Viimased päevad Lake Grace’s & saabumine Esperance’i

Teisipäeval oli meie viimane õhtu Lake Grace’s ning selle puhul oli meil väike istumine meie maja rahva ning Kyren’i venna ja tema naisega. Juba päeval tuli Steven’il hiilgav idee minna öösel salaja basseini ujuma ning kui kõik olid piisavalt julgustust võtnud, asusimegi basseini poole teele. Mina ja Maggie (Kyren’i vennanaine) ei tahtnud väga üle kõrge aia ronida ning olime süütud pealtvaatajad. 😀 Teistel õnnestus kõigil üle aia ronida, suplemas käia ning enam vähem tervelt ka tagasi välja ronida. Ajastus oli päris täpne, kuna pool tundi peale koju jõudmist hakkas müristama, välku lööma ja paduvihma sadama.

Täna hommikul pakkisime viimased asjad kokku, tegime auringi linnas ning suundusime bensiinijaamast bussi peale. Ilm oli kohutav – külm, tuuline ja vihmane – täpselt samasugune nagu päeval, mil Lake Grace’i saabusime.

Bussisõit Esperance’i maksis 53$ (enam vähem sama, mis Perth’ist Lake Grace’i, vahemaa ka sama) ning 4,5 tundi möödusid küllaltki kiiresti. Olime isegi päris ärevil, polnud seda tunnet ammu tundnud, kuna olime Lake Grace’s suhteliselt ära mandunud. Mida aeg edasi, seda rohkem liblikaid kõhtu tekkis kõige uue eesootava üle. 😛

Kohale jõudsime 18:00 ning teadsime, et manager Ben peaks meil vastas olema. Keda ei olnud, oli Ben. Meid ootas aga hoopis küllaltki playboy välimusega noor kutt, Brett (ta näeb veidi välja nagu Jersey Shore’i sarja mõni tegelane :D). Tuli välja, et Ben on peamanager siin ja Brett vastutab ööklubi ning pubi eest. Saime kohe jutusoonele ning esimese asjana tegi ta meile pisikese linnatuuri, näitas randu ning saabusimegi meie uude töökohta – Pier hotelli.

Jagame Meritiga tuba nr.19, mis on suhteliselt väike ja päevinäinud, kuid peale Lake Grace pubis elamist ja töötamist oleme vist karastunud. 😀 Vähemalt on meil WC ja vannituba toas ja ei pea seda kellegi teisega jagama. (Homme teen pilte ka.) Panime oma asjad tuppa ära ning suundusime bistroosse õhtusöögile. Muidugi proovisime kohe ära veggie burgerid, kuid peame tunnistama, et need jäid alla senistele, mida siiani Austraalias söönud oleme.

Peale õhtusööki pidi meil Ben’iga jutuajamine olema, et mis ja kuidas ja millal jne, kuid ta oli ära unustanud, et peab pokkerimängu diiler olema, seega tegi meile tutvustava tiiru Brett. Ta näitas ära meile TAB baari (TAB on siis siinne kihlveokontor niiöelda), tavalise baari, ööklubi, bistroo, köögi ja alkoholipoe. Tuur kestis ca 15 minutit, kui sedagi ning ausalt öeldes me väga palju targemaks ei saanud, sest uut infot oli lihtsalt liiga palju ühe korraga. Alustame tööd homme 17:00 ja eks siis hakkab põhiline õppimine pihta, kui juba reaalselt kõiki asju teha tuleb. Nagu aru sain siis töötame peamiselt pubis ja ööklubis (reedeti & laupäeviti) ning vahel ka bistroos. Olime natuke segaduses kõigest, kuna üleminek Lake Grace’i vaiksest ja inimestevaesest elust on päris suur, aga tuppa tagasi tulles leidsime sahtlist tervitava kaustiku kõige vajaliku infoga ning tuju läks taas paremaks. 🙂 Täna oli siin “vaikne” õhtu, mis meie jaoks tundus aga päris rahvarohke. 😀 Hotell ise ei näe väljast just kõige parem välja, samas seest on see ilus.

Plaan oli siis lahti hakata pakkima ja end sisse seada, kui Brett meie uksele koputas ja baari jookidele kutsus koos teiste töölistega. Korraga on siin baaris vist 10 inimest palgal, seega jätkus juttu kauemaks ning kellegi nimed väga meelde ei jäänud. Peale meie töötavad siin 2 tüdrukut Tšiilist, 1 Saksamaalt, 2 Inglismaalt jne. Alkoholipoe manager näeb välja nagu Bob Marley ja tuleb välja, et Brett ise on alles 18.aastane (enne, kui ta siin managerina tööle asus, mängis ta professionaalset Austraalia jalgpalli Perth’is).

Esmamulje Esperance’st on ainult positiivne, kuigi ilm oli täna tuuline ja jahe (ca 16 kraadi). Samas eile oli siin 34 kraadi olnud ja Brett ütles, et ühe päeva jooksul võib siin 3 aastaaega vahetuda. Ookean on meil kohe üle tee ning pimedas paistavad linnatuled ning korraks tekkis tunne nagu oleks kuskil Euroopa sadamalinnas. 🙂

Tervitasin Merle poolt (kes siin ca pool aastat tagasi töötas) ka manager Ben’i ning ta ütles, et ta on vist ainuke töötaja, kes siin sellest ajast alles on, kuna kõik on enam vähem lahkunud.

Nüüd said vist kõik tähtsad asjad kirja. 😛 Homme lähme linna avastama ja mulle tööriideid ostma. Töövorm on mustad püksid/seelik ja must pluus ning nii naljakas, kui see ka poleks, siis mul napib musta värvi riideid (mis kunagi oli mu riietuse põhivärv :D).

Oleme õnnelikud, et siin oleme! 🙂 (Loodan, et peale esimesi tööpäevi on emotsioon sama. :D)

Categories: Esperance, Lake Grace | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: