Tööst ja tööotsimisest

Kuidagimoodi õnnestus mul endale kohutav nohu ja kinnine nina külge pookida, mistõttu polnud möödunud töönädal just kõige meeldivam. Mitte, et töö kontimurdev oleks, aga pole ei mulle ega klientidele meeldiv löriseva nina ja vesiste silmadega neid teenindada. “Muna hääl” on mul veel ikka, aga õnneks on enesetunne eesseisvateks vabadeks päevadeks peaaegu normaliseerunud. 🙂

Tööl oli muidu eriti vaikne nädalavahetus nagu praegusele aastaajale omane, kuid laupäeva õhtul läks isegi kiireks Manhattan’is. Sisse sadas umbes 15-pealine seltskond, kes iga natukese aja tagant jooke tellisid – alati üle kümne korraga. Ehk siis sain teha seda, mis mulle meeldib – kokteile valmistada ja end sellel alal korralikult proovile panna. 😀 “Manager” B oli töötaja C kella kümne ajal ära lasknud, kuna polnud mõtet meil kolmel seal lakke vahtida ja oli seal siis veidike paanikas, kui see suur seltskond sisse sadas. Mina aga nautisin seda tormijooksu täiega, eelistan seda iga kell niisama passimisele. Minu peale jäi siis põhiliselt jookide valmistamine ja B assisteeris kõige muuga. Suutsime tunni ajaga tavapärase laupäeva käive kahekordistada, pole paha. 🙂 Puutusin kokku ka esimese ebaviisaka ja nilbe kliendiga Tasmaanias, kellele kiirelt koha kätte näitasin. Lääne-Austraalia, eriti Esperance’i, klientidest on paks nahk säilinud õnneks, mistõttu ei pelga probleemseid kliente. 😉 Ega B-st mingit ütlejat või tegijat poleks ka, tegu on nii 160cm pikkuse noormehega, kes on Manhattan’isse “manageri” rolli pandud. Muidu tore poiss (ilmselt minuvanune, kuid näeb välja rohkem 16), aga ei ole tal aimu ei kokteilidest, lauateenindusest ega responsible service of alcohol’ist (vastutustundlik alkoholi serveerimine ehk et purjus inimesele tekiila shotti ikka ei serveeri).

Reedel peletasin tööl igavust ja meisterdasin õunast pardi (peaks olema luik tegelikult). 😀 Kes tahab järgi proovida, siis õpetus on siin.

10613116_10202197251483935_1569148597626978530_n

Minu töönädalaks on kujunenud järgnev:
E – vaba
T – Shamrock restoran (The Irish’i osa), 17:00-20:30
K – vaba
N – vaba
R – Manhattan Wine Bar, 19:00-sulgemiseni (tavaliselt südaööl)
L – Manhattan Wine Bar, 19:00-sulgemiseni (tavaliselt südaööl või hiljemalt kell 1, luba on avatud olla kella kaheni öösel. Mõnikord lähen edasi Irish’isse, kui neil lisakäsi vaja baaris.)
P – The Irish, algusega 18, 19 või 20:00, kuidas kunagi kuni sulgemiseni (varieerub südaöö ja 1:30 vahel olenevalt klientide arvust)

Olen antud tundidega hetkel rahul, aga nagu maininud olen, siis otsin aktiivselt igapäevaselt tööd. Ideaalis tahaks täiskohaga tööd, kuhu kõrvale jätaks näiteks R ja L õhtud Irish’is või Manhattan’is. Kui nii hästi ei lähe, siis olen rahul ka osalise koormusega tööst, mis annaks lisa 15-20h/nädalas ning jätkaks sama graafikut nendes kohtades.

CV-sid olen laiali saatnud kümneid ja kümneid, tagasisidet kõikidele oleks naiivne oodata, mis tähendab, et isegi eitavad vastused on teretulnud – vähemalt ei jää tühja ootama. Nii oligi üllatus, kui reedel sain poole tunniga ühele avaldusele vastuse minna esmaspäeval tööintervjuule. Tegu on 4,5 tärni hotelliga Hotel Grand Chancellor Launceston, nende kodulehte saab piiluda siit. Ametikoht, millele kandideerisin kannab nimetust Sales and Administration Co-ordinator, mis sisuliselt kujutab endast sekretäri/assistenti/administraatorit/kujundajat/kirjanikku jpm ehk tuge müügijuhile ja direktorile. Kuulutust näeb siit. Koht on uhke ja väljaspool minu mugavustsooni, aga vaatamata sellele tundsin end intervjuul üllatavalt hästi ning mõlemad potentsiaalsed ülemused olid väga avatud, toredad ja sõbralikud. (Võrdluseks intervjuu Esperance’s advokaadibüroos, kus intervjueerija pani mind tundma, kui täielik idioot ja ma poole kohtumise ajal juba aru sain, et see koht mulle ei meeldi, isegi kui oleksin valituks ostunud.) Nüüd tuleb taaskord oodata. Isegi, kui ma seda kohta ei saa, olen väga rahul, et intervjuule läksin – kogemustepagas sai jälle rikkamaks. 🙂

Kõik töömehed ja tehnikud on nüüdseks käinud ja loodetavasti ei pea ma kedagi pikka aega siia koju ootama! Kõik muu sujus, kuid eilne Foxtel’i paigaldus oli küll naljanumber. Ajavahemikuks anti 7-12, mis oli juba küllaltki ebamugav. Mida need inimesed teevad, kellel normaalne töögraafik on? Okei, kobisin kell 7 hommikul diivanile tukkuma, et siis tehniku tulekut oodata. Ärkasin iga paari tunni tagant, kuid ei paistnud kedagi. Enne 12 sain lõpuks kõne, et tehnik on ühe tööga nii hõivatud, et on graafikust maha jäänud ja tuleb nii kiiresti kui võimalik. 45 minutit hiljem sain uue kõne, et enne kella ühte-poolt kahte pole mõtet oodata. No ega mul polegi ju muud teha, kui kodus passida. 😀 Õnneks saabusid 2 tehnikut nõks enne 13:00 ja asusid asja kallale. Tuli välja, et kõik ühendused, kaablid ja muud möllud tuli nullist paigaldada ja nii läks seinte puurimiseks ja õues redelite otsas turnimiseks. Mina pidin kella kolmeks tööintervjuule minema ja Isaac poole neljaks tööle. Meist jäid nad igatahes maha ja kui peale kella viite koju jõudsin, oli kõik õnneks töökorras. Aga no parim nali on see, et nüüd me ei näe enam tasuta kanaleid, mistõttu jäin ilma oma lemmikust – Amazing Race saatest, kus sel hooajal võistlevad Austraalia ja Uus-Meremaa võistkonnad. 😀 Muidu telekas rohkem Isaac’i teema, aga no kui oli vaja, siis oli vaja. 😀

Categories: Launceston | 1 kommentaar

Navigeerimine

One thought on “Tööst ja tööotsimisest

  1. Pingback: Töö- ja kohvijuttu | Do you come from a land down under?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: