Gili Trawangan

Peale kohaliku elu-oluga tutvumist broneerisime endale järgmiseks päevaks snorgeldamistuuri, mis viis meid ümber kolme Gili saare: Gili Trawangan, Gili Meno ja Gili Air. Esimene peatuspunkt oli meie üllatuseks sisuliselt sama koht, kus eelmisel õhtul oma hotellist üle tee käinud olime. Seega sealsete asukatega olime üsnagi tuttavad. 😛 Teine peatus pidi olema hea kilpkonnade nägemiseks, aga kahjuks sel päeval õnnetus meil vaid kahte kaugelt silmata ja ülejäänud aja mängisime oma giidiga tagaajamist läbi sügava vee, kus polnud isegi koralle näha. Kolmanda peatuskoha juurde jõudes oli ilmselge, et seal me proovima ei hakka, kuna tuul oli tõusnud ja lained liiga suured. Nii suundusime hoopis Gili Air saarele lõunatama, kust lahkusime hunniku pärlikeedega, mis on Gili saartel suur müügihitt ja imeodavad. Meie õnneks viidi meid peale lõunat ikkagi ühte alternatiivpaika õnne proovima, kus üsna madalas vees silmasime väga palju erinevaid värvilisi kalu. 🙂 Kogu ekskursioon kestis 5-6 tundi ja kuigi me ei kogenud kõike lubatut, siis 10 dollarist kahju igal juhul ei hakanud. 😀 Lisaks saime kaasa korraliku päikesepõletuse mõlemi seljal, mis vähemalt nüüdseks on peale naha maha ajamist päevituseks moondunud. 😛

Ülejäänud päevad nägid välja üsna ühesugused – imeline hommikusöök meie hotellis, seejärel basseini äärde lõõgastuma ja ujuma, lõuna taaskord hotellis, millele järgnes siesta ja snorgeldamine ning õhtuks kuhugi mujale õhtustama. Kui kartsime, et saab raske olema igapäevarutiinist lahti rebida ja korralikult lõõgastuda, siis eksisime täiega õnneks – juba esimesest päevast Wilson’s Retreat’is olime täielikult maha rahunenud ja vägagi lõõgastunud. 🙂

Snorgeldamiseks olime ette valmistunud ja oma lestad ja maskid ise kaasa võtnud, mis tegi elu tunduvalt kergemaks ja ei pidanud neid kuskilt rentima. Meie ebaõnnestunud kilpkonna jahile snorgeldamistuuril järgnes aga ülimalt vägev kogemus jällegi meie hotelli läheduses, kui meil õnnestus näha kokku 6 kilpkonna poole tunni jooksul, neile järgi ujuda ja neid isegi söömas näha. Meist nad ennast väga häirida ei lasknud ja saime palju ägedat videomaterjali. 🙂 Kahjuks ütles meie snorgelamisvarustus reisi lõpuks üles – minu toru hakkas vett läbi laskma ja sama juhtus Isaaci maskiga. Aga oligi lihtsam need hoopis maha jätta – vähem asju tassida.

Kuna Gili T keskusesse oli hea pool tundi kõmpida ja tahtsime ka ülejäänud saart avastada, siis rentisime omale viimaseks kolmeks päevaks jalgrattad. Kolme päeva hind kahe ratta eest oli 30AUD – võrdluseks üks ots hobukaarikuga keskusest meie hotelli oli 75 000 IDR ehk 7.50 AUD. Päevas oli liikumist omajagu ning kiire matemaatika näitas ära, et mõtekam on kondimootori jõul liikuda. 🙂 Saarele tegime ringi peale kaks korda, mis võttis olenevalt tempost 30-45 minutit. Keskuse läbimine oli alati omaette seiklus, sest turiste, hobukaarikuid ja teisi rattureid olid kõik kohad täis ja mingitest liiklusreeglitest polnud haisugi. 😀 Kõige targem oli mõne hobukaariku sappa võtta ja selle tuules püsida, siis oli rahutu liiklemine tagatud ja tee vaba. 😛

Ühel õhtul jalutasime saare läänekaldale, et päikeseloojangu saatel ühes kuurordis õhtustada. Vaade oli imeline, aga peab nentima, et meie hotelli miljööd ja menüüd see ikkagi ületada ei suutnud. 🙂 Kahel õhtul suundusime aga keskusesse, et proovida kohalikke roogasid ööturul, kus on müügil värsked mereannid, mis siis kohapeal valmis küpsetatakse. Minu maitsele oli kõik veidike liiga vürtsikas, aga kogemus omaette oli see juba iseenesest. Küll aga mekkisid meile mõlemile kohalikud maiustused.

Wilson’s Retreat’i julgen soovitada kõigile – eriti neile, kes keskuse saginast veidi rahu tahavad saada. Saare põhjaosa oli mõnusalt vaikne, üle tee asus üks parimatest snorgeldamispaikadest ja hotell ise oli puhas ja ilus. Töötajad olid kõik sõbralikud ja isegi kui teeninduse koha pealt kohati puudu jäi, tehti see naeratustega tasa. 🙂 Näiteks esimesel paaril päeval toodi meile alati hotelli naastes värskendavad rätikud ja värsked puuviljad, lõpupäevadel mitte. Rätikud olid algul iga päev volditud luikedeks, viimasel päeval polnud aga näiteks ühtki rätikut meile jäetud. Me aga ei lasknud sellest end absoluutselt häirida, kuna koht ise on lihtsalt imeline. Kuna kokku on seal ainult 8 sviiti ja 2 villat, siis polnud seal ka inimesi liiga palju – basseini ääres oli alati hea kohta valida ja restoranis ei pidanud kunagi kaua ootama. Ka meelelahutus oli olemas naabrite kitse näol, kelle me Gary-ks ristisime. 😀 Küll ronis ta mööda aeda, et puu otsast lehti närida või siis nillis rannaribal laudade vahel palukest.

Gili Trawangan ei sarnane ühegi kohaga, kus ma siiani käinud olen ja läheksin sinna iga kell tagasi. 🙂 Küll aga sooviksin ilmselt avastada ka Gili Air’i ja Meno’t, kuna need on veel väiksemad ja rohkem puutumata, kui Trawangan.

Advertisements
Categories: Gili Trawangan, Indoneesia | Sildid: | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: