Jää hüvasti kollane koer

Oeh, kui ma siin kurtsin, et viimased paar kuud on füüsiliselt ja emotsionaalselt väga raske olnud, siis möödunud nädal trumpab kõik eelneva üle. Ilmselt on enamik teist juba kursis, et Bucca pole enam meiega. Reede öösel peale tööd juhtus üks neist õnnetustest, millele seletust on väga raske anda. Kuulsime enne magamajäämist kuskil 5 ajal hommikul, et midagi on valesti ja läksime õue vaatama. Kuidagimoodi oli ta alla neelanud 50cm oksa, mis oli terve tema kere pikkune. Kui aru saime, mis juhtunud on, sõitsime kohe loomakliinikusse. Seal ootasime 2 tundi, kuni arst koos selle oksaga välja tuli – pidin pikali kukkuma, kui seda nägin. Kuidas on see võimalik, et ta selle alla neelas? Arst ei leidnud muud seletust, kui et tõenäoliselt jooksis ta sellega ringi ja koperdas millegi otsa või jooksis millegi vastu, mille tagajärjel see oks lihtsalt terves pikkuses kurgust alla läks. Kõik ei olnud aga veel läbi, kuna koer tuli kliinikusse jätta, et näha, kas tema sisemuses on kuskil midagi rebenenud ja kas on vaja opereerida. Tulime koju ja proovisime veidi magada, kuna kell oli 9 hommikul  ja me pidime laupäeval uuesti tööle minema. 12 ajal saime kliinikust kõne, et kõhus on kõik korras, kuid kurk on vigastatud ja kõik, mida ta neelab, valgub talle kopsudesse. Lisaks oli tal ka rindkeres neid oksatükke. Pikk jutt lühidalt – oleks olnud võimalik operatsioon teha, kuid tõenäosus, et ainuüksi narkoos ta tapab oli väga suur. Seega põhimõtteliselt palus loomaarst meie luba ta magama panna. Mida me ka väga raske südamega tegime. Lasime kliinikul kõige eest hoolt kanda, kuna me polnud võimelised midagi tegema. Nüüd on jäänud vaid kohale minna ja tasuda $2000 arve, me pole suutnud seda käiku lihtsalt veel ette võtta. Olen väga tänulik kohalikule loomakliinikule ja kahele arstile, kes meie erakorralise kutse peale välja tulid. Lisaks kõigele saime eile neilt postkaardi kaastundeavaldusega.
(P.S. See, mis teile siia kirja panin polnud pooltki nii värvikas, mis tegelikkuses toimus meil tagaaias ja kliinikus, kuid säästan teid nendest kohutavatest detailidest.)

Laupäev tööl oli kohutav. Me ei tahtnud absoluutselt minna, kuid kuna mitte kedagi polnud sel nädalal linnas kes meid asendada saaks, siis polnud mingit võimalust meil mitte tööle ilmuda. Pühapäev oli ka veel päris raske. Nüüdseks oleme paratamatusega leppinud, kuid ei ole valmis teda veel unustama ja ausalt öeldes tahan veel mõnda aega kurb olla. Vaatan tema pilte ja meenutan meie 2 kuud, mil ta tõi meie ellu nii palju rõõmu.

Seniks aga, jää hüvasti kallis Bucca…
14.09.2013-11.01.2014

Categories: Esperance | 4 kommentaari

Navigeerimine

4 thoughts on “Jää hüvasti kollane koer

  1. Marianne

    Kohutavalt kurb lugu. Palju valu. Tunnen kaasa! Mõistan, mida te üle elasite, olen ka analoogset kogenud. Marianne

  2. avekas

    Südamest kurb oli lugeda seda postitust… 😦 lugesin ja nutsin, aga edu teile kõigest mis iganes ette võtate!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: