaminevat kursust lõpetama ja mina oma dokumentide hunnikut atesteerima, et need seejärel postkontorisse viia ja ära saata. Ühe portsu saatsin Immigratsiooniametisse, et uuendada passi- ja nimeandmed oma viisa jaoks ja teine ports läks kohaliku haigekassa poole teele, et saaksin sellest tulumaksu vabastust, kuna oma viisaga mul sellele õigust nagunii pole. Inimkeeli tähendab see seda, et kui kõik õigesti tegin, saan tulumaksu tagastusega umbes $500 lisaks tagasi.

Oma järelejäänud aja veetsin kaubanduskeskuses ringi vaadates ja hüppasin läbi ka Rootsi poest, kust täiendasin oma toiduvarusid värske- ja hapukapsa borši, Mõnusate Maiuste, Tartu limonaadi, Kalevi martsipani ja Marianne kommide näol.. 😛 Meil on praegu Soome paar siin vabatahtlikeks ja tõin neile ka ühe paki Marianne komme – neil oli päris hea meel. 🙂

Koduteel ajasime jällegi veidi lodge’i asju – käisime nii ehitus- kui ka toidupoes varusid täiendamas ja nii need kaks päeva otsa saidki. Vaatamata sellele, et mul pea kogu sellest paberimajandusest varsti õhku lendab, tunnen end isegi päris puhanuna. 🙂 Heale tujule aitab kaasa ka kuiv ilm ja päike, mis loodetavasti nüüd mõneks ajaks nii jääbki.

Categories: Austraalia, Cairns, Daintree, Queensland | 4 kommentaari

Helendavad seened ja Austraalia suurim madu

Käisime ühel õhtul siin oma loodusrada kõndimas, mis viib väikese jõekese äärde. Rajal on kaks väikest silda, millest üks suurte vihmadega siin paar kuud tagasi ära ujus ja mille Isaac nüüd uuega asendas ning lisaks sai rada lõpuks korralikult roosade lintidega ära märgistatud. Päevavalguses ei ole mingit probleemi seda rada enam kõndida, kuid tahtsime igaks petteks ka pimedas selle läbi kõndida, sest kliente on meil siin igasuguseid ju – kes on suurem loodusesõber ja hea suunatajuga, kes mitte… 🙂 Kui tavaliselt on vähemalt ühel meist telefon kaasas, et midagi põnevat märgates fotosüüdistus jäädvustada, siis seekord ei olnud meil kummalgi kaameraid kaasas ja just siis muidugi nägime midagi.

Jões silmasime kalu ja krevette, mis on üsna tavaline nähtus, kuid taskulambid korraks kinni pannes märkasime kaldal maas midagi helendavat. Oleme pikalt otsinud helendavaid seeni, mida siinkandis vaid ühe korra varem näinud olen, kuid seekord oli tegu hoopis … helendava puupulgaga? Lähemal uurimisel tuli välja, et puuoks, mis maas vedeles oli kaetud õrna limakihiga, mis siis ilmselt seda helendavat omadust endas kannab. Pätsasin netist ühe pildi ka, et näidata, millised need helendavad seened muidu tavaliselt välja näevad.

Kui jalutuskäigu lõpp-punktist jäi puudu veel umbes 50 meetrit, jõudis Isaac juba kurta, et seekord ei näinudki ühtegi looma, kuni ta peaaegu 4 meetrise mao otsa oleks astunud. Tegu oli amethystine püütoniga, kes rahulikult omas tempos “teed ületas”. Oleme nendega varemgi kokku puutunud (minge vaadake mu Facebooki kaanepilti), aga nii pikka minu meelest me vabas looduses näinud pole. Vaatasime teda seal mõnda aega, kuniks ta oma teed läks ja saimegi raja lõpuni jalutatud. Need maod ei ole mürgised, aga nad võivad väidetavalt kasvada kuni 8 meetri pikkuseks ja on Austraalia suurim maoliik. :O 🙂 Leidsin netist võrdluseks pildi, kus on näha 5 meetrist isendit:

Lõpetuseks üks filmi mitte-soovitus; vaatasin Isaaci tungival soovil nimelt ära ühe nn. Austraalia klassiku, milleks on 1993. aasta film “Bad Boy Bubby“. Film adresseerib mitmeid ühiskonna valupunkte ja naerab Austraalia “ossi”klassi (bogan) üle aga ma pean tõdema, et neid kaht tundi ei saa ma oma elus küll kunagi tagasi. 😦 😀 Lühidalt kokku võttes on tegu mehega, kelle ema on teda 35 aastat toas kinni hoidnud valetades, et õhk väljas on mürgine. Ühel hetkel õnnestub tal aga põgeneda ja film keskendubki siis Bubby tegemistele välismaailmas. Igatahes, kellel tekkis huvi, siis vaadake ja andke mulle ka teada, mis arvasite. 😀

Categories: Austraalia, Daintree, Queensland | 2 kommentaari

Blog at WordPress.com.