Haridusest ja tööst ja oskustest ehk palju segaseid mõtteid

Antud teema on mul juba mitu kuud peas mõlkunud, aga pole leidnud õiget hetke ja sõnu neid mõtteid siin avaldada. Täpsemalt siis akadeemilise kõrghariduse ja kutsehariduse plussid ja miinused. Vabandan kohe ette ära, et tuleb üks segaste mõtete postitus. 🙂

Mõne päeva pärast olen veetnud 2 aastat Austraalias ja sama on aeg minu koolitee lõppemisest, kui omandasin Tallinna Ülikoolis bakalaureusekraadi inglise keele ja kultuuri erialal. Omal ajal mõtlesin, et hea eriala, mis ei sea kitsaid piiranguid hiljem töö leidmisele, aga mida aeg edasi läks, seda selgemaks sai, et päris nii ikka pole. Magistrisse mineku plaane tol hetkel polnud, mistõttu tuligi päevakorda minna Austraaliasse “ennast leidma” ja mõtteid korrastama.

Nagu seljakotiränduritele kohane, oli esialgne plaan leida lihtne töö, milleks erilisi kogemusi vaja pole, sest a) välismaine töökogemus kohalikele väga ei loe, b) peale klienditeeninduse muid kogemusi ju polnudki (oskustöö aladel). Mina leidsin end hospitality (hotellide ja restoranide) valdkonnast, mis on saanud vägagi südamelähedaseks. Kuna huvi on, olen ka ise end palju sellel alal arendanud – kokteilid, kohvikoolitus, manageri kursus jms. Ja tõsi ta on, et eks mingisuguse joogi oskab vast igaüks kokku segada, aga tegelikkuses käib selle valdkonna juurde ka palju muud.

Kui oma töökoha Esperance’s üle ütlesime, saime Isaac’iga mõlemad aru, et meil ei ole võimalik hospitality valdkonnast väljaspool tööd leida, kuna meil ei ole oskusi. Jah, meil mõlemil on akadeemiline kõrgharidus ja tööalaseid kogemusi, aga mida me tegelikult teha oskame? Sel hetkel jõudis mulle lõpuks reaalselt kohale valus reaalsus, et minu bakalaureusekraad ei tähenda mitte kui midagi. Eriti Austraalias, kuna siin seda üks ühele minu teada ei tunnistatagi (võin ka siinkohal veidi eksida, kuna pole täpsemalt uurinud). Muidugi teadsin seda juba varem, et ülikool toodab massiliselt diplomitega noori, kes sinisilmselt peale lõpetamist hõbekandikul töökohta loodavad, kuid see äratundmine mida maikuus tundsin oli kohe eriti “puuga pähe” moment.

giphy

Kui ma oleks Eestis olles omandanud sisuliselt ükskõik millise ameti, siis ma poleks pidanud 2 kuud kodus töötuna istuma. Vahet pole, kas ametiks kokk, kondiiter või keevitaja – oskustöö on see, mida siin riigis hinnatakse! Ja tööd jagub alati.

Mäletan oma kooliajast, et kui peale põhikooli lõppu gümnaasiumisse edasi ei läinud, siis olid pehmelt öeldes rumal. Ei taha siinkohal nüüd kedagi solvata, otse vastupidi, aga kahjuks sisendati seda meile lapsest peale. Küll aga ei öelnud keegi seda, et ülikoolist bakalaureuse- või magistrikraadiga lahkudes ei kanna keegi hõbekandikul ideaalset tööd ette ja tõenäoliselt tuleb leiba lauale teenida lihttööga. Või kui kandideeridagi oma valdkonda, siis puudub reaalne töökogemus, mis tihtipeale kaalub üles kalli kraadi. Samas, kutsekoolist tulnul on juba olemas kogemus praktika näol ja reaalsem võimalus tööle saada.

Austraalias on suhtumine aga hoopis erinev. Seni, kuni sul on töökoht, vahet pole kus või kellena, oled ühiskonnas aktsepteeritud. Kedagi ei huvita, et lahkusid koolist peale 8.klassi. Mul on tuttav, kes tegi just seda, kuid nüüd töötab elektrikuna ja omab oma firmat. Ja on ühiskonna silmis edukas.

Kutseharidusele on pandud palju rõhku ja seda just erinevate diplomite ja serifikaatide näol. TAFE (Technical and Further Education) on Austraalia suurim kutsehariduse ja -treeningute pakkuja ning reklaamib end kui parim maailmas. Minu kohvikoolitus oli näiteks nende kaudu. Mulle meeldib just see paindlikkus, et võid minna ja valida lühikursuseid või keskenduda pikematele õpingutele. Lisaks saab nende kaudu tööpaigutusi ja on olemas tasuta programmid neile, kelle aastane sissetulek jääb alla teatud summa, et aidata neil ümber õppida ja tööd leida.

Ma ei kahetse, et ülikoolis käinud olen, üldse mitte. Lihtsalt praegu sama valikut ilmselt enam ei teeks ja küllaltki tõenäoliselt valiks rakenduskõrghariduse. Kindlasti ei läheks ma ka kohe peale gümnaasiumi lõppu edasi õppima, sest olgem ausad, mitte ükski otse gümnaasiumist tulnu, ei tea ilma korraliku töökogemuseta, mis tema huvi või eelistused päriselt on. See oleks minu soovitus praegustele noortele kohe kindlasti! Üks asi on ettekirjutatud unistused ja illusioonid, teine aga sissetuleku teenimise reaalsus.

Ärge saage valesti aru, akadeemiline haridus ja töövaldkond on kindlasti vajalik ja huvi pakkuv paljudele, kes leiavadki end just seal töötamast. Aga kui palju on maailmas kodusid, kus on torusid või juhtmeid vaja parandada? Igaühele oma.

Palju segaseid mõtteid tuli nüüd siia, seega panen siinkohal punkti – saite vast mu poindile pihta. 🙂 Ma ei ole kunagi väga tahtnud sellistel vastuolulistel teemadel kirjutada, sest arvamusi ja inimesi on igasuguseid. Need siin on minu mõtted ja äratundmine antud teema kohta, kuna see “ahhaa” moment oli minu jaoks ikka päris tugev. Ärge siis pahaks pange! 🙂

Categories: Austraalia, Eesti | Sildid: , | 2 kommentaari

Navigeerimine

2 thoughts on “Haridusest ja tööst ja oskustest ehk palju segaseid mõtteid

  1. eterieha

    Segast polnud siin küll midagi. Täitsa õige jutt ju. Ega isegi olen siin mõelnud aegajalt nö akadeemilise kõrghariduse ja kutseka hariduse erinevuste peale.
    Mina olen ju ka parim näide sellest, kuidas paber ikka väga midagi ei loe. Istun siin oma magistrikraadiga töötult kodus, oma valdkonna töökogemus puudub (praktikatel on küll käidud, aga see loeb ikka väga vähe). Ja samas iga ettejuhtuvat lihttööd nagu ka ei taha.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: