Guangzhou – Tallinn

Vabandan suure hilinemise pärast, kuid Eestis on koguaeg tegemist ja pole mahti kirjutada olnud. Võtan nüüd kokku meie Eestisse jõudmise.

Guangzhou-st lasti meid lennukile kuskil poole kahe ajal öösel ja see oli üks nõmedamaid lende, sest väsimus oli nii suur ja magada nagu sai, aga nagu ei saanud ka korralikult. Poole viie ajal jõudsime Pekingisse, kus lootus edasi magada maeti kohe maha. Põhjus selles, et kuna saabusime siselendude terminali, siis pidime ootama niiöelda lennujaama “esikus” ja rahvusvaheliste lendude terminali saime alles 3 tundi enne lennu väljumist ehk 8:05. Põrandad olid kivist ja räpased, istmetel käetoed vahel, mistõttu hoidsime end üleval ja istusime ning ootasime. Vahepeal käisime väljas, lennujaama ees, kus ümberringi oli kõik hall ja õhk oli sudust paks. Tegime väiksed pesud lennujaama tualetis ja sõime hommikust ning lõpus oli kell nii palju, et saime siirduda rahvusvaheliste lendude terminali. Taaskord läbisime turvakontrolli ning võtsime end check-in’i sappa. Check-in’is teatati meile, et peame ka oma pagasi ära andma. Meie vaatasime rumalate nägudega, et meie pagas peaks otse Amsterdami lendama – nii meile Perthi lennujaamas öeldi. Neiu aga teatas, et ei, kuna lendasime siselennuga, siis on meie pagas alumisel korrusel. Selleks hetkeks oli meil igasugune kannatus katkenud ja mu peas käisid kõiksugused stsenaariumid läbi. Jooksime siis uuesti tagasi alla, kust leidsime oma pagasi keset põrandat, koos veel mitmete kottidega. Tagasi üles ja uuesti check-in’i. Kõik nagu sujus, kuni minu koti peale hakkas punane tuli vilkuma ja mind kutsuti kõrvale. Siis mõtlesin küll, et hakkan nutma. 😀 Tuli välja, et isegi äraantavas pagasis ei tohi Hiinas olla välgumihklit. Okei, arusaadav, aga mu kotis polnud välgumihklit, vaid välgumihkli kest, kuhu saab mihkli sisse panna, aga mul oli tühi. Ei huvitanud see kedagi  – tundmatu metallist objekt – võta välja! Vaatasin siis ekraanilt, et kus see mul enam-vähem kotis asub, sest ma isegi ei mäletanud ausalt öeldes, et selle kaasa olin võtnud. Otsisin ja kookisin asju välja vist sada korda, kuni lõpuks selle leidsin. Põhimõtteliselt sain koti uuesti ringi pakitud selle jamamisega. Mõtlesime, et võime rahulikumalt hingata, aga ei. Taaskord tuli läbida passi- ja turvakontroll ja Isaacit kobati vist 7ndat korda läbi nende kahe Hiina lennujaama jooksul. Lõpuks olime siis duty free poodide keskel, kus emotsioonitud robothiinlased meid igal sammul jälitasid, aga abi küsides ei saanud neilt sõnakestki välja pigistatud (andke andeks, ma ei ole rassist, aga selleks hetkeks oli Hiinast tõsiselt kopp ees! :D). Kohvikus istudes nägime sedasama vanemat paari, kes olid meid oma pagasiga jooksmas näinud ja mõistsid, et ilmselt on ka nende kotid lennukist välja tõstetud. Nii oligi, aga õnneks said nad õigel ajal jaole.

Lend Pekingist Amsterdami oli pikk, pea 10 tundi. Teenindus ja atmosfäär lennul oli suurepärane, ainus suur miinus oli see, et istmed olid imepisikesed ja liiga koos. Kuna ma istusin ühe mehe ja Isaaci vahel, siis tundsin lõpuks nii suurt klaustrofoobiat, et seisin kuskil 2 tundi püsti. Igatahes, kella nelja ajal pärastlõunal, 1.augustil, jõudsime Amsterdami ja tundsin end kui kodus, mis siis, et ma seal varem käinud polnud – Euroopa on ikka Euroopa! 😀

Amsterdami lennujaamas oli meil kuskil 3 tundi aega kuni Helsingi lennuni, mis kestis 2 tundi. Selleks hetkeks olime täiesti zombid ja lendamisest oli tõsine siiber! 😀 Helsingis ootasime kuskil poolteist tundi, et 20 minutiks lennukisse istuda ja Tallinnasse lennata. Kell 00:20 neljapäeva öösel vastu reedet saabusime lõpuks Eestisse, peale 36h reisimist ja 23h lennukites istumist. Oli ikka hea tunne küll! 🙂 Kuna mängisin enamus lähedastele vingerpussi ja ütlesin, et saabun hoopis laupäeva hommikul, siis olime võtnud esimeseks ööks omale hotellitoa, et rahulikult välja magada, pesta ja reedel värskena koju tulla. Lennujaama olid meile siiski vastu tulnud Krista, Kerttu ja Sten, mis oli neist väga armas. 🙂 Kaua me nendega ei jutustanud, kuna suutsin ainult duššist ja voodist mõelda.

Reedel tegime tiiru vanalinnas ja lõuna ajal transportis Marii meid Kosele, et vanemaid üllatada. Võib öelda, et üllatus läks korda – ema valas pisaraid ja isa oli sõnatu kuni mõlemad ühest suust pahandasid, et kuidas nii ikka saab – kartulisalat ja söögid kõik ju tegemata! 😀

Nüüd oleme 2 nädalat Eestis olnud ja 2 on veel ees. Teen Eestis oldud ajast ilmselt lühema kokkuvõtte piltidega, sest ei suuda kõiki käimisi üles kirjutada. 😛

Categories: Eesti, Lennud | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: