Puhkus!

Nonii, nonii, 9 päevane puhkus on selja taga – nagu näha, nii tegus, et arvuti taha korralikult polegi jõudnud. Parandan nüüd selle vea. 🙂

Alustan Waitangi Päevast (nn Uus-Meremaa asutamise päev), mis leidis aset 6.veebruaril. Nimelt tuli Isaacil peale Austraalia Päeva idee korraldada midagi ka Esperance’s elavatele kiwi’dele (uusmeremaalastele), kuna neid leidub siin ikka omajagu. Mõeldud-tehtud! Organiseerisime 3 Uus-Meremaa õlut müüki: Tui, Lion Red & Speights; serveerisime traditsioonilist sööki hangi ja õhtut sisustas kiwi‘st DJ Uus-Meremaa muusika ja karaokega. Üritust saatis suur edu, eriti praegusel madal hooajal ja omanikud olid meiega väga rahul. 🙂 Pakkusin naljatades välja, et võiks ju ka Eesti Vabariigi aastapäeva tähistada, aga peale minu, Kedy & Oliivia võime eestlasi vist ühe käe sõrmedel üles lugeda siin. 😀

Vahepeal mäletamist mööda midagi märkimisväärset ei toimunud ning 10.veebruaril algas meie puhkus. 🙂 Meie telkimisplaaniga ühines veel inimesi ning teisipäeval võtsime suuna Cape Arid rahvuspargi poole, täpsemalt Cape Pasley randa. Läksime kolme autoga ja kaasas olid: backpackeritest Alice ja tema vend Coy (Inglismaa), Amy (Austraalia), paar Hollandist – Dennis & Anne-Claire ning turvamehed Jason (Uus-Meremaa) ja Anthony (Austraalia). Sinna minek venis nii 5 tunniseks, kuna peatusime vahepeal Condingup’i pubis; siis ootasime teisi järgi, kui nad liiva sisse kinni jäid ja Jason sõitis niisama väga aeglaselt nagunii. 😀 Kui laagirplats oli üles seatud, suundusime osadega kala püüdma ja Isaaci õnneks sai ta nii esimese 15 minuti jooksul kätte kauaihaldatud mulloway kala. Ei läinud kaua, kui ka mina ühe kinni püüdsin. Sel õhtul püüti kokku nii 5-6 mullowayd, paar lõhet ning muid väiksemaid kalu. Hea saak!

Järgmisel hommikul lahkusid teised tagasi Esperance’i ja me jäime väikestviisi ellujäämiskursust läbima. 🙂 Nagu nimme, ei näkanud peale teiste lahkumist enam ükski kala, ilm oli pöördunud – endiselt pilves ja tatine, kuid nüüd oli ka ookean karmim. Teise päeva õhtuks oli meie saak 3 krabi ja 1 pisike heeringas. Päevad olid siiski sisustatud – otsisime lõkkematerjali, mis oli alati omaette väljakutse võideldes suurte sipelgatega; või jalutasime mööda randa nii kaua, kuni enam edasi ei saanud, sest suured kivid tulid ette, siis istusime maha ja vaatasime laineid. Nii jõudsimegi reedeni, Valentinipäevani, mil oli esimene päikesepaisteline ja soe ilm. Mina võtsin sellest muidugi viimast, mis päädis kuumarabanduse ja päikesepõletusega. Kuidagimoodi elasin reede öö veel telgis üle, aga see oli karm – minu kogu selg ja reied olid tulipunased ja ma pole oma elusees sellist valu tundnud. Siis oli selge, laupäeva hommikul pakkisime asjad ja tulime koju.

Laupäeva öö oli minu jaoks veel hullem, sain küll põletusevastaseid kreeme seljale, kuid protsess oli juba alanud, mistõttu valasin nii mõnegi pisara. 😦 Läbi valu elasin nädalavahetuse üle, pühapäeval olime isegi veidi sotsiaalsed ja pistsime nina natukeseks välja kohalikku rannabaari. Küll oli enesetunne endiselt kohutav ja samuti hakkas nahka kooruma Isaaci näolt. Ta oli muidugi tark ja jättis pusa ja püksid selga reedel, kuid näole unustas kreemi panna. Minu nägu oli ka tsipakene põlenud, aga ei pööranud sellele suurt tähelepanu selja kõrval. Selleks hetkeks oli aga selge, et ei pääse me kumbki põletusvillidest huultel, kuna ka need olid liiga palju päikest saanud. Nüüd me siin istume, oma viimase puhkusepäeva õhtul, mõlemi huuled töllakil ja kaetud 4-5 ohatiseplaastriga. Isaaci nägu on laiguline ja paistes, minu oma enam vähem ok, selg näitab paranemisemärke ja sügeleb, mis tähendab, et varsti hakkan nahka ajama. 😀 Muidugi ei tasu unustada kauneid putukahammustuse jälgi üle kere.

Enesetunne on viimased 4 päeva olnud kohutav, kuid samas oli meil super tore puhkus ja ei kahetse sellest midagi. 🙂 Nii lõõgastav oli istuda rannal, kus ei ole mitte kedagi teist ja lihtsalt olla ning tunda rõõmu väikestest asjadest.

Täna käisin Kedyl külas tema uut pereliiget – pisikest kiisupoega vaatamas ja niisama jutustamas. 🙂 Mõned toimetused oleks veel puhkuse ajal ära tahtnud teha, kuid “haigus” tegi oma töö, eks jõuab. Igatahes tunnen, et nüüd võib vist tööle tagasi minna küll (kui vaid huul kiiremini ära paraneks!). 😀 Kuulmiseni!

Categories: Esperance | 2 kommentaari

Navigeerimine

2 thoughts on “Puhkus!

  1. Sind vist ei tohi varsti enam Eesti kalapüügile lasta, Sa ei jäta teistele võimalustki!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: