Mis meil siin Esperance’s vahepeal siis toimunud on?

Eelmisel teisipäeval läksime campima järve äärde. Kõik oli ilus-tore kuni sinnani, kui jäime taaskord autoga liiva sisse kinni. Mis siis ikka, helistasime BJ-le, et kas ta saab seekord meid välja tulla tõmbama. Kuna ta oli tööl ja tal hetkel lube pole, siis saatis ta meile järgi oma sõbranna Lucy, kes temaga koos rannas kinni oli, kui neid välja käisime tõmbamas nädal varem. Kui välja saime liiva seest, siis otsustasime minna ühe teise järve äärde, Stokes National Park’i, kuna seal polnud nii tuuline ega ka ohtu liiva sisse kinni jääda. Selleks ajaks kui sinna jõudsime, oli juba pime, seega kala enam püüda ei proovinud ja jätkasime selle tegevusega hommikul. Ma ei tea, mis nime need kalad kannavad, aga mõned püüdsime igatahes kinni.

Töömaastikul midagi uut väga hetkel ei toimu. Kaks inglise tüdrukut pakkisid oma asjad kokku ja lahkusid päeva pealt. Ben’ile andsid sellest SMS-i teel teada. Keegi ei teagi täpselt, miks nad lahkusid, kuna neil oli veel ainult 3 nädalat jäänud siin olla. Sel nädalal sai leping läbi ka Tšiili tüdrukutel ning laupäeval lahkub Patrick ja järgmisel nädalal Corinna. Seega meie väike Pier’i perekond on hakanud kokku kuivama, mis on natuke kurb. Kaks uut tüdrukut saabuvad sel nädalal, aga peale seda ilmselt väga palju uusi töötajaid juurde ei tule mõnda aega, kuna nüüd on meil siin vaiksem periood.

Laupäeval oli Australia Day, mis on taaskord suur joomapüha. Reedel oli pubis päris kiire, loositi välja see Carlton Dry mootorratas, mis mul siin ühel pildil ka näha varasemas postituses. Arvasime, et raudselt tuleb mitu korda uuesti loosida, kuna pileteid oli kohutavalt täidetud, aga võta näpust, juba esimese korraga ilmus võitja välja, kelleks osutus nii 70ndates onuke, kes iga päev õlut limpsimas käib pubis. Lubas motika oma lapselapsele kinkida. Laupäeval pubis nii kiire polnudki, põhiline rahvas oli ööklubis, sest seal toimus märja T-särgi võistlus, mille peaauhinnaks oli 500$ või surfilaud. Pühapäevaks olid ka plaanitud DJ-d ja tegevused, aga kuna näha oli, et rahvast pole, siis ei hakatud ööklubi üldse avamagi. Kokkuvõttes möödus see nädalavahetus valutumalt, kui arvasime. Esmaspäeval oli riigipüha, kuna Australia Day langes laupäevale seekord ja me Meritiga olime tööl, kuna Ben tahtis, et me selle lisaraha saaksime, sest tema arvates väärime seda. Meile sobis, kuigi see tavaliselt meie vaba päev, aga rahvast polnud nagunii ja saime küllaltki varakult lõpetada. Selle tõttu saime vabaks ainult teisipäeva ning nüüd ei teagi veel, millal järgmine vaba päev on sel nädalal.

Et aga oma vabast päevast viimast võtta, siis läksime taaskord campima, seekord ookeani äärde, Poison Creek randa, mis asub Cape Arid rahvuspargis, ca 100 km Esperance’st idas. Sinna saab ainult maasturiga ja tee on päris adrenaliinirohke, aga koht on seda väärt. Püüdsime taaskord kala, kuid seekord oli tunne hoopis teine, kuna lained olid nii suured. Üpris kiiresti saimejuba esimesed lõhed kätte. Saime neid nii palju, et lõpuks lasime enamused tagasi, kuna nagunii neid ära ei jõuaks keegi süüa. Proovisime ka haisid püüda, aga ei õnnestunud seekord. Meil vedas ka sellega, et Steven oli seal oma sõbraga paar päeva tagasi käinud ja hunniku puid kogunud lõkke tegemiseks, aga ei jõudnud neid ära kasutada. Seega olid meil puud varnast võtta ja saime lõkke üles teha.

Pildimaterjali pean veel sorteerima ja viimistlema, lähipäevil laen üles. 🙂

Categories: Esperance | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: