Tere taas

Nagu katkine grammofon alustan igat sissekannet selle jutuga, et taaskord pole aega olnud korralikult blogida. Aga ennast ajab ka veidi marru, kuna selleks hetkeks, kui blogima hakkan, on detailid juba ununenud, mis vahepeal toimunud.

Muu aeg on möödunud ikka töötades, aga vabadel päevadel sai jälle Esperance’st veidi eemale. Esmaspäeval tahtsime tüdrukutega minna linnast välja lõunale, nimelt 22 km eemal asuvasse Gibson’i pubisse. Jõudsime Colleen’i ja Gemma’ga sinna 14:25 ning baaridaam teatas meile ülbelt, et lõuna serveerimine lõpetatakse kell 14:30. Me siis vaatasime kella ja küsisime, et aga 5 minutit on ju veel aega?! Selle peale vastas ta, et aga köögi kell näitab juba 14:30. No mis siis ikka, sõitsime tühjade kõhtudega tagasi Esperance’i ja läksime sööma Dome kohvikusse, kus nagunii peaaegu iga päev käime.

Teisipäeval läksime Duke of Orleans Bay randadesse, mis asub Esperance’st ca 80 km kaugusel. Suundusime kõigepealt neid imeilusaid randu avastama. Arvasin, et olen nendega juba harjunud, aga seal oli vesi veel sinisem ja liiv veel valgem, kui siiani näinud olen. Ujusime, ronisime kaljudel ja nagu ikka, jäime autoga liiva sisse kinni. 😀 Seekord pidime üle kilomeetri rannas jalutama, et leida kedagi, kes meid välja tõmbaks. Leidsime kaks vanapaari, kes meid aitasid ja üsna kiirelt olime juba taas teel. Sõitsime kala püüdma ühte teise randa, kuid mida polnud seal, olid kalad. Nii läksimegi tagasi karavani parki, kus olime ööseks omale väikese majakese rentinud. Sõime lõunat ja suundusime tagasi randa, et uuesti kalastamisega õnne proovida. Pika ootamise peale saime ühe heeringa. 😀 Kuna päike oli juba ammu loojunud, läksime tagasi oma majakesse, sõime õhtust ja keerasime kerra, kuna ma pidin kolmapäeval kell 11 tagasi tööl olema.

Tagasi linna sõites märkasime, et sadamas on suur kruiisilaev. Kui kell 11 tööle jõudsin, avastasin, et peale minu polegi kedagi tööle pandud ja nagu kiuste tulid kõik need turistid ju pubisse. Nii saigi Benile helistatud ja ta tööle kutsutud, kuna üksi oleks olnud liig selle rahvamassiga tegeleda. Ben kutsus veel ühe tüdruku tööle ja nii me selle lõunavahetuse üle elasime. 🙂

Eilne Valentinipäev algas väga armsalt lillede ja kinkidega. 🙂 Kui olime Meritiga kingid vahetanud, siis ütles ta, et pubis on mulle pakk emalt. Jooksin kohe sellele järgi ja meel läks nii heaks. 🙂 Eesti šokolaadi jagasin töökaaslastega ka ja jätkuvalt saab see kiidusõnu kõikidelt. Tööl oli õhtul küllaltki kiire, aga mitte midagi üle jõu käivat.

Pühapäevaks on Ben organiseerinud kalastamisretke avamerele, kuhu me osade töökaaslastega lähme. Hind on küll krõbe (245$ inimese kohta või 190$, kui õnge jagada), aga see on seda väärt. Kõik tehakse ette-taha ära ja jääb üle vaid kalad välja püüda ning lõunat pakutakse ka. Lahkume kell 6 hommikul ja tagasi jõuame 14:30. Tõotab tore päev tulla. 🙂

Categories: Esperance | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: