Üle Nullarbor’i

Et Tasmaaniasse jõuda, pidime esmalt ületama Nullarbor’i kõrbe, mis asub Lääne-Austraalia ja Lõuna-Austraalia osariigis; seejärel terve Lõuna-Austraalia osariigi ning osa Victoria osariigist, sihtkohaks Melbourne. Melbourne’st tuli laevaga seilata üle öö 460km Devonport’i linna Tasmaanias, kust Launceston’i on ca 100km.

Nullarbor’i ületamiseks on erinevaid viise – kes sõidavad jutti 24h, kes teevad väiksemaid otsi. Me otsustasime võtta vabalt, kuna asusime teele plaanitust päeva varem ja kohale jõudmiseks oli meil üle nädala.

Esimene päev möödus igavalt ja üksluiselt nagu Lääne-Austraalia osariigile kohane. Tee oli enamasti sirge ja tuli läbida ka Austraalia pikim sirge teelõik, mida jagus 145,6km. Maastik oli täiesti tasane ja taimestik madal ning kuiv. Teeääri “kaunistasid” surnud kängurud, mille kallal kotkad ja varesed usinalt maiustasid. Meie jaoks mitte midagi uut, samasugune on näiteks tee Esperance’st Perth’i. Läbisime 731km, mis on siinses mõistes suhteliselt vähe, kuid meile oli piisav. Kuna olime plaaninud telkida, siis otsustasime peatuda enne kella viit õhtul, et saaksime veel päevavalgust kasutada telgi ülespanekuks ja õhtusöögi valmistamiseks. Pimedaks läheb kella kuue ajal – see on asi, millega ei taha kohe üldse harjuda. 😀

Peatuspaigaks osutus linnake nimega Madura, kus karavanpargis omale puude vahel toreda nurgakese üles seadsime. Muide, linnad Nullarbor’i ületades ei ole tegelikult linnad – tegu on roadhouse’dega , mis kujutavad endast komplekse, kus on tankla/pood, restoran/baar ja majutus (motell/hostel ja/või karavanpark). Sättisime end nii 9 ajal õhtul magama, et varakult teele asuda. Ärkasime aga vist südaöö ajal, või õigemini ehmusime üles, kuna väljas oli tekkinud nii suur tuul, mis oli lihtsalt kohutavalt vali. Okei, see polnud veel probleem ja sain vist natukeseks sõba silmale, kui paari tunni pärast ärkasin taas ja seekord oli olukord veel kaootilisem. Tuul peksis vastu telki, liiva ja tolmu lendas näkku ja suhu igast ilmakaarest ja oli tunne, et varsti lendame koos telgiga minema. Lisaks oli külm! Ma tundsin end väga ebamugavalt ja olin tegelikult isegi hirmul, kuigi teadsin, et ega meiega midagi reaalselt juhtuda ei saa. Kuidagimoodi suutsime selle öö üle elada ja isegi kohati magada. Hommikul polnud enne päikesetõusu (kell 7) midagi võimalik teha, kuna tuul oli ikka tugev. Seega ootasime päevavalguse ära ja pakkisime oma telklaagri kiirelt kokku – pool telki oli peaaegu minema lennanud juba selleks hetkeks. Söögi tegemisest ei tulnud ka enam midagi välja ja otsustasime, et meil oli endiselt liiga palju asju, mistõttu jätsime maha oma söögikasti koos kokkamiskraamiga.

Teisel päeval olime taaskord graafikust veidi maas, kuid ei lasknud sellest ennast häirida. Jätkasime teekonda, kaaslaseks see sama kohutav tuul terve päeva vältel. Lõuna-Austraalia piiri ületades hakkas vaikselt muutuma ka loodus ja maastik – põõsad muutusid kõrgemaks ja sekka eksis mõni puugi. Piiripunkti, kui sellist, ei olnud – oli vaid silt, mis teatas et oleme saabunud Lõuna-Austraalia osariiki. Aeg seal on 1,5 tundi ees Lääne-Austraalia ajast, mistõttu kaotasime päris suure osa oma sõiduajast. Peatusime veidi pikemalt Great Australian Bight’i ääres, kus on ilusad vaated rannikule ja kaljudele ning seal pesitsevad ka vaalad, keda igapäevaselt näha saab. Teel nägin ka oma esimest dingot.

Lõuna-Austraalia osariiki ei ole lubatud sisse tuua värskeid puu- ja juurvilju, kuna seal ei eksisteeri äädikakärbseid, mis kujutavad endast seetõttu suurt nakkuste allikat. Nii on enne piiri ületamist igal pool märgid ja sildid, et söö nüüd oma puuviljad ära, et neid mitte mingi hinna eest Lõuna-Austraaliasse ei tooks. Minu jaoks naljakas on see, et piiri ületamisel ei kontrolli sind keegi, aga alles 450km pärast on karantiinipunkt. Seal tuleb auto seisma jätta, onuke tuleb putkast välja ja küsib, kas puu- või juurvilju leidub autos ning viskab kiire pilgu pakiruumi ja soovib head teed. Nii vähemalt meiega läks. 🙂 Vabalt oleks saanud kohvrite viisi puuvilju sisse smuugeldada. 😀

Olime otsustanud, et kui tuul ei vaibu, siis telgis sel ööl ei ööbi ja saame lisa sõiduaega. Nii ka läks. 765km möödudes peatusime Wirrulla nimelises linnakeses, kus ööbisime kohalikus hotellis. Hotell kujutas endast midagi Lake Grace’i sarnast kohta – vana pubi, kus olid väga päevinäinud hosteli stiilis toad. Jõudsime kohale pimeduse hakul ja just sel hetkel hakkas ka sadama. Sõime õhtust ja pugesime voodisse, lootes, et vihm hommikuks järgi jääb.

Categories: Nullarbor | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: