Launceston’ist

Eilset postitust üle lugedes oli ilmselge, et olin ikka täiega unedemaal omadega – nii paljud mõtted jäid kirja panemata. 😀 Esiteks, kuhu kadus suvi? Pühapäeval, 1.märtsil, algas ametlikult sügis! Ja nädal enne seda pöördus ilm päevapealt külmaks ja vihmaseks. Räägitakse, et tegelikult on aprillis siin ka veel ilus ja mõnus, aga puudel vahetavad lehed juba vaikselt värve… Õnneks meie seda enam ei näe, vaid liigume suvega kaasa sel aastal. 🙂

Keegi küsis minult, et mida ma Launceston´i juures kõige rohkem igatsema jään. Olen selle küsimuse üle nüüdseks paar nädalat mõtisklenud ja põhimõtteliselt on vaid üks asi – pimedaks läheb hilja, mitte plaksust kell kuus õhtul. Mida rohkem talve poole, seda varasemaks see aeg muidugi kukub, aga ma tõesti naudin neid valgeid õhtupoolikuid, kui saab pikalt päikese loojumist nautida ja õues istuda. Tasmaanias olles kogesin seda Austraalias esimest korda ja nii mõnusalt kodune tunne oli! Temperatuur on täpselt paras, ei ole liiga kuum – nagu kodus noh, Eestimaa suveõhtute vastu ikka ei saa. 🙂 Täna meenus mulle veel midagi, aga kuna ma seda töötuhinas kirja ei pannud, siis nüüdseks on jälle meelest lipsanud. Raudselt tuleb siis meelde, kui olen selle postituse juba avaldanud. 😀

Üleüldiselt mulle Launceston´i õhkkond meeldib, aga teisalt on see koht nii väljasurnud. Siin puudub üks generatsioon, kelleks on minu ja Isaac´i vanused (25-35) – vanureid ja lapsi on see eest aga palju. Nii on päris kurb vaadata, kuidas narkomaania on siin ikka väga suur probleem, sest pealekasvaval põlvkonnal pole korralikke eeskujusid – 18-aastased pidutsevad mööda linna crack´i uimas ringi ja põletavad tänavatel kumme. Austraaliast ja narkootikumidest võiks üldse eraldi posituse teha, kui igapäevane see siin on – või olin ma lihtsalt nii sinisilmne Eestis elades… Aga jätame selle teiseks korraks. Igatahes, sellepärast ei ole meil raske siit lahkuda – me andsime sellele kohale võimaluse, kuid tundsime, et siia paikseks jääda ei taha. Nii palju Austraaliast on ju veel avastamata! 🙂

Sõrm on mul väga hästi paranenud – õnneks oli haav sirge ja puhas ning põletikku ei tekkinud. Teatud liigutusi tehes on ikka valus, aga selle elab üle.

Nüüd sain vist kõik südamelt ära räägitud, mis eelmisel korral ununes. 😀

Categories: Launceston | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: