Mangoveinist, prügimäe seiklustest ja ringi sõitmisest

Nagu ma eelmise postituse lõpus mainisin, siis viimase nädala jooksul tuli ette palju päevi, mil meil ühtegi külastajat polnud ja nii sai käia asju ajamas teisel pool jõge. Alustuseks käisime Mossmanis peamiselt postkontorit külastamas, et jõulupakid ja -kaardid teele panna. Mossman on meist umbes 45 minuti kaugusel asuv ca 1700 elanikuga väike linnake. Midagi erilist seal peale Mossman Gorge’i (otsetõlkes: kuristik) pole, aga meile piisav, et lodge jaoks toidukraami osta, arsti juures ja pangas käia, posti saata ning muid igapäevatoimetusi teha. Oleme avastanud lõpuks ka ühe toreda kohviku, kus on isegi täitsa mõnus vahel hommiku- või lõunapausiks maha istuda.

Mossman Gorge – pilt Internetist

Paar korda viis meie tee ka Port Douglasesse, kus elab üle 3000 inimese ning Mossmanist on sinna umbes 15 minutit sõita. PD on kordades turistirohkem, kui Mossman. Sealt leiab ühe kuurordi teise otsast ning hotellid ajavad üksteist taga, karavanparkidest ja apartmentidest rääkimata. Mulle Port Douglases meeldib, olemuselt on ta selline mõnus ja lõõgastunud kuurortlinn, aga mitte nii kiire ja kommertslik kui mõned teised suuremad ja tuntumad siin idakaldal. Suur erinevus Mossmaniga on muidugi ka asukoht – ookeani kaldal. Seekord külastasime pühapäevast turgu, kust saime hunniku väga värskeid puu- ja juurvilju. Ülejäänud kraam oli eelmisest korrast tuttav ja palju pinget ei pakkunud.

Port Douglas – pilt Internetist

Koduteel põikasime sisse Shannonvale veinikeldrisse (link), mis spetsialiseerub puuviljaveinidele. Nende sortimendist võib leida nii mango, ingveri ja laimi veine, kui ka eksootilisemate eksemplaride nagu passionfruiti ja musta sapote likööre. Saime täiesti privaatse veinimaitsmise osaliseks ja ostsime kasti lodge‘s müümiseks kaasa. Olen müünud 6 mangoveinist 5 pudelit kolme päeva jooksul ja need kõik kahele õele, kes seda lihtsalt jumaldasid. 😀 Tegu pole tüüpilise kleepuva ja imala puuviljamorsiga, vaid samadel meetoditel tehtud veiniga nagu seda tehakse viinamarjadest. Lihtsalt järelmaitse on veidi magusam, mahlasem ja troopilisem, veinid ise aga midagi Chardonnay ja Sauvignon Blanci laadset. Punast jaboticaba veini suutsime isegi meie juua, kuigi suured punase veini sõbrad nagu ei ole.

Jaboticaba – pilt Internetist

Cairnsi sattusime lausa kaks korda. Esimesel korral viisime oma rattad tasuta ülevaatusele ning tegime jõulušopingut. Teisel korral viisime Wilsoni värvimisse, kuhu ta jäi 3 nädalaks. Vastu saime töökoja poolt imepisikese rohelise auto, mille marki ma isegi ei tea. 😀 Aga noh, parem kui mitte midagi, vähemalt sõidab. 😀 Esialgne plaan oli Wilson värvimisse jätta Eestis oleku ajaks, aga kuna saime hea hinnaga (hkhmm, palju Eestis ühe minibussi värvimine muidu maksab?) ja laenuauto pakkumise ka, siis mõtlesime, et miks mitte. Taaskord oli vaja lodge ja enda jaoks natuke ostelda ka ja nii me tagasi kodus nüüd olemegi.

12311085_10204795760245030_8486832521937279679_n

Isaac on sel aastal rohkem jõulumeeleolus, kui kunagi varem, mis mulle ainult rõõmu valmistab. 🙂 Kuna kumbki ei tahtnud hakata siin hullumoodi kaunistama – minu jaoks on tegemist ikkagi nii võõra nähtusega, et jõulud suvel on?! (ei harju vist kunagi ära) ja tegu pole ju oma koduga ka, siis piirdusime üsna tagasihoidliku kuusepuuga, milleks sai pisike metallist hõbedane puu, mille saab kahe patarei abil vilkuma panna. Oma kingitused üksteisele oleme ka juba kenasti ära pakkinud ja kuuse alla ümber seadnud. 🙂 Jõulusokkideks valisin meile sel korral sobivalt troopilised – maasika ja ananassi piltidega. Advendikalendrid peavad ju ikka ka olema, kui päkapikud ei käi, need valisime suvaliselt toidupoest –  Cadbury omad, kohalik populaarseim šokolaaditootja. Advendikalendrit külmkapis hoides on siiski endiselt raske jõulumeeleolu tekitada, kui šokolaad seal sees kivikõva on külmas hoidmisest. 😀 Vähemalt mandariinid on hooajas ja plaanis on ka piparkooke küpsetada ja äkki isegi ka üks Pavlova tegu ette võtta. Restorani panime ka väikese kunstkuuse üles ning vastuvõtu letile panin Jõuluvanaga kommikausi ka. Enne nädalast jõulupuhkust tuleb meile vahepeal omanik veel külla paariks päevaks mälu värskendama, et veebruaris meid asendades päris tundmatus kohas vette ei peaks hüppama.

Tööl naudime rahu ja vaikust, teeme suurpuhastust köögis ja baaris ning värvime käsipuid. Tore on, et endale ka nüüd jälle aega jääb – oleme käinud kalal, ujumas, ikka rattaga sõitmas ja niisama ümbruskonda uudistamas. Näiteks avastasime, et siinpool jõge ikkagi on osades kohtades täitsa elekter olemas – üsna jõe lähedal asuvad karjamaad ja käputäis maju, kuhu kenast elektripostid ja -liinid paigaldatud on. Milline luksus, eksole! 😀

Lõpetuseks naljakas seik täna hommikust, kui käisime pürgimäel. Olime just prügikaste tühjendamas, kui üks pisike koerake meie autosse hüppas ja sealt lahkumast keeldus. Prügila onu rääkis, et kuts elab üsna lähedal ja eks on lihtsalt jalutama läinud ja nüüd ei viitsi kuumaga enam ise tagasi minna. Segaste juhiste järgi asusime siis kutsa kodu otsima, aga ei läinud õnneks. Kuskil ta maha hüpata ei tahtnud ja sättis end aina mugavamalt minu istme taha sisse. Nii viisime ta tagasi prügilasse, et ta seal valvuri juures varjus saaks istuda ja vett juua seniks kuni omanik talle järgi tuleb.

Janune geckopoiss, kes mu siidrit nillis

Categories: Uncategorized | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: