Muljed uuest töökohast

Esimesed kaks vahetust on mul Manhattan’is nüüd selja taga. Töötasin reedel ja laupäeval kella kaheksast õhtul kuni kella üheni öösel. Peale minu töötavad seal veel kaks noort tüdrukut ja üks noormees. Manager’i, kui sellist, seal hetkel ei ole. Vist varsti tuleb, aga polegi siiani konkreetselt aru saanud. Hetkel annab see väga tunda, kuna reedel saabusin täielikku kaosesse. Treeningust polnud õrna haisugi, õnneks jagan nüüdseks baaritööst nii mõndagi (ennast kiitmast ma ei väsi, eksole :D), et sain üsna kiirelt sotti, kus ja mis. Minu, kontrollifriigi, jaoks oli esialgu väga raske sellise töökorraldusega harjuda – üks tüdrukutest pole kunagi baaris töötanud ja tal pole õrna aimugi, mis ta teeb. Huvi tal on, aga pole kedagi, kes korralikult õpetaks. Teine tüdruk on seal veidi kauem töötanud, seega jagab, kuidas seal asjad peaksid käima enam vähem. Noormees on hetkel siis nn ülemus, baaritööd ta oskab, aga töötajate juhendamist mitte. Ei tea, kas ei taha või ei tohi.

Kahju on vaadata, kuidas potentsiaalselt glamuurne ja lahe koht nii kehvalt töötab. Kokteilimenüü on pikk ja mitmekesine, aga reaalsuses ei ole seal pooli koostisosi. Isegi elementaarsed vahendid on puudulikud – näiteks pint klaase on ca 10. Nimekiri on pikk, aga mis ma ikka halan. 🙂 Mina vantsin oma vahetusteks kohale, seisan leti taga ja olen niisama ilus, serveerin jooke ja saan palka. Lihtne raha. 😀

Raske on harjuda “tavatöötaja” rolliga, eriti sellises olukorras, kuid püüan väga lihtsalt tahaplaanile jääda. Tahtmatult paistsin juba esimesel õhtul silma, kui oma lemmik munavalge-kokteili tegin. 😛 Mingil hetkel leidsin end ühele tüdrukutest kassasüsteemi selgitamast. Ja jälle, nimekiri jätkub.. 😀

Tuli pikk kiidulaul endale :D, vabandan, aga olen harjunud veidike kõrgema teenindustasemega – kasvõi kliendina. Aga nagu ennist mainisin – easy money. 🙂 Täna saatsin juba oma CV-d veidi laiali, eks näis, äkki näkkab miskit.

Naljakas seik. Reede õhtul läksin peale tööd bensiinijaamast läbi, et Isaac’ile ja omanikule kohvid viia, kuna nad mõlemad töötasid Irish’i uksel sel õhtul ja väljas oli väga külm. Bensiinijaamas töötas eriti rõõmus onkel, kes minu õhutemperatuuri kommentaari peale andis mulle kohvid tasuta. Pakkusin, et ma ikka maksan, aga ta keeldus kategooriliselt ja mainis, et lahkub sealt 2 päeva pärast, avab oma firma ja antud töökoht võib käia, kus see ja teine. Mis seal ikka, kingitud hobuse suhu ei vaadata. 🙂 Soovisin talle edu ja viisin poistele tasuta kohvid.
Laupäeva öösel läksin taaskord sealt läbi, et Isaac’ile kohvi viia. Sularaha mul polnud ja hakkasin kaardiga $2 kohvi eest tasuma, kui see sama onkel mulle selle tasuta andis. Seekord pikka juttu ei teinud, tänasin kohvi eest ja soovisin edu edaspidiseks. 😀 Vot selline lugu. Ahjaa, onuke oli päris kogukas ja väidetavalt avab võitluskunstide spordiklubi. Hmm…

Categories: Launceston | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: