Reality Check

Esimene öö meie uues peatuspaigas on möödas ja sain lõpuks normaalselt Internetti kohalikus kohvikus. Kirjutasin eile arvutisse üles oma esimesed emotsioonid ja kaalusin pikalt kas neid kõiki ka siia postitada. Siit see jutt nüüd igatahes tuleb. 🙂

See lõik on kirjutatud bussis teel Perth’ist Lake Grace’i.

Eile saime magama poole kolme ajal ja viiest pidime täna juba üles tõusma. Ärkamine läks üllatavalt kergelt õnneks. Tegime veel viimased pakkimised ja koristused ning kell 7 ootas meid maja ees takso. Muide, mu märjad riided ei kuivanudki ära. 😀 Igatahes, taksojuht oli muhe vanem meesterahvas, kes uuris, et kuhu me suundume, kust me tuleme ja miks meie inglise keel nii hea on. 😀 Kui ütlesime, et saime tööd Lake Grace’s, siis turtsatas ta naerda ja ütles, et no oleks võinud ju ka hullemini minna. Meie eelarvamus sellest kohast oli niigi pisut ettevaatlik, aga sel hetkel mõtlesime, et kuhu end mässinud oleme. 😛 Taksoarve Pauli juurest East Perth bussijaama (ca 12 km) oli 22,8$.

Täpselt sel hetkel, kui Perth’ist sõitma hakkasime, hakkas rahet ja paduvihma taas sadama. Mõtlesime, et ongi õige aeg kuhugi mujale minna, kus äkki on paremad ilmad. 🙂 Praegu oleme umbes poolel teel sihtpunkti ja enamuse ajast on paduvihm meiega kaasa tulnud. 😦 Meil oli linnas nimega Quairading just poepeatus ja õues on veel külmem, kui Perthis oligi! :S Buss ise on mugav, istmete vahed suuremad, kui Eestis ja bussijuht on ka hästi tore. Ainus miinus on see, et bussis sees on ka jäiselt külm. Kõik inimesed lõdisevad.

Oleme oma aega sisustanud magamise ja õllede kohta lugemisega. Praegu tundub see värk keeruline, aga kõik on õpitav. 😉 Poolteist tundi Lake Grace’ni.

Järgmine lõik on kirjutatud Lake Grace hotellis peale esimest muljet ja kohtumist meie ülemuse Steve’ga.

Nonii, bussisõit läks kokkuvõttes valutult ja suht kiiresti. Lake Grace’i kohale jõudes ootas meid bussipeatuses ülemus Steve ja nagu tellitult hakkas meie saabudes padukat sadama. Steve tõi meid hotelli, andis tubade võtmed kätte, ütles paneksime oma kotid ära ja läheksime alla baari. Meil Meritiga on eraldi toad, üle koridori. Toad on pisikesed ja päevinäinud. 😀 Teen pilti ka millalgi kindlasti. Ka siin on kohutavalt KÜLM! Õnneks on kapis teine tekk veel. Panime oma kotid siis tubadesse ära ja läksime alla baari. Olime juba esmamuljest veidi šokis. 😀 Alla jõudes nägime siniseks löödud silmadega noormeest, kes meid baari juhatas. (Hiljem tuli välja, et tema on vist kokk.) Baar on samamoodi veidi päevinäinud nagu hotellitoad. Istusime leti taha maha ja saime Steve’lt paberid reeglitega, mida tohib teha ja mida mitte ja mõned avaldused, mis tuleb ära täita seoses maksude ja palga maksmisega. Enne nägime korraks ka siin töötavat Šoti tüdrukut, El’i, kes imestas selle üle, et me eestlased ja siin tööl.
Steve ei ole nii kuri nagu meile temast pilt maaliti. Muidugi, tegemist pole mingi ninnu-nännutajaga, et kui põhjust on, siis ei jäta karmi sõna ütlemata. Natuke meenutab ta välimuselt mulle minu kadunud vanaisa. 🙂

Saime kätte ka graafiku ning alustame tööd juba täna õhtul. Mina olen El’iga baaris (18:30-23:30) ja Merit on algul baaris ja siis köögis (18:00-21:00). Nagu aru sain, siis 3 korda nädalas peame mõned tunnid ka köögis abiks käima. Graafiku saime kuni laupäevani ja Steve ütles, et see võib väga tihti muutuda. Muidu on päevad hakitud, näiteks homme olen tööl 11-13:00 ja siis 18:30-21:00. Üldiselt ütles ta, et siin on rahulik ja raske ei tohiks olla.

Tulime siis oma tubadesse ära ja kui aus olla, oleme endiselt vist šokis, et kuhu me sattusime. Eks paistab, mis nägu peale esimest tööpäeva oleme. 😀 Läksime hotelli avastama ja käisime meie korrusel asuvas telekatoas, kus vaatasid see kokk ja El telekat. Nad väga jutukad ei olnud, seega ei hakanud neid segama, kuigi tahaks palju asju küsida. Esiteks, kus kohas siin telefonilevi saab??? Me ostsime endale spetsiaalselt Telstra kõnekaardid, kuna need pidid igas kolkas levima, aga meil pole hotellis mitte kuskil levi. Läksime väiksele jalutuskäigule hotelli ümbrusesse ja terve selle aja jooksul ei leidnud ka levi. Ostsin endale postkontorist Internetiaega, aga ei saa seda kasutada, kuna pean SIM kaardi aktiveerima selleks, mida saab teha telefoni teel või Internetis, aga mul pole ju kumbagi. :S 😀 Surnud ring. Homme äkki lähen otsin mingi mäe või auto või maja, mille otsas levi püüda. (Meriti netipulk hakkas õnneks ilusti tööle ja ta saab sellega ka Internetti, seega päris kadunuks ma ei jää. :D)

Oeh. Nüüd passime siin kahekesi ja ei oska kuidagi olla. Panin oma märjad riided mööda tuba laiali kuivama, aga päris lahti pakkida nagu ei taha. 😀 Praegu mõtleme küll, et hea on, kui 6 nädalat siin vastu peame. Soovige meile edu!

Uudised peale töötajatega tutvumist

Kaua oma tubades siin passida ei kannata, kuna need nagu jääkambrid. Läksime ühinesime koka ja El’iga telekatoas ja tegime nendega juttu. Kokk (nime pole veel teada saanud :D), on siin töötanud 2,5 aastat ja on vist siitkandist pärit, vähemalt tundub nii. Sinised silmad sai endale ühe kohaliku jõmmi käest, aga ütles, et ega kättemaks tulemata jää. Karm värk. 😀 El on siin töötanud vist umbes 5-6 nädalat ja jääb siia veel kolmeks nädalaks. Küsisime, et kuidas Steve bossina on. Kokk ütles, et kui talle vastu ei räägi ja tööd korralikult teha, siis pole mingit probleemi. Aga et paljud tüdrukud siin kaua vastu ei pea. Vaba aja kohta ütles El, et vahepeal on natuke igav, aga muidu okei koht, kus elada ja töötada.

Lisaks sain infot, et minu telefonikaart siin ei levi, kuna see on 3G kaart, aga siin levib ainult NextG. Seega, kui otsustame siia jääda, siis pean omale uue numbri ostma, mida siinoleku ajal kasutada. Tüütu!

Külm ei pidanud siin koguaeg olema väljas, alles esmaspäeval olevat El aias päikest võtnud. Samas nentis ta, et tubades on koguaeg külm. Tore, et Finnairi tekid meile sooja andmas on. 😀 Hetkel toppisin ka kõik kaasas olevad soojad riided omale selga, et kuidagi vastu pidada: pikkade varrukatega pluus, sviiter ja kampsun. Oleks pusa ka peale pannud, aga see endiselt kuivab.

Meriti tööpäev hakkas 9 minutit tagasi ja ta alustas koos El’iga baarist. Ma lähen poole seitsmeks alla ja võtan vahetuse üle ning Merit suundub kööki.

Oleme ilmselt täiesti ärahellitatud linnaelu ja Pauli suurepärase vastuvõtuga, sest praegu tunneme end totaalselt kui printsessid herneteral. Kuna teise aasta viisa pole meie eesmärk ja farmi ka väga ei tõmba, siis mõtlesimegi, et tuleks mingi plaan valmis mõelda, et mis edasi saab. Kas tahame siia jääda, kas tahame peale seda veel country pub’is õnne proovida? Või ostame auto/lendame Karrathasse ja proovime seal õnne, kus liigub rohkem raha ja elame valge inimese moodi? Praegu ikka jube jonn peal, aga üritan asja mõistusega võtta, me oleme ju alles nädala siin olnud!
Okei, lähen nüüd tööle ja arvan, et siia lõppu lisandub peale tööd veel üks lõik! 😀

Kirjutan esimesest tööpäevast ja muust järgmises postituses, kuna see jutt siin läheks muidu liiga pikaks. Nii palju võin öelda, et ega see asi siin nüüd nii hull ka pole, kui tundub ja mina igatahes olen maha rahunenud. 🙂

Categories: Lake Grace | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: