Kodu keset linna

Jäin viimati pooleli nädalavahetuse juures. Laupäeva õhtul käisime siis kohalikku ööelu avastamas. Esmalt suundusime minu tulevasse töökohta – kokteili- ja veinibaar Manhattan – mis oli laupäeva õhtu kohta üllatavalt tühi, peale meie vaid 2 klienti. Tellisime joogid ja istusime maha. Koht ise on ilus, Austraaliale mitteomaselt lounge’lik – siin enamasti hinnas ju rohkem pubid. Teenindus jättis natuke soovida, aga eks näha ole, mis selles osas toimub. 🙂 Kokkuvõttes mõnus viisakas koht, kus kokteilitada.

Edasi liikusime rohkem kesklinna poole, kus oli endiselt suhteliselt vaikne. Pidime lausa suunda küsima kohalikelt, et kuhu poole need popimad kohad jäävad. Peatusime baaris nimega Alchemy, kus oli elav muusika, kuid jällegi vaid käputäis inimesi. Sinna kauaks ei jäänud ja otsustasime, et lähme The Irish’isse ära ja vaatame, mis seal toimub. Nagu kuulnud olime ja arvata oli, siis seal elu käis. Pier’iga ei anna muidugi võrrelda, kuna koht on kordades väiksem, aga siiski. Bänd mängis ja istekoha leidmiseks tuli veidi vaeva näha. Tegime tutvust ka Isaac’i tulevaste töökaaslastega. Vanuritele kohaselt olime enne südaööd kodus. 🙂

Pühapäeval läksime avastama kesklinnast 15 minuti kaugusel asuvat Cataract Gorge’i ehk siis mägede vahel asuvat orgu ja sealt läbivat jõge. Ma olin jälle muidugi armunud ja ainult pildistasin igal sammul kõike, lihtsalt nii ilusad vaated ja kaljud. Orgu läbivad erinevad rajad, mida mööda jalutada, joosta ja turnida saab. Osad on ikka väga rasked, otse mäest üles. Isaac’i initsatiivil oleme nüüd igapäevaselt oma jooksmisharjumuse muutnud “mägironimiseks”. Alustame tavaliselt sellest raskemast osast, et lähme mööda mägirada mäest üles ja sealt edasi tunni kaugusel asuva elektrijaama juurde ning ringiga tagasi – kokku võtab see igapäevane trenn kuskil 2 tundi, olenevalt ilmast on ka kauem läinud. Keha on mul täiesti šokis, tagumik ja sääremarjad on 24/7 valusad ja kanged. Enesetunne on alati super peale selle läbimist, iseasi on aga toast välja saamine, ega ei kutsu küll iga hommik sinna turnima. Aga tundub, et toimib. Suveks saledaks! 😀

Esmaspäevast alates oleme end sisse seadnud The Irish pubi teisel korrusel, kus meil on oma pisike tuba. Tõesti, tuba on väga väike ja päevinäinud nagu kogu see majutuse osa siin. Dušširuum ja WC asuvad koridoris. Tegu on nn hosteliga, aga reaalselt siin keegi ei peatu peale meie. Õnneks me maksma selle eest ei pea, ma ausalt öeldes ei julgeks kelleltki siin peatumise eest raha küsida. 😀 Igal pool on külm, tuled ei tööta korralikult vannitubades ning soe vesi tuleb ja läheb nagu ise tahab. Meie jaoks on see ajutine peatuspaik, kuniks oma elamise leiame.

Isaac alustas kolmapäevast tööd ja elab vaikselt sisse. Mina alustan Manhattanis täna õhtul ja ilmselt hakkabki see olema vaid nädalavahetuse ots, kuna minimaalselt on lubatud mulle 20 tundi nädalas. Hakkan varsti ka midagi muud kõrvale vaatama, teeksin hea meelega hoopis mingit muud sorti päevatööd vahelduseks.

Külm on siin küll (ostsin omale kindad eile :D), aga ikkagi naudin tsivilisatsioonis elamist. Poed on lahti kuni 21-22:00, olin täiesti hämmingus, kui avastasin, et ei pea igale poole enne kella viit jooksma. Sain rahulikult riideid proovida ja hiljem toidupoest süüa osta. The Irish asub kesklinna äärel, mis tähendab, et vajalike asutusteni on üldjuhul vaid 10-15 min jalutada. Oeh, väikesed rõõmud. 🙂

Eile panin lõpuks posti oma viisaavalduse, nüüd pöidlad pihku ja loodetavasti saab selle enne minu praeguse viisa lõppu kätte!

Categories: Launceston | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: