Nahkhiirtel külas

Puhkuselt naastes oleme püüdnud oma vabu päevi veeta tööst eemal ja rohkem iseendale, et leida rohkem tasakaalu töö- ja eraelu vahel. Nii saigi võetud pühapäeval plaani minna Port Douglasesse, kuna ühtegi broneeringut ei olnud ja poodi oli vaja minna nagunii. Et tegu oli pühapäevaga, leidis seal aset tavapärane turg, kust lahkusime suure kastitäie puu- ja juurviljadega (töö jaoks siiski, haha), kuid võtsime aega, et ka niisama ringi uudistada ja imeilusat ilma nautida. Lõunal käisime Salsa restoranis, mis mitte kunagi alt ei vea, kuigi rahakotile jätab küll teinekord suurema jälje, kui võiks, aga samas vahel võib ju lubada. 😉 Enne lahkumist käisin veel kiirelt ainsast pühapäeval avatud olevast riietepoest läbi, sest suur kuumus ja õhuniiskus hakkab “töövormile” (lühikesed püksid ja topid) oma jälge jätma (pesen vist ülepäeviti suure masinatäie meie mõlemi higist nõretavaid riideid), aga lahkusin seekord tühjade kätega – eks tuleb varsti üks šopingureis Cairnsi teha. Koduteel põikasime veel toidupoodi Mossmanis, kust lodge’i toiduvarusid täiendasime ja põrutasime koju. Nii palju siis päris “töövabast” päevast. 😛

Pärastlõunaks oli meil kokku lepitud küllaminek ühe kohaliku mehe juurde, kes peab oma kodus sellist omamoodi loomade varjupaika, peamiselt just nahkhiirte oma. Saime tema kontakti omaniku käest, kes arvas, et meil oleks äkki huvitav ja kasulik temaga tutvust teha, juhuks kui tal kunagi peaks abi olema vaja näiteks loomade hoiukodu näol. Ma ei lasknud muidugi kaks korda öelda ja nii me Tonyle külla läksimegi. Tema kodust võib hetkel leida nii 20-30 nahkhiirt, kes on üht või teistpidi vigastada saanud ja vabas looduses ise enam toime ei tuleks. Suur enamus tema verandast on muudetud nahkhiirte koduks, kus nad üsna õnnelikult end sisse on seadnud. Me saime näha nende õhtust söötmist, mis kujunes üsna kiirelt suureks lagaks. Need nahkhiired (flying fox) söövad puuvilju, aga see näeb välja nii, et puuviljad pressitakse suulakke, kust mahl välja imetakse ja kõik, mis üle jääb, sülitatakse põrandale. Sellest protsessist tundis suurt rõõmu musky rat kangaroo Harry, kes mööda põrandat ringi jooksis ja alla sadanud läbinätsutatud puuviljatükke põske pistis. Eelnevalt proovis ta ära maitsta ka minu kleidisaba, Isaaci plätud, meie mõlemi varbad ja kannad ning ka minu sõrme, millest isegi veri lendama hakkas – note to self, ei tasu ikka oma sõrmi igale poole toppida. 😀 Kui kõik karvased ja sulelised oma õhtusöögi kätte olid saanud, istusime me maha ja jõime Tonyga klaasikese veini, enne kui tagasi koju suundusime. Tagasi me sinna ilmselt ei satu – tegu on siiski liiga suure vanusevahega, et Tony ja tema naisega päris südamesõpradeks saada – aga tore pärastlõuna oli sellegi poolest ja kohalikega teeme alati hea meelega tutvust.

Categories: Daintree, Queensland | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: