Nokk kinni, saba lahti ehk elu vihmametsa moodi

Oligi juba liiga kaua kõik meil siin hästi läinud, kuniks taevaluugid eelmisel nädalal valla läksid jälle ja päevad läbi sadas. Vihm vihmaks, mind muidu ei häiri, sest soe on, aga teada on see, et sellise niiskusega peab midagi üldjuhul ka rikki minema – seekord osutuks selleks pangaterminal. Veebruarikuust on sellega tegelikult üks jama olnud ja vahepeal jõudsin isegi uue terminali tellida ning mingil hetkel mured lõppesid. Viimasel nädalal läks asi aga juba väljakannatamatult hulluks, nii et ühtegi makset ei saanud läbi panna ja meie teenusepakkuja on ka selline, et helista miljon korda ja siis lõpuks äkki tuleb keegi ka kohale. Reedel tehnik lõpuks tuli ja tegelikult oligi asi üsna lihtne: väike plastikust kaabliühendus oli märga saanud ja kuna pangaterminal on tundlikum, kui meie lauatelefon, siis sellepärast see ei töödanudki. Täna panin riburadapidi kõik ootel olevad kaardimaksed läbi ja esmaspäeval vahetame teenusepakkujat.

Tööjuttu nagu rohkem polegi, naudime praegu vaikset aega veel ja ootame puhkust – omanik tuleb juunis 10 päevaks siia, et meile enne kõrghooaja algust hingamisruumi anda. Mainisime talle ka, et mõtleme tulevikus lodge’i ostmise peale ja ta oli tegelikult üsna üllatunud, sest arvas, et meil nii siiber kõikidest jamadest siin ja plaanime hoopis lahkuda. 😀

Enne kui üldse midagi teha saame, tuleb aga meie viisaolukorrale vastus saada ja tegin sellega täna algust, sest kohale jõudis Isaaci international movement records ehk paber, kus on kirjas, millal Isaac oma elu jooksul Austraaliasse tulnud ja siit lahkunud on. Nüüd on selge, et ta saab taodelda Resident Return Visa-t, mille heakskiidu korral saab ta permanent residency ja peale aasta möödumist juba ka kodakondsust taodelda. Kirjutasin sellest hiljuti täpsemalt SIIN. Avaldus ise polegi tegelikult keeruline ja õnneks aitab nõu ja jõuga see sama uusmeremaalaste vabatahtlik organisatsioon, seega kui vajalikud dokumendid koos, saame avalduse ära saata (umbes 2 nädala pärast peaks kõik koos olema). Vastus peaks saabuma 1-2 päevaga tavaliselt, teinekord võib minna ka paar nädalat. Siis jääb üle vaid minu residency korda ajada, mille jaoks pean tegema uue partnerviisa avalduse, mis sisuliselt on sama, mida olen juba taodelnud – ainus vahe on nüüd see, et Isaac on seaduse silmis austraallane ja viisa maksumus on üle 10 korda kallim, kui enne. 😀 Aga oleme sellega arvestanud ja vähemalt tean, mis mind ees ootab. 😛

Paari nädala pärast aga tuleb minu kallis sõbranna Krista mulle Eestist külla ja ma ei jõua ära oodata! Veedame algul paar nädalat meil siin ja ümbruskonnas aega ning viimasel nädalal lendame Sydneysse, kus ka Siret meiega ühineb. Ma jõuan seal vahel veel kiirelt Canberras oma passil järgi käia ja puhkuse lõpetuseks, kui Krista koju saadetud, lendan tagasi Queenslandi ja ühinen veel mõneks päevaks Isaaciga väikeseks roadtripiks, enne kui tagasi koju tuleme. 🙂

Lõpetuseks video meie eilsest kalalkäigust, kust nagu näha võite, selgub et ma sain päeva suurima saagi! 😛

Categories: Austraalia, Daintree, Queensland | 2 kommentaari

Navigeerimine

2 thoughts on “Nokk kinni, saba lahti ehk elu vihmametsa moodi

  1. Sul alati nii hää muusika taustaks!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: