Tüüpiline “võtame aasta kokku” postitus

Meil on jälle toimiv kanalisatsioonisüsteem, jee! Elektrik ja torumehed jõudsid lõuna ajal kohale teisipäeval ja lahkusid paar tundi hiljem, saateks mitte just kõige toredam aroom terve lodge ümber. Mingil põhjusel oli paagis korralik kiht rasva!, mis omakorda kõik umbe ajas ja pumpad lühisesse viis. Ei hakka nimesid nimetama ja näpuga näitama, aga suure tõenäosusega on selle taga meie eelmised vabatahtlikud. Me oleme ise väga teadlikud, mida tohib ja mida ei tohi kraanikausist alla valada (õlid ja rasvad käivad lisaks kemikaalidele sinna kategooriasse) ja käime kõik need asjad üle iga kord, kui uued inimesed siia tulevad. Kahjuks ei saa me igal hetkel teada, mis nad oma majakeses korda saadavad ja saime seekord natuke ebameeldiva üllatuse osaliseks, kui seda peale nende lahkumist kontrollima läksime. Üldjuhul on elementaarne see, et enda järelt koristatakse enne lahkumist toad ära, aga seekord jäeti maha ikka üsna räpane majake, eriti köögiosa. Rasva oli IGAL POOL, ma tõesti ei tea, mida nad seal kokku kokkasid, aga eks need jäägid kraanikausist alla läksid, mis muud. Eks inimene õpib iga päev ja nüüd on jälle üks asi juures, mida kindlasti rõhutama peab neile, sest see olukord maksis omanikule ikka üsna korraliku summa ajal, mil iga sent loeb.

On vist paslik teha kokkuvõte möödunud aastast, sest ega seda palju järgi pole. Alles nüüd on kohale jõudnud kui kiiresti viimane aasta tegelikult möödus.

Aasta alguses olime Tasmaanias ja aeg venis kui tatt – käisime mõlemad nii palju tööl kui sai, et säästa nii palju kui võimalik oma pulmadeks ja mesinädalateks märtsis. Samal ajal polnud me väga õnnelikud, kuna kahjuks polnud me kumbki oma töökohtadega rahul – pubi oli jälk ja kahtlane oma paberimajanduses ja palkade maksmises, hotellis olid omad draamad. Vaba aega meil palju koos ei olnud, kuna töötasime vastupidiste graafikutega. Üleüldiselt meile Tasmaania meeldis, aga olime lihtsalt valede töökohade peal ja ei tekkinud seetõttu ka seda tunnet, et tahaks sinna paikseks jääda.

Märtsis sai lõpuks avaldatud meie suur saladus ja 16.märtsil abiellusime. 🙂 Meie mesinädalad Indoneesias ja Uus-Meremaal olid imelised, saime lõpuks ka koos reisitud nii, et ma lasin oma sisemise kontrollifriigi lõdvaks ja läksin lihtsalt asjaga kaasa. 😀 Peab tunnistama, et eks reisi lõpuks Austraaliasse naastes oli korraks hetk, kus tekkis küsimus, et mis nüüd saab? Tööd ju meil ei olnud, elukohta polnud – oli vaid meie truu kaaslane, buss Wilson. Kuigi oleme üsna eraklikud inimesed, leidub õnneks siiski veel sõpru, kelle toele loota saab ja nii saime me õnneks paar päeva end koguda Ben’i ja Amanda juures Melbournes. Rohkem polnudki vaja, sest juba 2 päevaga oli meil töökoht olemas ja tuli hakata mööda rannikut üles poole sõitma.

SI-68

Idaranniku läbimine oli juba ammu meie mõlemi bucket listis olnud, kuid kahjuks oli meil selleks alla 2 nädala aega, mis tähendas, et palju jäi nägemata. Ilma vastu samuti ei saa, seega näiteks Sydney jäi meil üldse nägemata, kuna jõudsime sinna aegade ühe suurima tormi ajal. Seevastu nägin ma üle paari aasta oma kallist sõbrannat Siretit ja veetsime nädalavahetuse tema juures Gold Coastil ja väisasime Dreamworldi lõbustusparki, kus ma endalegi üllatuseks väga hirmutavatel sõitudel käisin. 😛

1.mail jõudsime me enda uude elu- ja töökohta Daintree Wilderness Lodge’s, mis asub World Heritage Listed Daintree vihmametsas kõrvuti Suure Vallrahuga, Austraalia kirdeosas. Peame nurka häbenema minema ja tunnistama, et meil polnud selle piirkonna olemasolust eelnevalt õrna aimugi. Õnneks oleme nüüd avastanud, et me pole ainsad ja fair enough, kuna tegelikult on see vihmametsa osa üsna väike, aga vanem kui näiteks Amazonase vihmamets!

Elu siin on teistsugune kõigest, mida me varem oleme teadnud. Hüppasime pea ees tundmatusse vette hakates majandama turismiasutust ilma mingisuguse kogemuseta. Mis seal ikka – Isaac õppis süüa tegema ja mina voodeid; mõlemad teame nüüd, kuidas generaatorid ja akud töötama peavad ning mida teha, kui kraanist enam vett ei tule. Oleme pidanud madusid ja lugematul hulgal ämblikke eemaldama; igal sammul hallituse ja roostega võitlema ning kuumuse ja niiskuse juures enam vähem esinduslikud välja nägema klientidega tegeledes (vahemärkuseks võin öelda, et meiki kandsin viimati meie pulmas, siin sulab see lihtsalt maha :D). Ma arvan, et see ongi selle töö suurim väljakutse – töö iseenesest on lihtne, aga kõik see muu, mis selle koha juurde käib (elektri puudumine, privaatne veevärk ja kanalisatsioon ning kliima ja kohalikud asukad üleüldiselt) on see, mis vahel juukseid peast välja tõmbama paneb. 😀

Võrreldes aga eelmiste aastatega Austraalias, möödus 2015 neist kõige kiiremini ja tegelikult ka kõige õnnelikumalt. 🙂 Me oleme alustanud oma finantsilise kindluse rajamisega ja mõtleme tulevikule – kus me elada tahame, mida teha tahame ning mida peame tegema selleks praegu, et seda saavutada. Mina ootan pikisilmi kojutulekut, mis on juba ammu liiga palju edasi lükkunud, aga eks see on elu. Ühel hetkel tuleb teha valikuid, mis tol hetkel ei ole just kõige paremad, aga see-eest vajalikumad. Igatahes, 35 päeva on veel jäänud! 🙂

Kui Eestis käidud, siis keskendume ilmselt veelgi rohkem raha säästmisele, et siis ühel hetkel see kuhugi investeerida. Kuhu täpselt, seda me veel ei tea, aga selgemaks hakkab saama see, et kellegi teise heaks me tulevikus töötada ei soovi. Lisaks tuleb hakata ajama Isaac’i viisat, et meist tulevikus saaksid Austraalia püsiresidendid. Uusmeremaalased saavad Austraalias elada nii kaua kui tahavad, aga ilma residendiks saamata, ei saa nad osa kõikidest hüvedest (pension näiteks). Et jah, tuleb otsustada, millise tee me valime (tal on kaks valikut, millest üks on raskem aga odavam, teine veidi lihtsam kuid ajakulukam ja tunduvalt kallim) – see bürokaatia on aga natuke liiga keeruline selle postituse jaoks, kirjutan sellest mingi hetk pikemalt. 🙂

Selline oli meie aasta ja sellised mõtted uuele aastale vastu astudes! Aastavahetusel toimub ühes kohalikus kuurordis karnevaliteemaline rannapidu, kuhu me ilmselt ka läheme, kui just pussnuge alla ei saja (mis on siin praegu üsna tõenäoline tegelikult – ojad ja jõed ujutavad iga paari päeva tagant üle). 😀

Mis teil aastavahetuseks plaanis?

Categories: Bali, Cairns, Daintree, East Coast, Gili Trawangan, Hobart, Indoneesia, Launceston, Queensland, Tasmaania | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: