14.aprill

4.aprillil oli Isaaci sünnipäev ja otsustasin selle päeva meil töölt vabaks organiseerida. Plaan oli omanikelt küsida (kuna tegemist oli reedega) ja eitava vastuse korral poleks ka miskit katki olnud, kuid õnneks olid nad meie vaba päevaga nõus. 🙂 Tahtsin Isaacit üllatada, seega ei märkinud seda graafikusse ja ei maininud tööl kellelegi (Pier on üks suur gossip’i pesa ;)). Neljapäeval tööle jõudes aimasin, et Isaac teab, kuid õnneks ei öelnud ta midagi. Seega neljapäeva õhtul peale tööd koju jõudes avaldasin üllatuse, et reedel me tööle minema ei pea. Mu aimdus oli õige – Noeline (omaniku õde) oli saladuse avaldanud (teadmata, et see saladus oli), aga vähemalt sai niigi kaua seda hoitud. 🙂 Seega reedese päeva tegime me mitte midagi 🙂 – käisime kalal, sõime kooke (küpsetasin 2 erinevat!) ja lõõgastusime. Just see, mida Isaac soovis ja no ega endalegi oli see heaks vabanduseks vabaks päevaks. 😛

Olen mõelnud pikalt ja laialt, kas hakata tööasju siin lahkama, aga ilmselt mitte, kuna läheks liiga pikaks ja negatiivseks. Viimane nädal oli taaskord kohutav, ootan vaid, et Lihavõtted, koolivaheaeg & ANZAC Day nädalalõpp möödas oleks. Kahjuks on tööstress hakanud ka meie omavahelistele suhetele mõjuma, mis pole üldsegi hea. Muidugi proovime seda igal võimalusel vältida, kuid vahel lihtsalt ei jaksa selle koorma all.

Seega tänase päeva veetsimegi eraldi, et üksteisele oma aega anda. Muidu oleme ju 24/7 üksteise kukil – tööl ja kodus ning meie töögraafiku tõttu on sotsiaalelu täiesti tahaplaanile jäänud hetkel. Isaac läks kalale ja mina istusin autosse ning ilma ühegi plaanita hakkasin sõitma. Suundusin tavapärasele marsruudile, kui miskit teha pole, mis läheb mööda Esperance ilusaimatest randadest. Peatusin ühe juures, jalutasin veidi liival ning istusin taas autosse. Järgmise peatuse tegin tuuleturbiinide juures, mida alati autoaknast vaadanud, kuid seekord jalutasin täiesti nende alla. Siis võtsin plaaniks avastada veel avastamata “vaatamisväärsusi” (palju neid siin minu jaoks järgi pole :D). Nii leidsingi ca 20 km Esperance’st väljas eraldatud rikaste rajooni suurte maalappide ja imeilusate majadega; proovisin leida üht parki, kus väidetavalt on suur labürint ja muid atraktsioone, kuid tee muutus nii olematuks, et kartsin, et jään kinni (avastamist mõneks teiseks päevaks Isaaci autoga :P) ja pärastlõuna lõpetasin Helms Arboretum’is, mis on suur maa-ala, kus on erinevad puu- ja lilleliigid. Kohati meenutas täiesti Eesti metsa, teisalt jälle mitte, huvitav rada oli see.

Nüüd olen tagasi kodus ja olen tänu Siretile taasavastanud enda jaoks How I Met Your Mother’i sarja, mis mul Austraaliasse tulles pooleli jäi. Seega jätkangi nüüd selle vaatamist. 🙂

P.S. Skorpionit me enam õnneks ei oma. Isaac unustas teda toita. 😀

 

Categories: Esperance | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: