Hoiatus! Järgnev postitus sisaldab parajas koguses vingu ja hala :)

Kuigi mulle meeldib oma blogi positiivsetel nootidel hoida, siis vahel kohe ei saa muudmoodi, kui peab ka natuke vinguma. 🙂

Alustuseks peab ära mainima, et ma pole oma elus varem nii rasket tööd teinud. Mõni mõtleb kindlasti kohe, et mis see mõne voodi tegemine ja söögi ette kandmine siis ära ei ole, aga oleks see siis vaid nii lihtne. Juuli ja august on olnud põhimõtteliselt täismaja koguaeg ehk et iga päev on meil kliendid majas, 7 maja = 14 kuni 17 inimest. Meie päev algab 7.30 hommikul, kliendid söövad hommikust 8 ja 9 vahel. Peale seda tegelen kiirelt e-mailide ja arvutitööga nii palju kui võimalik, osad kliendid lahkuvad ja jooksen tubadesse. Enne kiire hommikusöök. Koristusega on mul küll abilisi, aga nemad aitavad mind vaid hädavajalikuga, milleks mul füüsiliselt aega ei jää. Viimasel ajal olen tubadest minema saanud kella kahe ajal, mis on juba saabumiste aeg. Vahepeal jooksen veel edasi-tagasi, kuna telefon heliseb ja on vaja arvuti taha hüpata või on kellelgi abi vaja tuuride broneerimise või muu säärasega. Siis proovin midagi lõunaks hamba alla saada ja pooleks tunniks maha istuda. Tihti ei õnnestu, kuna check-in´id voorivad üksteise võidu sisse. Lisaks on taas võimalus paberimajandusega järjele jõuda, seega teen seda või tegelen muude jooksvate ülesannetega – toidukauba lahtipakkimine, restorani korrashoid, pesu pesemine jne. Kella neljaks on meil teada, kui mitu sööjat on õhtusöögiks ja mida nad süüa soovivad. Siis algab meie ettevalmistus köögis ja restorani valmispanek. Vahel jääb siin-seal 10-15 minutit üle kiireks kohvipausiks. Õhtusöögiga saame tavaliselt 20.00 paiku ühele poole, aga ega minu päev siis veel läbi pole. Siis tuleb ju oodata, kas keegi magustoitu, kohvi-teed-jooke soovib ja neile arve viia. Peale seda veel 15 minutit arvuti taga – sisestan arved, prindin järgmise päeva check-out´id ja raportid ning paneme valmis järgmise päeva menüü. Õhtusöök on külm, aga ega enam isu polegi. Ja kell sai 21.00. 14,5 tundi tööpäeva algusest. Ja nii iga päev.

giphy

Raske on leida motivatsiooni igapäevaselt, et teha oma tööd hästi, kuna patareisid pole aega mitte kuidagi laadida. Küll on imetoredaid kliente, kes seda omal moel kompenseerivad. Kahjuks leidub ka mitte nii toredaid kliente, kes ikka üldse aru ei saa, millisesse maailmanurka nad sattunud on. Ja siis on veel TripAdvisor. Ma selle detailidesse üldse laskuma ei hakkagi, aga võtab ikka närvi mustaks küll, kui töötad nii, et veri väljas ja inimesed lahmivad lihtsalt inetuid kommentaare netis, aga kohapeal teevad head nägu. Kes tahab, võib minna ja lugeda – me vastame alati ka mitte nii toredatele kommentaaridele, et oma seisukohta selgitada – igal mündil on ju kaks poolt.

Olukorra muudab veidi frustreerivaks veel ka see, et tihti saame halba tagasisidet meie hinna tõttu. Ja mõistame isegi, et see on üsna krõbe, aga kahjuks on selle seadnud paika omanik. Ta on küll tore ja püüab olla mõistev, aga kahjuks ei mõista ta seda, et see koht vajab rohkem palgalisi töölisi, kui kaks inimest. Kahekesi ei ole puht füüsiliselt võimalik sellist standardit siin hoida nagu vaja oleks.

Tunneli lõpus paistab aga valgus – kolmapäevast on meie kõrghooaeg läbi ja keskmiselt on päevas 2-4 majakest sees, mis annab meile lõpuks jälle ka oma aega. 🙂 Meie vannituba on nii must, et paha hakkab, aga aega koristada seda kahjuks pole. Isegi praegu – ootan, et kuivati lõpetaks, et saaksin voodi lõpuni teha ühes majakeses – olen isekas ja hoopis blogin. 😛 Ja kuigi raha pole kunagi olnud meie põhiline motiveerija, siis hetkel on ikka hea tunne vaadata küll, kuidas see number seal kasvab.

Sellele kõigele lisaks ütlesid üles patareid, mis koos generaatoriga kogu meie eluolu siin vooluga varustavad. Seega nüüd oleme koguaeg geneka peal, mis tähendab suuremaid diisliarveid. Omanikul pole 80 000 AUD aga kusagilt võtta, et patareisid asendada. Lisaks ütles paar päeva tagasi üles mullivanni pump, mis tähendas seda, et Isaac pidi kolm päeva järjest Port Douglasesse sõitma, et asi korda ajada. Seega tema päev nägi välja selline: hommikusöök klientidele, sõit linna – asjaajamised – sõit tagasi, ettevalmistus õhtusöögiks, õhtusöök. Mitte miski siin ei saa natukesekski korras ja täielikult funktsioneeriv olla. 🙂

Ärge saage nüüd valesti aru, meile endiselt meeldib meie töö ja elukoht ja kui nii võtta, siis vaid 2 kuud aastast on seda hullumaja. Ülejäänud aja peaks meil olema piisavalt võimalusi ka endale aega võtta. Lihtsalt praegu on vaja kahte päeva järjest, kus ei pea tõusma, et kellelegi hommikusööki teha ning 24/7 telefon näpus ringi jooksma, et saaks lihtsalt olla niisama. 🙂

Positiivsematel teemadel, siis Isaac käis paar nädalat tagasi tööasjus Cairnsis. (Ma ei mäleta, millal ma viimati siit lahkusin, haha. prügimäel käik on vast kõige ekstreemsesm paar nädalat tagasi. :D) Tagasi tuli ta, minu üllatuseks, hunniku Eesti toiduga. Nii armas temast. 🙂

Ja teine hea uudis, nimelt tuleb Siret mulle nädalaks külla septembris – ei jõua juba ära oodata! 🙂

Nüüd hakkas veits kergem ja loodetavasti saab järgmisel korral muud lugeda, kui tööhala. 😀 Olge tublid!

Categories: Daintree, Queensland | 1 kommentaar

Navigeerimine

One thought on “Hoiatus! Järgnev postitus sisaldab parajas koguses vingu ja hala :)

  1. Jälle ütlen, et ära üldse põe et auru välja lased siin, Nii peabki:D vaata kui palju ma halan, aga see aitab 😀 siis jälle kergem olla 😀

    Mulle tundub ka et kaks inimest on ikka vähe mis vähe, mis siis et selline tempo ehk ei ole iga päev, aga kas või selleks kõrghooajaks võiks ju palgata rohkem abilisi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: