Viisamajandusest

Ma ei ole ammu pikemalt viisa teemadel peatunud, sest hetkeseisuga on mul justkui rahu majas 2019. aasta septembrini, mil saan seda jälle viieks aastaks pikendada ja sisuliselt võin seda teha nii kaua, kui viitsin. Ainus miinus siinkohal on fakt, et ma jääksin sedasi alatiseks temporary resident staatusesse ehk ajutiseks elanikuks, mis tähendab, et mul ei ole õigusi kohalikele hüvedele (riiklik pension, õigus võtta majalaenu, haigekassa puudumine jms).

Kuna Isaac on juba ammu rääkinud, et sooviks saada Austraalia kodanikuks või esialgu vähemalt permanent resident´iks ehk alaliseks elanikuks, siis hakkasin sellesse teemasse rohkem süvenema, et mis siis täpselt teha tuleb. Põhjus, miks ta seda teha tahab on üsna lihtne – me näeme oma tulevikku Austraalias, aga hetkel ei saa me isegi majalaenu võtta näiteks ja kui peaksime mingil hetkel lapsi tegema hakkama, siis ei saa ka nemad automaatselt Austraalia kodakondsust. Uus-Meremaaga tal suurt sidet enam ei ole ja isegi kui me ühel päeval peaks Eestisse näiteks tulema, siis on hea, kui siin ikkagi asjad korras on.

Uus-Meremaa kodanike olukord Austraalias on üsna keeruline praegusel hetkel ja mida rohkem ma seda teemat uurin, seda segasemaks see esialgu kõik muutus. 😀 Proovin seda siin veidi lihtsamini nüüd seletada. Austraalia ja Uus-Meremaa on omavahel läbi ajaloo olnud päris tihedalt seotud igatepidi ja tänu sellele on nende kahe riigi vahel selline kokkulepe, et mõlema kodanikud saavad viisavabalt minna teise riiki ja seal elada ning töötada kuni elu lõpuni, kui soovi on. Kui ma nüüd täitsa ei eksi, siis austraalased saavad Uus-Meremaa kodanikega võrdselt sealsetest hüvedest osa, aga uusmeremaalastel Austraalias see nii kerge ei ole.

Enne 1994.aastat said kõik uusmeremaalased, kes Austraaliasse tulid, automaatselt permanent resident´i staatuse nende riigis viibimise ajal. Alates 1.septembrist 1994 seadus muutus ja kõik Austraalia mitte-kodanikud pidid omama mingisugust viisat. Nii loodi uusmeremaalastele SCV ehk Special Category Visa ehk erikategooria viisa, mis antakse piiriületusel kiividele automaatselt (mingeid avaldusi, templeid ega numbreid siin ei anta) ja riigist lahkumisel see ka automaatselt lõpeb – sisuliselt mingit erinevust eelneva olukorraga ei tekkinud, õigused jäid samaks.

2001. aasta 26.veebruaril oli aeg järjekordseks muudatuseks, mis tõi kaasa sellise sätte, et kõik kiivid kes peale seda kuupäeva Austraaliasse tulid pole enam arvestatud, kui permanent resident´id, vaid lihtsalt uusmeremaalased Austraalias, kel on õigus siin elada ja töötada, aga jäävad ilma kodanike hüvedest (Non-Protected SCV holders ehk mitte-kaitstud erikategooria viisa omanikud). Kõik kiivid, kes sel kuupäeval Austraalia pinnal olid või vähemalt 12 kuud 2 aastat enne seda kuupäeva, said veel õiguse olla arvestatud kui permanent resident´id (nende staatuseks on Protected Special Category Visa holder ehk kaitstud erikategooria viisa omanikud).

Isaac’i puhul on lugu praegu segane, sest ta on oma elu jooksul varem käinud Austraalias küll, aga siinkohal mängib nüüd rolli, mis kuupäevadel kõik täpselt toimus.

  1. Esimest korda tuli ta siia 1990. aastal, kui ta oli 10-aastane ja veetis 3 kuud sugulaste juures, millest 1 kuu käis isegi koolis. Selle põhjal oli Isaac siis permanent resident ja tal on õigus taodelda Resident Return Visa´t ehk alalise elaniku tagasipöördumise viisa, mis taastaks selle staatuse ja sealt edasi saab siis tulevikus kodakondsust taodelda. Viisa konksuna tuleb põhjendada, miks oldi riigist nii kaua eemal, samas rohkem infot uurides, tuli välja, et laste puhul palju selgitustööd tegema ei pea – otsuse nende eest teeb ju tavaliselt ikkagi lapsevanem ja see on piisav põhjendus.
  2. Teist korda naases Isaac Austraaliasse 1999.aastal ning jäi siia peaaegu aastaks, kui ta töötas kalalaevadel. Siinkohal ei ole ta päris kindel kuupäevades, mistõttu saatsime päringu Austraalia immigratsiooniametisse, kust seda infot väljastatakse. KUI see aeg jääb nüüd 2 aasta sisse 26.veebruarist 2001 ja oli kokku vähemalt 12 kuud, siis langeb Isaac sinna Protected SCV alla ja saab otsejoones Austraalia kodakondsust taodelda. Mäletamise järgi ta päris aastat aga ei olnud, seega on tõenäolisem, et tuleb ikkagi eelmises punktis väljatoodud viisale lootma jääda.
  3. Veebruaris avaldati uudis, et on tuldud vastu ka neile kiividele, kes eelmise kahe punkti alla ei kvalifitseeru ja on tulnud riiki peale 26.veebruari 2001 (kolmandat korda tuli Isaac tagasi mais 2011) – nimelt saavad nad otsejoones minna kodakondsust taotlema, kui:
    • nad on Non-Protected SCV omanikud
    • nad on riiki tulnud vahemikus 26.02.2001 ja 19.02.2016
    • nad on riigis olnud vähemalt 5 aastat järjest
    • on teeninud aastas vähemalt $53,900 bruto palka
    • nad vastavad arstlikele, turva ja karakteristlikele standartitele

Me hakkasime juba hõiskama, kui viimast uudist kuulsime, aga kui seda listi nägime, siis saime aru, et Isaac kahjuks sinna ei kvalifitseeru, kuna paaril esimesel aastal sai ta ametlikult palju vähem palka (sest suurem enamus maksti ümbrikus kahjuks).

Kuna seda infot on nii palju ja tihti üsna vastuoluline, siis kirjutasin vabatahtlikule organisatsioonile OzKiwi (link), kellelt sain väga kiiresti selgitava vastuse, mille põhjal selle postituse ka siia kirja panin – äkki läheb kunagi kellelgi vaja. 😀 Panime täna avalduse posti, et saada Isaac´i riiki sisenemise ja lahkumise kuupäevad ja siis sealt saame edasi vaadata, millist viisat taodelda. Muide, sama organisatsioon püüab nüüd läbi lükata sellist otsust, et kõikidel uusmeremaalastel (vahet pole, millal nad riiki on tulnud) oleks võrdne õigus Austraalia kodakondsusele nagu seda on austraalastel Uus-Meremaal.

Kui ükski neist variantidest ei peaks mingil põhjusel läbi minema, siis on veel võimalus ka töökoha poolt sponsoreeritud saada nagu seda teevad paljud seljakotirändurid. See aga seab klausliks töötada ühe tööandja juures 2-4 aastat (olenevalt täpsest viisatüübist). Omanik on öelnud, et teeks seda hea meelega, aga me enne pigem prooviks neid teisi vähem aja- ja rahakulukaid variante.

Mis minusse puutub, siis kuna me oleme abielus, on võimalik enamike viisade puhul mind lihtsalt avaldusse kaasata ja saan sama staatuse ja õigused. Mõne variandi puhul tuleb mul taodelda partnerviisat, nagu ma seda juba sisuliset tegin, aga seekord on lihtsalt viisatüüp teine, mis annab mulle lõpuks permanent resident´i staatuse ja hind üle 10 korra kallim.

Huh, nüüd läks pikaks ja segaseks, aga enam lihtsamini ma seletada ei osanud seda olukorda. On keegi veel imelikes seaduseaukudes olnud kuskil?

Categories: Austraalia | 3 kommentaari

Navigeerimine

3 thoughts on “Viisamajandusest

  1. Issand, ma ei oleks elusees arvanud, et neil see asi nii keeruliseks on tehtud, kui tahavad samu õigusi saada! On ju kõik kohad siin neid täis (Kullarannikul ongi suurem osa elanikkonnast kiivid)! Ja mina mõtlesin, et niisama partnerviisa ajamine on segadust tekitav ja stressirohke 🙂 Loodetavasti saate varsti häid uudiseid siis!

    • sirliniidas

      Jep, nii ta on. Ma arvan, et paljud, eriti noored, kiivid ei mõtle üldse veel nii kaugele, et mis siis saab, kui ükskord tahaks paikseks jääda, et kus ja mis. Sest isegi Isaac ei teadnud täpselt, et kuidas see käib ja arvas, et see on palju lihtsam.
      Aga Austraaliale ikka meeldib see nende paberimajandus. 😀

  2. Pingback: Nokk kinni, saba lahti ehk elu vihmametsa moodi | Do you come from a land down under?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: